Sisukord
Sissejuhatus 7
1. Esimesed
kohtumised 27
2. Teekond
mõistmisele 37
3. Tõend
nr 1: Kirgas surm 61
4. Tõend
nr 2: Kehast väljas 77
5. Tõend
nr 3: Pimedana nägemine 91
6. Tõend
nr 4: Võimatult teadvusel 101
7. Tõend
nr 5: Täielik taasesitus 115
8. Tõend
nr 6: Perekonna taasühinemine 129
9. Tõend
nr 7: Väikeste laste lood 143
10. Tõend
nr 8: Ülemaailmsed kokkulangevused 157
11. Tõend
nr 9: Muutunud elud 179
Kokkuvõte 205
Märkused 209
Sissejuhatus
Natuke kaugemale meeltega tajutavast
Arvan end mõnikord nägevat.
See elu on kui kaks suletud laegast,
Kummaski teise võti.
Piet Hein
See oli 1984.
aastal, kui komistasin meditsiiniajakirja lehitsedes esimest korda sõnapaarile surmalähedane kogemus (SLK). Paar aastat
hiljem jutustas sõbra naine mulle oma surmalähedasest kogemusest, mille ta sai,
kui allergiline reaktsioon üldtuimastusele teda surmaohtu pani. Üle kümne aasta
hiljem, 1998. aastal, asutasin ma Surmalähedaste Kogemuste Uurimise Sihtasutuse
(Near Death Experience Research
Foundation, NDERF) ja seda toetava veebilehe NDERF.org.
Veebilehe
üheks eesmärgiks on koguda võimalikult palju surmalähedaste kogemuste
kirjeldusi, kasutades küsimustikku, mis aitab liigitada ja uurida nende
kogemuste erinevaid elemente. Selle küsimustiku abil on võimalik uurida nii SLK
üksikuid tahke kui ka kogemust tervikuna. Ma uskusin, et mu ettevõtmine kujuneb
edukaks, kuid selgus, et ma olin pööraselt
edukas. Esimesel kümnel aastal kulutas üle 1300 inimese, kellel oli seljataga
surmalähedane kogemus, hulga tunde väärtuslikku aega, et vastata NDERF-i
üksikasjaliku ankeedi enam kui sajale küsimusele. Need inimesed olid eri
rahvustest, eri usku ja erineva nahavärviga ning pärit sõna otseses mõttes
igast maailma nurgast.
Tõsiasi,
et nii paljud inimesed on olnud valmis jagama oma SLK-d teistega, näitab, kui
tugevat mõju need kogemused inimese elule avaldavad. Küsimustikule vastajad on
iseloomustanud oma kogemust erinevalt, nimetades seda kirjeldamatuks,
sõnulseletamatuks, unustamatuks, kujuteldamatult kauniks jne. Üle 95 protsendi
vastanuist on leidnud, et tema SLK oli “täiesti reaalne”, kuna ülejäänud on
arvanud, et see oli “vist reaalne”. Mitte keegi vastanuist pole öelnud, et see
“kindlasti ei olnud reaalne”. Mõned on väitnud, et see polnud üksnes täiesti
reaalne, vaid ka parim sündmus nende elus. Üks vastanu, kes sattus surmasuhu
enesetapukatse järel, kirjutas:
Ma
olin endaga rahujalal. Miski ei teinud valu. Ma nägin lihtsalt oma elu ja iseennast
selle Armastava Olendi vahendusel. Ei minus ega selle olendi suhtumises
kõigisse minu tegudesse, ka enesetappu, polnud midagi negatiivset. Seda [minu
tegu] oli muutnud Armastuse Tõe jõud, millega seda vaadeldi. See Armastav
Heldus, täielik heakskiit, jäägitu armastus ja tõde muutis mind rõõmsaks. Ma
nägin sama armastust ka endas, seda ei kiiranud ainult too olend, vaid see oli
ka minus kui osa minust. Ma olin täis armastust ja rahu. Ma tundsin sellest
tõest rõõmu. Mul pole selle kohta õigeid sõnu.
Ma
olen lugenud palju sarnaseid kirjeldusi. Mõelda vaid – kogemus, mis algab
eluohtliku olukorra puhtast õudusest, kujuneb imeliseks ja salapäraseks!
Mina
olen teadlane ja seepärast uurin NDERF-i kogutud andmeid teaduslike
meetoditega. Me oleme NDERF-is uurinud enam kui tuhande inimese SLK kõiki
elemente, kontrollides nende kirjelduste kokkulangevust. Loetu põhjal järeldusi
tehes oleme järginud esmast teaduslikku põhimõtet: see, mis on tegelik, on pidevalt nähtav paljude erinevate vaatluste
kestel.
NDERF-i
uurimuse tulemused näitavad selgesti SLK juhtumikirjelduste märkimisväärset
kokkulangevust. Uuring viitab, et see, mida inimesed on surmalähedase kogemuse
ajal Jumala, armastuse, surmajärgse elu, elueesmärgi, maiste kannatuste,
andestamise jms kohta teada saanud, on jahmatavalt sarnane, olenemata
kultuuriruumist, rahvusest ja usutunnistusest. Veel enam, need avastused pole
inimese varasemate uskumuste, religioossete õpetuste või muude maise tarkuse
allikate taustal tavaliselt sugugi ootuspärased.
See
on väga hea uudis maailmas, mida varjutavad hingepiinad. Nii võimas ühine
kogemus võib avaldada suurt mõju paljudele isiklikele ja sotsiaalsetele
probleemidele, millega inimkond silmitsi seisab: alkoholi- ja narkosõltuvus,
depressioon, ärevus, tänavavägivald, usulised vastuolud, rassism jne. Kuna SLK
on osaks saanud inimestele kogu maailmast, siis on see meid kõiki ühendavaks
vaimseks sidemeks – ühine kogemus, mis meenutab meile meie ühist vaimset
olemust. Kui me ei suuda enamat, siis kogub NDERF vähemalt infot, mis aitab
seda vaimset sidet mõista.
NDERF-i
uurimus on erakordselt väärtuslik ka selle poolest, et toob meid lähemale
arusaamisele, mis juhtub, kui me sureme. Ma lakkasin tükk aega tagasi uskumast,
et surm on meie eksistentsi lõpp. Selleni jõudmine võttis palju aega. Ma
sündisin teadlaste perekonnas. Minu isa juhtis Iowa ülikooli farmakoloogia
osakonda ja on olnud Nobeli preemia kandidaat. Tänu talle ja teistele pere
liikmetele olen õppinud teadust sügavalt austama.
Uurinud
teaduslike meetoditega NDERF-i kogutud enam kui 1300 juhtumikirjeldust, usun,
et kõik üheksa selles raamatus esitatud tõendit viivad sama tõdemuseni: pärast surma on elu.
Erinevad
omavahel haakuvad tõendid – näiteks need üheksa, mida tutvustab see raamat –
moodustavad märksa veenvama tõestusmaterjali kui ainult üks tõend.
Oletame
näiteks, et meil on ainult kaks tõendit, mis räägivad SLK kasuks. Me ei saa
olla nende kahe tõendi põhjal 100 protsenti kindlad, et surmajärgne elu on
olemas, kuigi kumbki tõend eraldi võib olla 90 protsenti veenev. Need kaks
argumenti üheskoos annavad matemaatiliselt 99-protsendilise kinnituse, et
pärast surma on elu.1
Näinud,
kui komplitseeritud on üksnes kahe tõendi matemaatiline analüüs, mõtle, kui
peadpööritava tulemuse võib anda kõigi üheksa
SLK tõendi matemaatiline analüüsimine. Õnneks pole see vajalik. NDERF-i
veebilehel teeb spetsiaalne programm need arvutused automaatselt. Sellel
veebilehel saad nagu nõiaväel välja arvutada, kui tugev on sinu usk, et üheksa
esitatud tõendit kinnitavad surmajärgse elu olemasolu. Samuti võid näha,
millise tulemuse on saanud kõik teised, kes on küsimustikule vastanud. See
küsimustik, samuti kõik muud käesolevat raamatut täiendavad lisamaterjalid on
kättesaadavad NDERF-i veebilehe leheküljel, mis käsitleb surmajärgse elu tõendeid
(http:/www.NDERF.org/afterlife). Küsimustik on seotud ideedega, mida selles
raamatus tutvustatakse, seepärast soovitan sul enne ankeedi täitmist raamat
lõpuni lugeda.
MIS TOIMUB SURMALÄHEDASE
KOGEMUSE AJAL
Enne jätkamist pean
andma täpse selgituse, mida surmalähedane kogemus endast kujutab.
Surmalähedane
kogemus (SLK) on sündmus, mis leiab aset, kui inimene on suremas või
kliiniliselt surnud. Inimesi, kellel on olnud SLK, on nimetatud surmalähedast
kogemust kogenuteks (SLKk). Pärast seda, kui dr Raymond Moody 1975. aastal
ilmunud raamatus “Elu pärast elu” (Life
After Life) esimesena surmalähedasi kogemusi meditsiiniliselt vaatles ja
kirjeldas, on paljud arstid ja muude erialade teadlased seda nähtust sügavuti
uurinud.2
Mina
tutvustan siin üht mitte eriti laialt omaks võetud surmalähedase kogemuse
definitsiooni. NDERF-i uurimus lähenes probleemile otse, defineerides
surmajärgse kogemuse mõlemad komponendid, nii surma läheduse kui ka kogemuse.
Minu arvates on inimesed “surma lähedal”, kui nad on füüsiliselt sedavõrd
suures ohus, et surevad, kui nende seisund ei parane. SLKk-d, kelle juhtumeid
me uurisime, olid harilikult teadvusetud ja sageli ilmselt kliiniliselt surnud,
nende süda ja hingamine olid seiskunud. “Kogemus” leidis aset ajal, kui nad
olid surma lähedal. Lisaks pidi kogemus olema selge, segaste mälestuskildude
kirjeldused tuli kõrvale jätta.
Me
esitame selles raamatus NDERF-i uurimuse tulemusi. Kui pole öeldud teisiti, on
tegemist tulemustega, milleni jõudsime, analüüsides NDERF-i värskeimas uurimuses
osalenud 613 järjestikuse SLKk vastuseid.3 Selles uurimuses kasutasime
SLK-mõõdiku küsimusi.4 SLK-mõõdik esitab kuusteist küsimust kogemuse sisu kohta
ja on kõige usaldusväärsem uurimismeetod eristamaks, mis on surmalähedane
kogemus, mis mitte. Need 613 SLKk-d, kelle vaatlusandmeid me tutvustame,
kogusid SLK-mõõdiku järgi seitse punkti või enam, mis kinnitas, et nende
kogemus oli tõepoolest SLK. Esimene NDERF-i uurimus analüüsis 413 SLKk
vastuseid. SLK-mõõdiku küsimusi esimeses NDERF-i uurimuses ei kasutatud.
Ükski
surmalähedane kogemus pole teistega samane, ometi oli pärast hulga
surmalähedaste kogemuste analüüsimist selgesti näha ikka ja jälle esinevate
elementide muster. Tavaliselt esinevad need elemendid samas järjekorras.
Uurijad
on jõudnud arusaamisele, et SLK võib sisaldada mõnda järgmistest elementidest
või neid5 kõiki:6
1. kehaväline kogemus (KVK): teadvuse eraldumine
füüsilisest kehast
2. teravnenud tajud
3. tugevad ja enamasti positiivsed tunded
4. sisenemine tunnelisse või selle läbimine
5. kohtumine müstilise või särava valgusega
6. kohtumine teiste isikutega, kas müstiliste
olendite või surnud sugulaste või sõpradega
7. tunne, et aeg ja ruum teisenevad
8. elu ülevaade
9. sattumine ebamaistesse (taevastesse)
paikadesse
10. millegi erilise teadasaamine või õppimine
11. piiri või barjäärini jõudmine
12. naasmine kehasse, kas vabatahtlikult või
tahtmatult
Allpool
on esitatud kõigi elementide kirjeldused, mis toetuvad enam kui kümme aastat
kestnud uurimistöö vältel kogunenud juhtumikirjeldustele, samuti iga elemendi
protsentuaalne esinemissagedus vaatlusgruppi kuulunud SLKk-de hulgas.
1. Kehaväline kogemus (KVK)
Ma
tundsin, kuidas mu vaim sõna otseses mõttes kehast lahkus. Ma nägin ja kuulsin
oma abikaasa ja arstide vahelist vestlust, mis toimus teises ruumis 12 meetrit
eemal. Minu abikaasa kinnitas hiljem hämmastunult, et see vestlus leidis
tõepoolest aset.
SLKk
jälgis kehavälises olekus viibides, kuidas arstid, kes olid teda kaotamas,
tegutsesid:
Miks
te olite operatsioonisaalis nii ärritunud, karjusite ja vandusite? Kas te ei
teadnud, et ma kuulen iga sõna, mis te ütlete?
Arst
vastas SLKk-le:
Sul
on õigus. Ma olin seal operatsioonisaalis nii pettunud, väsinud ja vihane, et
hakkasin lihtsalt karjuma, kui sind kaotama pidime. See oli karje või röögatus.
Sa olid suremas ja ma ei saanud midagi teha, et sind aidata. Edaspidi tuleb mul
jälgida, mida teadvusetu patsiendi kuuldes ütlen, kas pole?
Kehaväline
kogemus on sageli esimeseks SLK elemendiks. NDERF küsis 613 SLKk-lt: “Kas sa
kogesid teadvuse eraldumist kehast?” 75,4 protsenti vastas: “Jah.”
2. Teravnenud tajud
Seda pole võimalik seletada, sest seal ei ole sellist tunnet nagu siin maa peal. See oli kristallselge. See oli nagu viimaks koju jõudmine. Kokkukuuluvus, tähendusrikkus, terviklikkus.
See lihtsalt näis palju tõelisem kui miski muu, mida olen oma elus kogenud.
NDERF
küsis: “Kui kõrge oli sinu teadlikkuse ja tähelepanu tase selle kogemuse ajal,
võrreldes igapäevase teadlikkuse ja tähelepanuga?” 74,4 protsenti vaatlusalustest
SLKk-dest vastas, et “teadlikum ja erksam kui tavaliselt”.
3. Tugevad ja enamasti positiivsed tunded
Midagi pole nii raske selgitada ... Sõnad ei suuda neid tundeid ligilähedaseltki kirjeldada, aga ma proovin: täielik tingimusteta kõikehõlmav armastus, rahu, soojus, turvalisus, kokkukuuluvus, mõistmine, jäägitu kodusolekutunne ja rõõm.
Ma tundsin üksnes armastust, rõõmu, õnne ja kõiki neid imelisi tundeid, mida sa võid korraga tunda.
Jäägitu rahu, täielik tüünus. Ma ei tundnud vähimatki hirmu ega ärevust.
Kui me jõudsime sellesse valgusse, oli kõik üksnes armastus ja õnn. Seal polnud midagi muud. Ja see oli väga intensiivne. Väga intensiivne ja lõputu.
[Ma tundsin] ääretut armastust, rahu ja ilu, mida ei suuda sõnadesse panna.
NDERF
küsis: “Kas sa tundsid rahu- või mõnutunnet?” Sellele küsimusele vastas 76,2
protsenti, et “uskumatut rahu või mõnu”. NDERF-i uuring esitas veel teise
küsimuse ühe konkreetse tunde kohta SLK ajal: “Kas sa tundsid rõõmu?” 52,5
protsenti SLKk-dest valis vastuse “uskumatut rõõmu”.
Vähesed
surmalähedased kogemused olid SLKk-dele hirmutavad. Seda teemat kajastab
detailselt NDERF-i veebileht.7
4. Tunnelisse sisenemine või selle läbimine
Järgmisena teadvustasin endale, et olen sukeldunud ja mähitud sooja lainetavasse heljuvasse liikumisse mingi tunneli alguses. Selle tunneli küljed olid pehmed nagu padi ja hästi valgustatud, tunneli mõõtmed kahanesid ja valgus tugevnes, kui lähenesin mingile kirkale valgusele.
Me liikusime tunnelis väga kiiresti. See tunnel oli igat värvi: sinine, kollane, valge, roheline ja punane.
NDERF
küsis: “Kas sa läbisid tunneli või koridori?” 33,8 protsenti SLKk-dest vastas:
“Jah.”
5. Kohtumine müstilise või särava
valgusega
Särav valge valgus tunneli lõpus; kui need tiivad mind endasse mähkisid, muutusin osaks sellest valgusest.
Kaunis valgus tõmbas mind enda poole; see valgus tekitab minus siiamaani aukartust ja paneb otsekohe pisarad voolama.
Alguses oli valgus sinine. Siis muutus see valgeks. See oli sillerdav valge; see lausa hõõgus, kuid ei säranud. See oli ere, hõõguvalt ere – puhas kirkus. Puhas, kuid mitte selle sõna tavatähenduses. Puhas mingil seninägematul ja kirjeldamatul moel.
Tundus, nagu oleksime seinast läbi läinud, otse minu valguskookonisse. Seal olid üks suur majesteetlik keskne valgus ja isiklikud, kuid omavahel ühendatud valgusekookonid, mis olid täpselt samasugused nagu keskne valgus, ainult väiksemad. Praegu mõtlen, et need valgusekookonid, samasugused nagu minu oma, olid teised hinged, mis olid ühendatud keskse valguse, Jumalaga.
Valgust
kirjeldatakse tihti säravana “nagu miljon päikest”, kuid sellesse vaatamine ei
tee SLKk-le peaaegu kunagi haiget. SLKk-d võivad väga muljet-avaldavalt
kirjeldada tugevat tõmmet valguse poole ning empaatilist soovi ühineda ja
sulanduda sellega. NDERF küsis: “Kas sa nägid valgust?” 64,6 protsenti vastas:
“Jah.”
6. Kohtumine teiste olenditega, kas
müstiliste olendite või surnud sugulaste
või sõpradega
Ma olin ümbritsetud teistest olenditest või inimestest, keda tajusin justkui ära tundes. Need olendid olid nagu perekond, vanad sõbrad, kes olid olnud minuga koos terve igaviku. Kõige parem on neid kirjeldada oma vaimse või hingeperekonnana. Nende olenditega kohtumine oli nagu taasühinemine kõige tähtsamate inimestega oma elus pärast pikka lahusolekut. See oli meie kõigi vaheline armastuse- ja rõõmupurse üksteise jällenägemisel.
Minu isa oli kohe minu kõrval paremat kätt, kuid ma ei suutnud teda näha. Mu õde oli väga lähedal, ma tajusin teda endast vasakul. Ma tundsin, et ka ülejäänud perekonnaliikmed olid lähedal, kuid ma ei näinud neid. Minu õde ja ülejäänud perekond näisid olevat rohkem vasakul. Ainuke inimene peale isa ja õe, keda tundsin, oli vanaema. Seal oli veel teisi, kuid ma ei oska öelda, kes nad olid.
Ma kuulsin oma ema ja tütre hääli. Kuigi mu tütar oli sel ajal ainult umbes kaheaastane, kuulus tema hääl justkui täiskasvanule, ometi teadsin, et see on tema hääl. Nad hüüdsid minu nime ja mu keha liikus väga kiiresti nagu õhuvoolus. Justkui tuul oleks mind kiiresti edasi kandnud; ma nägin vilksamisi säravat valgust ja randa, siis nägin oma ema ja tütart rannal seismas; minu tütar oli täiskasvanu.
NDERF
küsis: “Kas sa nägid või kohtasid veel mõnda olendit?” 57,3 protsenti vastas:
“Jah.” Enamik surnuid, kellega SLKk-d kohtusid, olid sugulased, mitte sõbrad
ega armastatud. Mõned SLKk-d nägid olendeid, kes tundusid tuttavad, kuid nad ei
mäletanud, et oleksid neid varem kohanud. Hilisemas elus tundis mõni SLKk
surnud sugulase fotolt ära olendi, keda oli SLK ajal kohanud. See sugulane võis
surnud olla aastaid või aastakümneid enne SLKk sündi.
7. Tunne, et aeg ja ruum teisenevad
Kui ma esimest korda kehast lahkusin, oli mul sukeldumiskell käe peal. Ma tegin paar täiesti ebateaduslikku läbitava vahemaa mõõtmist, jälgides ümbrust ja mõõtes seda kella sekundiosutiga. Täiesti ebateaduslik. Kuid minu järeldus oli ja on: ma mõõtsin teisenenud aega. Pind ei liikunud üldse lineaarselt, vahemaad olid täiesti ebaühtlased. Vahekaugused teisenesid pidevalt, natuke aega püsisid ühtlased, siis muutusid silmapilkselt pikemaks või lühemaks kui eelnev distants. Kuid mu kell tiksus kogu aeg ühtlaselt. Mulle näis, et ma olin teises ajatsoonis, kus mu maine kell oli kasutu, võimetu mõõtma kaugusi ja näitama aega. Samuti võin eksimatult öelda, et see kõik kestis tunni või kauem. Mulle tundus, et mu SLK kestis väga pikka aega. Aga kui ma küsisin oma sukeldumiskaaslastelt, kui kaua olin teadvusetu olnud, siis arvasid nad, et umbes viis kuni kümme minutit. See kinnitab veelgi, et mu sukeldumiskell ei suutnud SLK kestust mõõta.
Tundus, justkui oleksin kogenud väga palju maises mõtte väga lühikese ajaga. Mu hing ei teadnud seal, kuhu rändas, midagi maisest aja kulust.
Maine aeg ja ruum lakkasid täielikult olemast. Samal ajal oli sealpoolne aegruum täiesti elav, ehe ja reaalne.
Jah, kui ma olin õhus, siis ma ... ei tajunud aega nii nagu maa peal. Teiste sõnadega, mitte mingit aja jätkuvuse tunnet... minevik, olevik, tulevik. Kõik ajad (minevik, olevik, tulevik) olid pidevalt tunnetatavad, kui ma olin õhus.
NDERF
küsis: “Kas sulle tundus, et aeg ja ruum on teisenenud?” Sellele küsimusele
vastas enamik, 60,5 protsenti: “Jah.” Teine NDERF-i küsimus keskendus ainult
teisenenud ajale: “Kas aeg tundus kiirenevat?” 33,9 protsenti vastanuist valis
vastusevariandi “Kõik näis toimuvat korraga”.
8. Eluülevaade
Kui olin kehast lahkunud, kuid viibisin endiselt haiglapalatis, nägin oma elu kiiresti silme eest mööda vilksatamas. Mulle öeldi, et ma aitan edaspidi inimestel õppida ja areneda. See on just see, mida ma praegu teen.
Ma nägin kõiki tähtsaid sündmusi, mis olid mu elus juhtunud esimesest sünnipäevast esimese suudluse ja vanematega tülitsemiseni. Ma nägin, kui isekas olin olnud, ja oleksin andnud kõik, et tagasi minna ja muutuda.
Järgmiseks näitas ta mulle ülevaadet minu elust. Sa näed ja koged iga sekundit sünnist surmani ning tunned lisaks oma tunnetele nende tundeid, kellele oled haiget teinud; sa tunned nende valu ja tundeid. Nii saad sa kõrvaltvaatajana näha, milline inimene olid ja kuidas teisi kohtlesid, ning sa oled endale karmim kohtumõistja kui keegi teine.
Sa ei näe, mida teised sulle on teinud, vaid seda, mida sina teistele oled teinud.
Elu
ülevaade sisaldab olulisimaid sündmusi SLKk elust. Sa võid näha üksikuid elu
fragmente, aga see võib olla ka panoraamiline vaade kogu maisele elule. NDERF
küsis: “Kas sa nägid ülevaadet oma möödunud elu sündmustest?” 22,2 protsenti
SLKk-dest vastas: “Jah.”
9. Sattumine ebamaistesse (taevastesse) paikadesse
Noh, selle tunneli lõpp oli kõige ilusam koht üldse; see ületas minu kujutlusvõime, puhas, kirgas ja armastav.
See oli ilus maastik, sinine taevas, lainjad mäed, lilled. Kõik oli täis valgust, nagu oleks seda ise kiiranud, mitte peegeldanud.
Seal oli nii ilus, see oli kujuteldamatu ilu. Kaugemal oli helendav linn või miski, mis meenutas linna. Kõik värvid ja struktuurid olid ilusad ... aukartustäratavad.
Kõik minu ümber, mida ma nägin ja tajusin, oli kaunilt tüüne ja vaikne, täis armastust ja rahu ... Minust vasakul ulatus nii kaugele, kui silm seletas, kaunis maastik, mida katsid kõikvõimalikes värvitoonides tulbid. Minust paremal oli kaunis sinine sein, mis sobis taevaga kokku.
Muusikaheli, mida ma ei suuda kirjeldada, sest seda lihtsalt pole võimalik sellise selgusega siin ilmas kuulda! Värvid polnud sellest maailmast – nii sügavad, nii helendavad, nii ilusad!
NDERF
küsis: ”Kas sa nägid või külastasid mõnd kaunist või muul moel erilist paika?”
40,6 protsenti vastanutest ütles: “Jah.” Samale, kuid üldsõnalisemalt esitatud
küsimusele “Kas sulle näis, et sa sisenesid mingisse teise, ebamaisesse
maailma?” vastas 52,2 SLKk-dest, et nad sattusid kuhugi ebamaisesse paika.
10. Millegi erilise teadasaamine või
õppimine
Kui ma vaatasin tema silmadesse, siis paljastusid mulle kõik universumi saladused. Ma teadsin, kuidas kõik toimib, sest vaatasin hetkeks tema silmadesse. Kõik universumi saladused, kõik aja kohta, kõik.
Ma mõistsin (ma kasutan seda sõna, sest tegelikult ei kuulnud ma teda), et need värvilised piisad olid kõikide kunagi elanute kogemused. Need kogemused eksisteerisid kui eraldi objektid, kuid moodustasid siiski terviku. See tervik oli kollektiivne kõige teadmine.
NDERF
küsis: “Kas sulle tundus, et sa oled teadlik millestki erilisest,
universaalsest korrast ja/või eesmärgist?” Sellele küsimusele vastas 56,0 protsenti
SLKk-dest: “Jah.” Teisele küsimusele ”Kas sulle näis äkki, et sa mõistad
kõike?” vastas 31,5 protsenti, et neile tundus, nagu mõistaksid nad “universumi
kohta” kõike, ja 31,3 protsenti, et neile näis, nagu mõistaksid nad kõike “enda
või teiste kohta”.
11. Piiri või barjäärini jõudmine
Minu pool müüri näis aeg kulgevat aeglaselt. Teisel pool muutus aeg kiiremaks.
Minu ees oli uks, kust kostis muusika ja mille taga pidutsesid ülirõõmsad inimesed; ma teadsin, et see on kodu. Kui ma oleksin uksest sisenenud, poleks tagasiteed enam olnud.
Ma jõudsin punkti, kus tundsin, et pean tegema valiku, kas lähen tagasi ellu või edasi surma. Minu parim sõber oli seal (kaks aastat tagasi vähki surnud) ja ütles mulle, et ma ei tohi kaugemale tulla, sest muidu ei saa enam tagasi. “Sa oled jõudnud ääreni. See on kaugeim koht, kuhu saad tulla,” ütles ta. “Mine nüüd tagasi ja ela oma elu täiel rinnal ja kartmatult.”
Ma ei tohtinud seda piiri ületada. Seal polnud valikut.
NDERF
küsis: “Kas sa jõudsid piirini või piirava füüsilise struktuurini?” Sellele
küsimusele vastas 31,0 protsenti: “Jah.”
12. Naasmine kehasse, kas vabatahtlikult või tahtmatult
Ma mäletan, et küsisin nende peale alla vaadates inglilt: “Miks nad ei lase tal lihtsalt surra?” Ma ei mõistnud, et keha, mida vaatan, kuulub mulle endale. Ta [ingel] vastas käskivalt: “Sa pead nüüd tagasi minema.” ... “Ta peab elama,” ütles ta vaikse rahustava häälega. “Tal on tarvis poeg üles kasvatada.”
Ma olin tõsiselt solvunud, et ei tohtinud sinna jääda, sest ei tahtnud midagi muud nii väga. Puhas armastus on parim väljend, millega kirjeldada seda olendit ja paika, kust ma pidin lahkuma. Minu vastuväidetest hoolimata saadeti mind tagasi.
Ma sain teada, et minu ülesanne on edaspidi elada “maa peal nagu taevas”, kasutades seda uut mõistmist ja jagades neid teadmisi teiste inimestega. Sellegipoolest oli mul võimalik valida, kas tulla tagasi ellu või minna edasi surma. Mulle tehti selgeks, et minu aeg pole käes, kuid mul on alati võimalik valida, ent kui ma valin surma, siis ei koge ma neid ohtraid ande, mis mu edasisel elul minu jaoks varuks on. Ma tahtsin teada, kas pean elu valides minema tagasi oma haigesse kehasse, sest mu keha oli väga-väga haige ja kõik organid olid lakanud funktsioneerimast. Mulle vastati, et kui ma valin elu, siis terveneb mu keha väga kiiresti. Muutus ei toimu mitte kuude või nädalatega, vaid päevadega!
NDERF
küsis: “Kas sa olid teadlik otsusest, et pead tulema tagasi kehasse, või
osalesid selle vastuvõtmises?” 58,5 protsenti vastanutest ütles: “Jah.”
KOGEMUS ON PARIM TÕEND
Minu meelest on
täiesti selge, et parimad tõendid selle kohta, mis toimub, kui me sureme, saame
nendelt, kes tõepoolest on olnud
suremas või kliiniliselt surnud. Selline praktiline lähenemine on NDERF-i
uurimistöös end vaieldamatult õigustanud. Märkimisväärne hulk inimesi, kellel
on seljataga surmalähedane kogemus, usub, et nende SLK oli reaalne ja andis
tunnistust surmajärgsest elust. SLKk-le on surmalähedane kogemus isiklikuks
tõendiks nii SLK kui ka surmajärgse elu reaalsuse kohta.
Teaduses
ei piisa mingi seisukoha õigsuse kinnitamiseks ühest vaatlusest või uurimusest,
vaid tarvis on tervet rida sõltumatuid uurimusi, mis kasutavad erinevat
metoodikat. Selline topeltuuring on alati olnud tõsiseltvõetavate
teadusavastuste eelduseks. Seepärast on oluline märkida, et NDERF-i uurimuse
avastusi on kinnitanud sajad eelnevad SLK uuringud, mille on läbi viinud hulk
erinevaid uurijaid. Käesolevas raamatus viitame me paljudele tähtsatele SLK
uuringutele, mille on läbi viinud teised uurijad. Nad on teinud peaaegu alati
samu tähelepanekuid ja jõudnud samadele järeldustele kui NDERF-i uurimus. See
lisab veel ühe tõendi sellele kooskõlalisele tõestusmaterjalile, mis sunnib
mind järeldama, et pärast surma on elu.
Ma
tean, et võin selle seisukohaga üksi jääda. Vaatamata portaali Pew Forum on Religion and Public Life
hiljutisele küsitlusele, mis näitas, et 74 protsenti ameeriklastest usub elusse
pärast surma, pole mulle teadmata ka see, et seda uskumust seostatakse enamasti
sügavalt usklike inimestega.8 Ma tahan kohe selgeks teha, et mina olen ühtaegu
teadlane ja surmajärgsesse ellu uskuja.
Ma
olen ümber hinnanud paljud tõed, mida õppisin meditsiinikoolis. See
ümberhindamisprotsess käivitus aastaid tagasi, kui NDERF oli just tegevust
alustanud. Ma viibisin meditsiiniraamatukogus, otsides tagajärjetult infot
surmalähedaste kogemuste kohta. Oli ebaharilikult vaikne päev ja ma kippusin
seal kümnete tuhandete raamatute keskel kergesti mõttelõnga kaotama. Minu
kasutada olid tähtsaimad meditsiinilised ja teaduslikud uurimistööd kogu
maailmast, aga neid uurides pidin tõdema, et vastust surmalähedase kogemuse
mõistatusele neis ei leidunud. Mind ümbritsev kuulsaimate arstide ja
meditsiiniteadlaste kollektiivne tarkus ei aidanud mind surmalähedast kogemust
paremini mõista.
Ma
lahkusin meditsiiniraamatukogust sama küsimusega, millega olin tulnud: kus peitub surmalähedaste kogemuste
mõistmise võti?
Hiljem
sain ka vastuse. See oli nii lihtne, kuid nõudis erinevat hoiakut sellest,
mille olin omandanud akadeemiliste õpingute ajal. Vastus kõlab: kuula, kuula
hoolikalt, mida räägivad inimesed, kes on surmalähedase kogemuse üle elanud.
Kahtlemata on just nende tunnistused parimaks lähtekohaks mõistmisele, mis
ootab meid ees surres ja pärast seda. Kui olin seda mõistnud, ei vaadanud ma
enam kordagi tagasi. Surmalähedase kogemuse uuringud keskenduvad jutustustele
ja neid rääkivatele inimestele. Need inimesed vastavad oma lugudega paljudele
tähtsatele surelikkust puudutavatele küsimustele.
1
ESIMESED KOHTUMISED
Inimene peab nägema seda, mis tegelikult olemas on, mitte seda, mida ta arvab olemas olevat.
Albert Einstein
Kui olin Iowa
ülikooli resident, otsisin raamatukogus üht artiklit vähi kohta. See oli
avaldatud ajakirjas Journal of the American Medical Association (JAMA), mis on
maailma prestiižikaimaid meditsiiniajakirju. JAMA ilmub iga nädal ja kujutab
endast arstiteaduse vallas läbi viidud uurimistööde paeluvat kogu. Kui sa võtad
selle kätte, tundes huvi mingi teema vastu, siis on peaaegu võimatu piirduda
ainult ühe artikliga, ja just nii minuga tol päeval 1984. aastal juhtus, kui
asusin lugema ajakirja 244. numbrit.
Alustuseks
ajakirja lehitsedes silmasin ma vastulauset Bostoni Tuftsi ülikooli
meditsiinidoktori Richard Blacheri artiklile “Uinuda, võib-olla undki näha”.1
Selle oli kirjutanud dr Michael Sabom ja see kandis lakoonilist pealkirja
“Surmalähedane kogemus”.
Mind
huvitas, mida tähendab “surmalähedane kogemus”. Ma olin meedikuna teadlik surma
eel esinevast teadvusekaotusest ja imestasin, kuidas selline kogemus saab
võimalik olla, kui inimesed on enne surma tavaliselt teadvusetud. Kas termin teadvusetu ei välista siis teadvuslikku
kogemust?
Ennast
toolil ettepoole kallutades asusin uurima kirjutist, mis muutis minu elu.
Sabomit
oli ärritanud Blacheri väide, et surmalähedased kogemused ei ütle midagi
lõpliku surmaseisundi kohta. Blacher rõhutas, et selle kogemuse
väärtõlgendamist saab ära hoida nähtust lähemalt uurides, mida Sabom oligi
hiljuti teinud. Sabomi vastus Blacheri artiklile oli üsna terav:
Ma viisin hiljuti
läbi nende kogemuste süstemaatilise uuringu, küsitledes 107 isikut, kelle kohta
on teada, et nad on ellu jäänud pärast teadvuseta olekut ja surmalähedast
episoodi (südameseiskumine ja kooma). Kasutades standardseid küsitlusmeetodeid,
hindasin iga isiku sotsiaalset, religioosset ja demograafilist tausta,
kõrvutades neid kõigi tema kriitilise seisukorra detailidega ja võimalike
mälestustega teadvuseta oleku perioodist ...
Mõned
minu patsiendid on kirjeldanud lahtise südamelõikuse ajal saadud ulatuslikku
“kehavälist” kogemust, mille kestel nad jälgisid operatsiooni, nähes seda
selgelt ja detailselt.
Ma
ei ole seni leidnud ühtki tõsiseltvõetavat meditsiinilist SLK põhjendust.
Blacher pakub, et need kogemused kujutavad endast “surmafantaasiat” ja on
seotud hüpoksilise aju püüetega tulla toime “meditsiinilistest protseduuridest
ja kuuldust põhjustatud hirmudega”. Katsealused, kellel on esile kutsutud tugev
hüpoksia, on üksmeelselt teatanud teadvuseta olekule eelnenud seosetutest ja
segastest mälestustest koos tugevalt häiritud tajudega. See erineb teadvuse
kaotusele järgnevate sündmuste selgest “visuaalsest” tajumisest, mida on
täheldatud seoses SLK-ga. Veel enam, paljud SLK-d on aset leidnud olukorras,
mille puhul ei saa olla juttugi “meditsiinilistest protseduuridest ja kuuldust
põhjustatud hirmudest”.
Blancher
rõhutab, et “arstid peavad eriliselt hoiduma religioosse usu aktsepteerimisest
meditsiinilise faktina”. Mina lisaksin, et samamoodi tuleks hoiduda teadusliku
usu pidamisest teaduslikeks faktideks.2
Copyright
© 1980 American Medical Association. All rights reserved.
Ma
olin Sabomi vastulausest vapustatud. Ehkki Sabom oli saatnud toimetajale üksnes
lühikese kirja, avas see kirjutis mulle täiesti uue meditsiini aspekti.
Surmalähedased kogemused! Mitte miski minu meditsiiniõpingute ajal polnud mind
ette valmistanud selleteemaliseks diskussiooniks. Ma oleksin justkui ühe
ülitähtsa kursuse vahele jätnud ja leidnud nüüd õppematerjali, millega täita
lünka oma hariduses.
Küsisin
endalt, miks ei ole seda nähtust rohkem uuritud. Ma mäletan, et istusin tükk
aega raamatukogus, mõtiskledes äsja loetu üle. Siis tõi märguanne, et
raamatukogu suletakse, mind tagasi olevikku. Ma õppisin radioloogiks – arstiks,
kes võitleb kiiritusraviga vähi vastu – ega tohtinud lasta ennast kõrvale
juhtida isegi üheks õhtupoolikuks.
Ma
heitsin SLK peast välja ja jätkasin meditsiini-õpinguid.
Õigem
oleks öelda, et ma proovisin jätkata, nagu poleks midagi juhtunud. Pärast
JAMA-s avaldatud Sabomi kirja juhuslikku lugemist tundus mulle äkki, nagu oleks
kõikjal SLK-st juttu tehtud. Ma lugesin selle kohta ajakirjadest ja
ajalehtedest ning nägin telerist inimesi, kes jutustasid hämmastavaid lugusid,
kuidas olid jätnud surmahetkel oma keha ja läinud teise maailma.
Ma
lugesin klassikalisi SLK-alaseid töid ja leidsin suure hulga selle nähtuse
definitsioone. Termin surmajärgne kogemus on pärit dr Raymond Moody
bestsellerist “Elu pärast elu” (Life
After Life), mis oli esimene laialt tuntud selleteemaline uurimus.3 Dr
Moody defineeris 1977. aastal esimesena SLK, andes sellele tähenduse ”iga
teadlik tunnetuslik kogemus, mis leiab aset olukorras ... kus inimene on
suremas või surma saamas (ja on surmale isegi nii lähedal, et tal
konstateeritakse kliiniline surm), kuid sellest hoolimata jääb elama ja jätkab
füüsilist eksistentsi”.4
Kümme
aastat hiljem muutis Moody oma definitsiooni ja ütles, et surmalähedane kogemus on “ootamatu tähendusrikas vaimne kogemus,
mis esineb mõnikord surmahetkel”.5
Vaatamata
täpsele definitsioonile vaevas mind küsimus, kuidas on võimalik, et inimestele,
kes on kliiniliselt surnud või suremas, saavad osaks nii eredad kogemused.
Näiteks on Moody raamatus “Valgus eespool” (The
Light Beyond) juttu naisest, kelle süda seiskub operatsioonilaual
allergilisest reaktsioonist narkoosile. Vastavalt üldisele arusaamale surmast
pidi ta olema ümbrusest täielikus teadmatuses, ometi rääkis ta dr Moodyle,
kuidas muutus “rahulikuks ja lõdvestunuks”. Sellele järgnes terve rida kirkaid
sündmusi, millest ta jutustas nii:
Ma hõljusin üles lae poole. Ma nägin väga selgelt igaüht oma voodi juures, ka omaenda keha. Ma mõtlesin, kui veider see on, et nad kõik on minu keha pärast nii ärevil. Ma tundsin ennast hästi ja tahtsin neile seda teatada, kuid näis, et selleks polnud mingit võimalust. Tundus, nagu oleks minu ja teiste ruumisviibijate vahel olnud loor või sirm.
Ma märkasin mingit tühimikku, kui seda võib nii nimetada. See oli pikk ja pime ning ma sööstsin sellest läbi. Ma olin hämmingus, kuid elevil. Ma väljusin tunnelist maheda särava armastuse ja valguse maailma. Kõikjal oli armastus. See ümbritses mind ja näis, nagu imbuks see kogu minu olemusse. Mingil hetkel näidati mulle või ma nägin kuidagi oma elusündmusi. See oli nagu hiiglaslik panoraam. Kõike seda on võimatu kirjeldada. Minu surnud tuttavad olid koos minuga selles valguses – nende seas olid sõber, kes oli surnud kolledžipäevil, vanaisa ja üks vanatädi. Nad olid õnnelikud, kiirgavad.
Ma ei tahtnud tagasi minna, aga keegi valgusest ümbritsetud mees ütles mulle, et ma pean. Ta ütles, et minu elutöö pole veel tehtud.
Ma tulin väga järsku oma kehasse tagasi.6
See
kogemus sai osaks inimesele, kelle süda oli seiskunud! Kuidas sai see võimalik
olla? Surm on ju ikkagi (toetudes Merriam-Websteri veebisõnaraamatule) “kogu
elutegevuse jäädav lakkamine – elu lõpp”. Ometi olin ma lugenud kümneid
juhtumikirjeldusi inimestest, kes teatasid eredatest sündmustest ajal, kui
nende süda oli seiskunud ja nad olid teadvusetud, ning need jutustused
sisaldasid erakordselt sarnaseid elemente.
JAHMATAV LUGU
Moody ja paljude
teiste varaste SLK uurijate tööd avaldasid mulle sügavat muljet, kuid mind
hämmastas, et keegi polnud ette võtnud veel põhjalikumat uurimistööd. Ometi on
inimkond üle kõige otsinud vastust küsimusele, kas me jääme pärast keha surma
püsima. Ma hakkasin endamisi aru pidama, kas mitte ise sellele põnevale ja pealtnäha
ebamaisele teekonnale asuda.
Siis
juhtus midagi, mis aitas mul otsustada.
Minu
ülikooliaegne sõber külastas Iowat ja me läksime üheskoos õhtust sööma, et ma
saaksin tema naisega tutvuda. Õige varsti hakkas naine rääkima oma paljudest
allergiatest, mis olid üsna tõsised – koguni nii tõsised, et kord oli teda
tabanud tugev allergiline reaktsioon ajal, kui ta viibis operatsioonilaual
üldnarkoosi all.
Naine
jutustas südame seiskumisest, kuid tema hääles polnud hirmu, vaid üksnes
imestus. Ma otsustasin asja natuke lähemalt uurida.
“See
on imelik,” ütlesin, “ma olen kuulnud oma patsiente surmast rääkivat, kuid
mitte kunagi sellise hääletooniga.”
Lauas
jäi vaikseks. Oli ilmne, et ma olin millegi olulise otsa komistanud. Ma
vaatasin ringi ja võitlesin sooviga esitada küsimust, mis mul meeles mõlkus.
“Kas
sinuga juhtus midagi, kui sa seal operatsioonilaual narkoosi all olid?”
Tema
kohene siiras vastus oli: “Kuidas, jah!” Ja just seal, hämaras restoranis,
jääkülmal talveõhtul Iowa City’s, kuulsin ma esimest korda inimest rääkimas
isiklikust surmalähedasest kogemusest.
Sheila SLK
Ma olin alati kannatanud igasuguste allergiate all.7 See nuhtlus saatis mind kogu eluaja, kuni tol saatuslikul päeval mu elu tõsiselt ohtu pani. Ma rääkisin kirurgile ja anestesioloogile kõigist oma allergiatest. See oli korraline operatsioon, mitte hädaolukord. Vaatamata sellele, et meedikud tegid kõik, mis võimalik, põhjustas üks ravim lõikuse ajal allergilise reaktsiooni, mis oli nii tõsine, et mu süda seiskus.
Otsekohe pärast südame seiskumist leidsin
ennast lae alt. Ma nägin EKG aparaati, mille külge olin kinnitatud. Üle
aparaadi ekraani jooksis pikk sirge joon. Arstid ja õed tegid kõik, mis
suutsid, et mu elu päästa. Olukord, mida nägin, muutus üha paanilisemaks.
Vastupidiselt allpool valitsevale kaosele kogesin mina sügavat rahu. Ma ei
tundnud mingit valu. Minu teadvus triivis operatsioonisaalist välja ja sisenes
mingisse protseduuriruumi. Ma sain kohe aru, et see ruum asub samal korrusel,
kus viibisin enne lõikust. Ma nägin oma kohalt lae alt, kuidas õed tegid oma
igapäevaseid toimetusi.
Kui olin natuke aega õdesid jälginud, avanes
minu ees tunnel. Mind tõmmati sellesse. Ma nägin tunnelit läbides
selle lõpus eredat valgust. Mind valdas
rahu. Tunneli läbinud, leidsin ennast kaunist müstilise valgusega paigast. Minu
kõrval olid mõned mu kallid sugulased, kes olid juba surnud. See oli rõõmus
jällenägemine ja me kallistasime üksteist.
Ma leidsin ennast mingi müstilise olendi
seltskonnast, kellest õhkus armastust ja osavõtlikkust. “Kas sa tahad tagasi
minna?” küsis ta. Ma vastasin “Ma ei tea,” olles täpselt sama otsustusvõimetu
nagu elus. Järele mõtelnud, teadsin, et otsus tagasi oma füüsilisse kehasse
pöörduda tuleb teha mul endal. See oli väga raske otsus. Ma olin kõikehõlmava
armastuse maailmas. Selles maailmas viibides teadsin, et olen oma päriskodus.
Lõpuks tulin siiski kehasse tagasi.
Ma ärkasin päev hiljem intensiivravipalatis.
Kõikjal minu ümber olid torud ja juhtmed. Ma ei saanud oma erakordsest
kogemusest rääkida. Hiljem viidi mind tagasi samale korrusele, kus olin enne
lõikust. Seal asus ka see protseduuriruum, mida olin SLK ajal külastanud. Tükk
aega julgust kogunud, rääkisin ühele õele, mida olin SLK ajal näinud. See näis
õde šokeerivat ja hirmutavat. Ma olin katoliiklaste haiglas. Seepärast polnud
sugugi üllatav, et üks nunn saadeti minuga rääkima. Ma selgitasin talle
rahulikult, mida olin kogenud. Nunn kuulas hoolega ja teatas, et minu kogemus
oli “saatana töö”. Te võite isegi aru saada, miks ma ei taha pärast seda oma SLK-st
kellelegi rääkida.
Kui
Sheila oma loo lõpetas, püsis lauas mõnda aega vaikne. Ma ei tea, kuidas
ülejäänud toidu ära sõin. Mäletan, et olin sellest loost nii hämmastunud, et
vaikisin kogu ülejäänud õhtu. Mulle polnud kunagi varem midagi nii erakordset
räägitud. Ma tundsin inimese ja arstina iga oma keharakuga, et see lugu oli
algusest lõpuni tõsi. Minu maailmapilt muutus täielikult. Ma mäletan, kuidas
mõtlesin, et sellised kogemused võivad muuta minu arusaamu elust, surmast,
Jumalast ja maailmast, kus me elame.
Ma
lahkusin tol õhtul restoranist otsusega alustada ise surmalähedaste kogemuste
uurimist. Hiljem töötasin välja ambitsioonika plaani koguda ja uurida tuhandeid
surmalähedase kogemuse juhtumikirjeldusi veenmaks ennast lõplikult, et SLK on
reaalne sündmus, mitte aju pettekujutelm.
Minu
uurimistöö alguseni jäi veel kümme aastat.