SISUKORD

Saateks 9

Eessõna 11

Tänuavaldused 13

Sissejuhatus 15

1. Mis on valgus? 19

2. Päike – valguse allikas 31

3. Jumalik leek 45

4. Valguskehad – rohkem kui silm näeb 57

5. Valguse keel: bioinformatsioon ja fototroonika 74

6. Tervendamine valguse abil 85

7. Tajumused: nägemisvõime tekkimine 107

8. Teadvuse valgus: teised dimensioonid 115

9. Tervendav pilk: vaatepunkti küsimus 129

10. Saa iseendaks: saagu valgus 143

Märkused 149

Bibliograafia 167

Kasulikud aadressid 177

SAATEKS

Roderick Friend, M. (Art) RCA

Oleme astumas Valguse Ajastusse, mis on sündinud viimase tuhande aasta järjest mehhanistlikumaks muutuva kultuuri pimedusest.

Paradoksaalne on see, et periood, mida me nimetame Pimeduse Ajastuks, andis meile gooti katedraalide hiilgavad imed ning alles seejärel ruumi, aja ja mateeria mõõtmise-analüüsimise oskuse, mida seostame renessansi algusega ... mitmes mõttes tõelisema pimedusega.

Näen kõikjal enda ümber tõendeid üha suurenevast tungist ruumi täitva valguse järele. Kui võrrelda viktoriaanlikku interjööri, selle lausa rõhuvaid ornamente ja šarniire moodsate ruumidega, kus esmatähtsad on selgus, valgus ja avarus, võib näha selles teatud vabanemist materiaalsest sõltuvusest.

Päikesevalgus ise oma kõigi spektriks jagunenud keemiliste komponentidega on elavaid kudesid raviva toimega. Töötades toonitud klaasiga, olen näinud, kuivõrd sügavat mõju avaldavad inimese tundetasandile värvilise valguse ilu ja jõud. Kaasnevat füsioloogilist kasu võib olla raske hinnata. Tegemist on hoopis isesuguse vaadeldava kunstiliigiga, mis ei eelda objektile langevat pindmist valgust. Seda võib seostada Pimeduse Ajastu keemia ja alkeemiaga.

Minu töö on viinud mind kokku erinevate inimgruppidega, sealhulgas vanemate inimestega, kellel on probleeme vaimse tervisega, ja arenguhäiretega lastega. Olen saanud kinnitust oma usule värvilise valguse tervendavasse olemusse, mille eriliseks eeliseks on kättesaadavus. Avastasin, et inimesele, kelle tähelepanuvõime on vähenenud, kellel esineb erutusseisundeid või teisi käitumuslikke hälbeid, mõjub värvilise läbipaistva materjaliga tegelemine rahustavalt.

Kõik sümbolid, värvid ja mustrid kannavad endas võimsaid sõnumeid alateadvuse jaoks.

Keegi rääkis mulle kord, et nimi Kristus tuleb sanskritikeelsest sõnast, mille üks tähendusi on “valgus aatomite vahel” – kujutelm, mis on väga sarnane kahekümnenda sajandi kontseptsiooniga mateeriast kui “külmunud valgusest”.

Kõik ümbritsev viitab sellele, et materiaalse ja vaimse ehk mittemateriaalse vahelised jäigad barjäärid meie teadvuses on kokku varisemas. Mitte kuskil mujal ei ilmne see nii selgelt kui valguse uurimisel ja kasutamisel. Seda näitab tehnoloogia areng elektroonikast fototroonikani.

Valgus on informatsioon, ta on meie keha igas rakus. “Valgustumine” ja “selginemine” on mõisted, mis kirjeldavad inimese arengu kõrgeimat astet. Sellest suurest valgusest on Primrose Cooper saanud inspiratsiooni uue sajandi suurepärase ravitehnikate aabitsa kirjutamiseks.

EESSÕNA

See raamat sai alguse, kui BBC teatas genotsiidist Kosovos, ja valmis samaaegselt mõjuavaldavate uudistega kohutavatest üleujutustest Mosambiigis. Kuid see oli ka aasta, mil võis suurepäraselt jälgida päikesevarjutust kogu tema teel läbi Euroopa ja Kesk-Aasia kuni India ookeanini – kui meie ühtsuse sümbolit.

Samal aastal toodi viiest maailmajaost rahutõrvikud, et liita need Walesis üheksainsaks tõrvikuks. Laternad, mis sellest tõrvikust süüdati, viidi laiali üle kogu Inglismaa. James Twyman, niinimetatud Valgusesaadik ja Rahu-trubaduur, laulis oma kontserdil Londonis ühel novembri-õhtul kitarri saatel kõikide uskude laule rahust, nagu oli laulnud neid ka Makedoonia põgenikelaagrites, Belfastis ja Bagdadis. Edasi sõitis ta Bathi, et järgmisel päeval seal kontsert anda, kogumaks raha Tšetšeeniast üle piiri Ingušeetiasse põgenenud laste heaks. Ka meie süütasime Walesist tulnud tõrvikust oma väikesed laternad ja viisime koju, et need jagaksid valgust millenniumi saabudes, kui BBC kandis kogu maailmast üle võrratuid ilutulestikke.

Pimedus ja valgus, globaalne ja lokaalne, pildid ahastusest ja lootusest. Loodan, et see raamat aitab otsida valgust pimeduses, eesmärki ja mõtet kõigis neis vastuoludes.

6

TERVENDAMINE VALGUSE ABIL

Umbes kümme aastat enne seda, kui hakkasin õppima värviteraapiat, kuulasin Birmighamis Theo Gimbelit. Minu jaoks avanes uus maailm, seda õhtut ei saa unustada. Töötasin sel ajal õpetajana Birmighami Taevaminemise kolledžis (The College of the Ascension), anglikaani kiriku misjonikolledžis. Olin alles hiljuti Indiast tagasi tulnud ja tundsin vajadust uurida keha, meele ja vaimu tervendamise kogu valdkonda.

Koolis, kust ma just tulin, oli aset leidnud juhtum, mis osutas sellele uuele suunale. Üht vanematest tütarlastest, kes pidi just eksamile minema, tabas äkki haigushoog, mis näis olevat midagi epilepsiahoo ja kooma vahepealset. Kõik lihased olid pingul ja neiu oli teadvuseta. Arst ei osanud midagi teha. Preester pani käed tema peale, kuigi tüdruk oli hindu. Sõbrad silitasid teda lakkamatult, paitasid ta juukseid ja me palvetasime. Tänu masseerimisele avanesid tasapisi tema krampunud rusikad ja ta tuli teadvusele. Kuna teadsime, et ta tahtis eksamit sooritada, viisime ta eksamiruumi ja panime pliiatsi ta jäikade sõrmede ja pöidla vahele. Eksaminõukogu Delhis nõustus meie palvega saada 15 minutit lisaaega iga töö jaoks. Seda juhtus kaks või kolm korda eksamisessioodil, kuid tüdruk kirjutas valmis kõik tööd ja lõpetas B-tasemel, nagu olimegi oodanud. Lõpuks oli kõik hästi. Alles palju hiljem sain teada tema alateadvuses toimunud traumast, millest ta meile tol ajal ei saanud rääkida. Selgus, et mees, kellega ta kihlunud oli, oli juba abielus. Viimased uudised, mida ma sellest tütarlapsest kuulsin, rääkisid, et ta on õnnelik ja elab nüüd Kanadas. Minu jaoks aga oli see sündmus teeviidaks, mis näitas vajadust rohkem teada saada inimese kui terviku ravimisest.

Birminghamist lahkunud, sõlmisin ma viieaastase lepingu, asumaks juhatajana tööle Burrswoodis, kristlikus erahaiglas, mille Dorothy Kerin oli 1948. aastal asutanud Groombridge’i Tunbridge Wellsi lähedale Kenti. Dorothyle endale sai osaks imeväärne tervenemine 18. veebruaril 1912. 28 arsti olid tema puhul lootuse kaotanud, viimane neist oli Dorothy emale öelnud, et tuleb järgmisel hommikul surmatunnistust kirjutama. Dorothy oli siis 22aastane.

Dorothy enda jutustus tervenemisest sellel ööl, mis on kirja pandud raamatus “Elav puudutus” (The Living Touch), annab tõese pildi, kuidas ta ise tajus endaga 1912. aasta 18. veebruari õhtul kell pool kümme toimunut. Ta oli aastaid haige olnud (nimetatud on tuberkuloosset peritoniiti ja diabeeti) ja juba kolm nädalat koomas, nii et keegi enam ei lootnud, et ta sellest seisundist väljub, tema aga tõusis voodis istukile. Ilmselt lausus ta kellelegi midagi, kuid 16 jahmunud inimest toas ei kuulnud sõnagi. Seejärel pöördus Dorothy ema poole ja ütles, et tunneb end hästi ja tahab süüa. Talle toodi sooja piima, tema aga tõusis voodist ja pani riided selga. Ta kirjeldab, kuidas tema käsivars lausa puhkas paremalt poolt tulevas valguses, mis juhtis ta trepist alla, ümber kahe nurga sahvrini, kus ta tõstis kandikule külma liha, marineeritud kreeka pähkleid ja pudingit (riisipudingit, rääkis tema õde Eve mulle aastaid hiljem). Ta läks trepist üles ja sõi voodil istudes kõik ära, ilma et midagi halba oleks järgnenud. Ta vestles oma perekonnaliikmetega kuni keskööni ja jäi siis magama. Järgmisel hommikul, kui dr Norman tuli surmatunnistust välja andma, jooksis Dorothy trepist alla talle vastu. Arst oli muidugi imestunud, kui märkas, et trepist üles jooksva Dorothy jalalihased on tugevad ja neiu on kaalus juurde võtnud.

Lugu, mis järgneb, on lugemist väärt, ja lõpeb sellega, kuidas talle tuli viiskümmend aastat hiljem mõte rajada Kristuse tervendava väe kirik. 1962. aastal peeti St. Martini kirikus Fieldsis Londonis tänujumalateenistus, et tähistada Dorothy tervenemise 50. aastapäeva. BBC võttis intervjuu tollel 1912. aasta ööl juhtunu kohta. Dorothy ütles, et tegelikult oligi ta surnud – ta pulss ei löönud 8 minutit –, aga kui ta arvas, et jääb nüüd sinna, kuhu oli sattunud, öeldi talle, et ta ei pea veel tulema. Temalt küsiti: “Kas sa lähed tagasi?” Ta vastas: “Jah,” kuid talle ei tulnud pähegi, et ta läheb tagasi täiesti tervena. “Üheainsa silmapilguga tehti iga raasuke minust tervikuks,” ütles Dorothy lausega, mis nüüd kõlab natuke omapäraselt. Ta kinnitas, et Jumal ja ainult Jumal oli ta terveks teinud, sest kõik arstid olid juba lootuse kaotanud.

Aastaid hiljem pärast tervenemist asutas Dorothy Kerin haigla, algul Londonis, hiljem Kentis. Ta määras arsti ja põetajad, kombineerides nende professionaalsed oskused oma karismaatilise andega käsi peale panna ja taibuga, mis võimaldas tal näha ja öelda paari sõnaga kõik vajalik. Ta kuulis, kuidas sama hääl, mis kord oli küsinud temalt, kas ta läheb tagasi, palus ehitada roosiaeda kiriku. Ta ehitas kiriku ja see õnnistati sisse vähem kui aasta pärast – Tervendaja Kristuse kirik. Dorothy suri 1963. aastal, aga palved ja ravimine kestavad siin tänapäevalgi. Külastajad on teretulnud raviprotseduuridele, mis toimuvad kolm korda nädalas. On olemas külalistemaja, haigla ja hüdroteraapia tiik. Igal aastaajal kaunid aiad on eriti ilusad mais rododendronite värvikaskaadis.

Viibides Burrswoodis, andsin koos teistega teoloogia- ja meditsiinitudengitele sissejuhatavaid seminare palve ja tervendamise olemusest. Eriline rõõm minu jaoks oli see, et esimene laps, kes haiglasse tuli, oli Pakistanist. Isa oli toonud ta südameoperatsioonile ühte suurde haiglasse ja meile saabus ta taastusravile. Ta ei osanud sõnagi inglise keelt, kuid mina oskasin nii palju hindi keelt, et küsida, mida ta süüa tahab. Ta oli üllatunud ja vastas: “Mangokastet.” Sel päeval oli siis mangokaste. Kui ta tuli hüvasti jätma ja ma laususin: “Jumal õnnistagu sind,” selgitas isa pojale: “Ta palub, et Allah sind õnnistaks, ja tõesti, tõesti, mu poeg, ilma Temata pole tervenemist.”

Burrwoodis veedetud aastatel õppisin palju. Lepingu lõppedes olin valmis hakkama uurima alternatiivmeditsiini valdkonda. Õppisin Theo Gimbeli juures Hygeia Värviteraapia kolledžis (Hygeia College of Colour Therapy) Cloucestershire’is. See aasta, 1987, oli minu jaoks imeline, kuid kogu sellesse uude maailma sisseelamine võttis veel kümme aastat. Õppisin lisaks radioonikat ja rajasin Meridiaanikeskuse (Meridian Centre) Uckfieldis Sussexis, et ravida ja õpetada.

Hiljem korraldasime koos teiste värviterapeutidega Readingi ülikoolis konverentsi LIGHT ’98, esimese sellelaadse ürituse kõigi jaoks, kes kasutasid valgust tava- ja alternatiivmeditsiinis ning järelravikoolituses. Inspiratsiooni konverentsi korraldamiseks saime 1992. aastal Ühendriikides peetud konverentsist Eelolevad Valguse Aastad (Light Years Ahead), ja paljud neist, kes olid osalenud sellel konverentsil, olid meiega ka Readingis. LIGHT ’98l räägitu avaldati osaliselt The Sunday Timesi 16. augusti lisas, autoriks Peter Martin, kes oli tahtnud kirjutada The Sunday Timesile artiklit valgusest. Kuulnud konverentsist, tuli ta kohale ja leidis ees mitmed inimesed, keda oli juba USAs poodiumil intervjueerinud.

Tervendamine valguse abil on olnud mitte ainult konverentside, vaid ka terve raamatukogutäie raamatute teemaks, nii et tuleb hoolikalt valida, leidmaks heal tasemel ja kasutamiskõlblikku kirjutist. See peatükk jaguneb pärast nii pikka sissejuhatust kolmeks osaks: kõigepealt lühike valgusteraapia pioneeride tutvustus, teiseks ülevaade, mis kahjuks ei lähe sügavuti kuigi kaugele, ja kolmandaks tänapäeval kasutatavate, kuid Inglismaal uute valgusravimeetodite vaatlus.

VALGUSTERAAPIA PIONEERID

Mainitud on juba teadlasi, kes on uurinud valguse olemust ja loonud selle rakenduse meditsiinis (vt ptk 1 ja 2). Aga nimetada tuleks neidki, kes on olnud viimase 100 aasta jooksul Ühendriikides ja Euroopas esimesed valguse ja värvi kasutajad.

Varased pioneerid

Augustus Pleasanton kasutas 1876. aastal Ühendriikides sinist valgust näärmete, närvisüsteemi ja elundite lõõgastamiseks. 1887 kasutas Seth Pancoast punast ja sinist, et stimuleerida ja lõdvestada autonoomset närvisüsteemi. 1878 leiutas dr Edwin Babbitt, raamatu “Valguse ja värvi põhimõtted” (Principles of Light and Colour) autor, “kromodiski”, et anda kehale valgust ja “päikeseeliksiiri” ehk päikesest laetud vett. Solariseeritud vee paigutamine erinevat värvi klaasidesse väärib taaselustamist ja laiemat tutvustamist.

Royal Rife

1920ndatel aastatel konstrueeris Royal R. Rife San Diegos Californias mikroskoobi, mis valgustab proove polariseeritud valgusega, ja näitas, et igal mikroorganismil on oma ainulaadne värv. Siit edasi minnes avastas ta, et igal organismil on ka oma resoneeriv sagedus, ja leiutas aparaadi, mida tuntakse Rife’i kiirtekimbu (Rife Beam Ray) nime all ja mis tekitab sellele sagedusele vastava elektomagnetvälja. Võngete resonantsi põhimõtet kasutades sai Rife hävitada baktereid ja viirusi ning ravida nakkushaigusi.

Rife uskus, et vähki tekitab viirus või mikroorganism, ja eraldanud selle organismi vähikoest, leidis ta sellele resoneeriva sageduse. 1934. aastal osales ta Lõuna-California ülikoolis läbi viidud uuringutel, ravi edukus oli kõigi vähi vormide puhul üle 90%.

Kahjuks summutati Rife’i uurimistöö tervishoiu juhtide poolt, kui neil ei õnnestunud tema kompaniid endale saada, ja arstid, kes kasutasid edukalt Rife’i aparaati, pidid sel-lest loobuma hirmust sattuda musta nimekirja. Uuringuteks ehitatud laboratoorium põles salapärasel kombel maani maha ja Rife ise sattus suurte kulutuste pärast kohtupinki. Ometi tuntakse nüüd tema töö vastu jälle mõningast huvi.

Dinshah Ghadiali

Dinshah Ghadiali töötas 1920ndatel aastatel välja spektrokroomse ja tonatsioonisüsteemi, et anda keha erinevatele osadele edasi värvilist valgust. 1940ndatel ja 1950ndatel aastatel trahvis Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet (US Food and Drug Administration – FDA) vaid talle teadaolevatel põhjustel teadlast petturluse eest ning keelas tal oma aparaate eksportida ja õpetust levitada. Üks tema õpilasi, dr Kate Baldwin, haigla peakirurg Philadelphias, andis 1926. aastal tema üle peetud kohtuistungil tunnistusi. Selleks ajaks oli tal juba 37 aastat meditsiinipraktikat, ta kasutas valgust palju haiglapraktikas ja veelgi rohkem erapraksises. Hoolimata tema väitest: “Ma saan värvidega kiiremaid ja paremaid tulemusi kui ükskõik milliste teiste kombineeritud meetoditega, kusjuures see ei kurna patsienti,” oli FDA tema vastu.

Dinshah Ghadiali suri 1966. aastal, kuid tööd jätkas tema poeg Darius. Jääb väike lootusesäde, et FDA vaatab tema töö veelkord leebema pilguga üle. Saadaval on tema raamat “Ja saagu valgus” ning video Dinshahi Terviseseltsist (Dinshah Health Society) Malagas New Jersey’s.

Dr Harry Spitler

1920ndatel aastatel asutas dr Spitler Süntoonilise Optomeetria Kolledži (the College of Syntonic Optometry), mis põhines 19 süntoonilisel printsiibil ehk valguse mõjul kehale ja meelele. Ta töötas välja süsteemi, kuidas lasta terapeutiliselt valgust silma, “et viia kogu autonoomne närvisüsteem tasakaalu”. 1941. aastal selgitas ta neid meetodeid raamatus “Süntooniline printsiip” (The Syntonic Principle). Kolledžil läheb praegu hästi. Selle presidendiks on hetkel Jacob Liberman. Dr Sam Pevsner annab kolledži jaoks välja ajakirja The Journal of Optometric Phototherapy. Kogu okulaarne valgusteraapia põhineb süntoonilistel printsiipidel.

Reportaaž konverentsist Eelolevad valguse aastad (The Light Years Ahead Conference Report)

Selle reportaaži on kirjutanud meisterlikult dr Brian Breiling ja dr Lee Hartley, kes seal ka ettekannetega esinesid, ja see ilmus trükis 1992. aastal. Reportaaž annab ülevaate dr John Downingi ja dr Norman Shealey uurimistööst LUMATRONI valgusteraapia neurofüsioloogilise toime kohta (vt lk 83).4

Väga köitev on lõik valguse kasutamisest psühhoteraapias ja Steven Vazquezi, Ph.D (kokkuvõtlik strobofototeraapia) tegevusest, samuti on eriti huvipakkuvad lõigud valguse kasutusest nõelravis, kiropraktikas ja koolides – mitte vähem kui Mary Bollesi, Colorado Sensoorse Instituudi (The Sensory Institute) asutaja töö. Peamiselt, kuid mitte ainult, töötab ta autistlike ja düslektiliste lastega, kasutades nende raviks valgust, heli ja liikumist koos. Mary Bolles tutvustas oma tööd Readingis LIGHT ’98 raames ja sai sooja vastuvõtu osaliseks. Kahjuks ei tegele Inglismaal keegi selle alaga, kuigi üht-teist Mary tööst oleks võimalik kasutada. Tema töö eriline väärtus on kolme raviviisi kombineerimine. (Huvilised leiavad tema aadressi selle raamatu viidete osast.)

Jacob Liberman

Jacob Liberman, kellelt on reportaaži ava- ja lõppsõna ja kes on kirjutanud ka kaks raamatut, “Valgus – tulevikuravim” (Light: Medicine of the Future) ja “Võta oma prillid eest ja näe” (Take Off Your Glasses and See), on väga inspireeriv isik, nagu juba eespool mainisime. Esmakordselt kuulsin Jacobit kõnelemas “Müstikute ja teadlaste konverentsil” (Mystics and Scientists Conference), mille korraldas 1995. aastal SMN (The Scientific and Medical Network). Lugesin läbi tema kaks raamatut, võtsin prillid eest ja sõitsin 35 kilomeetrit Eastbourne’i; pean tunnistama, et algul hirmu ja ärevusega, siis aga hämmastusega, sest ma võisin tõepoolest näha ja hinnata kaugusi, nagu ei kunagi varem.

1997. aastal kutsusime Jacobi Londonis lõunale ja rääkisime talle mõttest korraldada Readingi ülikoolis LIGHT ’98. Sellest hetkest peale on ta olnud meile toeks, aidanud kontakte leida, pidanud kaks suurepärast loengut ja korraldanud ühepäevase töötoa Londonis. Ta nõustus olema LIGHT Trusti patroon ja aitab planeerida järgmist konverentsi Cambridge’is 30. juunist 7. juulini 2001. Loodame, et ta ka sellel konverentsil osaleb.

Valgusteraapia pioneerid Inglismaal

Selles lühiülevaates tuleb mainida Theo Gimbelit, kes asutas Hygeia Värviteraapia Kolledži (The Hygeia College of Colour Therapy) Gloucestershire’is ja Rahvusvahelise Värviassotsiatsiooni (The International Association for Colour). Vicky Wall oli Aura-Soma värviteraapia (Aura-Soma colour therapy) pime rajaja ja Marie Louise Lacy see, kes rajas fondi Tunne Iseennast Värvide Kaudu (The Know Yourself Through Colour Foundation) ning seejärel Holistliku Loomekeskkonna (Wholistic Creative Environments). Nende kolme tööd on hästi dokumenteeritud. Samuti on põhjalikult kirjutatud kristallide abil tervendamise laiast valdkonnast koos värvisageduste kasutamisega. Tuntud on ka Harry Oldfieldi tööd elektrokristallilise ravi alal, samuti Kirliani fotograafia, mis on Peter Mandeli tööde aluseks. Peter Mandel kasutab akupunktuuripunkte valguse ja värvide edastamisel suhteliselt uues värvipunktuuri- ja esogeetilises meditsiinis, millega Inglismaal tegeleb Angelika Hochadel.

Ruumi on veel nii palju, et saame mainida Jon Whale’i, kes projekteeris Caduceus II, aparaadi, mis edastab vääriskividega “pingestatud” valgust, ja ajurveda vääriskiviteraapiat, mida praktiseerib dr Keith Scott-Mumby oma kliinikutes Hispaanias ja Cumbrias Inglismaal. Dr Scott-Mumby kasutab näiteks safiiri ja smaragdi põletike leevendamiseks ning rubiini ja teemanti energia andmiseks. Loodan, et lugejad, kes soovivad rohkem teada saada, uurivad selle raamatu viidete osa.

VALGUSEGA RAVIMINE

Enne kui asume tutvuma erinevate valgusravi võtetega, meenutame konverentsi Eelolevad Valguse Aastad (The Light Years Ahead) 1992 kaaskorraldaja dr Brian Breilingi sõnu. Ta räägib peaaegu uuest meditsiinist, vaimu-keha meditsiinist, mis ei lähene vaimule ja kehale eraldi, vaid kui omavahel seotud olemuslikule tervikule. See ilmneb kvantfüüsika alustes, mille järgi, nagu juba nägime, on valgus kõige sügavamal aatomisisesel tasandil see materjal, millest oleme tehtud. Valgus on kogu meie sisemise ja välise tehnoloogia lõpptulem, varustagu seda energiaga taevane päike oma elektromagnetismiga või teadvuse ja mõtlemise jumalik päike meie südames. Mõlemal juhul oleme kaasatud vibratsioonravisse, peamisse tervendavasse liikumisse, mis harmoniseerib energiaid.

Päikesevalgus

Me rääkisime juba veidi päikesevalgusega tervendamisest, olgu siis ehtsa valguse või kunstliku täisspektervalgusega (vt lk 22-25). Nägime, kuidas saab päikesevalgust kasutada tuberkuloosi ja aastaaegadest tingitud häirete raviks ning ühiskondliku sfääri mõjutamiseks – ühiskondlike hoonete, näiteks koolide, büroode, meelelahutuskeskuste (stroboskoopse valgustuse oht diskosaalides), tehaste ja vanglate arhitektuuri ja sisekujunduse kaudu. Praegu katsetatakse täisspektervalgustuse kasutamist Lewes’i vanglas. Seda soovitas Sir David Ramsbotham, kelle juhtimisel uuritakse vägivalla- ja enesetapujuhtumeid vangide hulgas.

Selles peatükis tahame heita pilgu erinevatele ravimeetoditele, mis on Inglismaal uued ega ole kuigi laialt tuntud.

Okulaarne valgusteraapia – stimuleerimine valguslainetega

Valgust võib suunata kas mingisse kehapiirkonda või kindlasse punkti. Selle raviviisi puhul suunatakse valgus silma. Ravivõtte töötas välja 20 aastat närvitundlikkuse vallas tegutsenud dr John Downing. Meetod suurendab valgus-energia vastuvõtuvõimet, mille tulemusel aju ja keha funktsioneerivad tõhusamalt. On kindlaks tehtud, et see meetod tekitab hea vaimse, emotsionaalse ja füüsilise enesetunde ja teotahte. Ravi on eriti kasulik õpiraskuste, düsleksia, hüperaktiivsuse, ajuhalvatuse ja autismi korral. Abi võib saada ka anoreksia, buliimia, kroonilise kurnatuse ja depressiooni puhul.

Uuringud näitasid, et valgus jõuab ajju ning stimuleerib ja parandab selle tegevust. Fotovoolu (valgusest tingitud närviimpulss) hulka saab suurendada lumatroni abil. Valgus liigub kolme piirkonda:

1. ajutüvesse, mis mõjutab tasakaalu;

2. nägemisega seotud ajukoore osast suuraju ajukoorde, mis võimaldab näha ja nähtut tõlgendada;

3. nägemisega seotud ajukoore osast limbilisse süsteemi (aju primaarsesse emotsioonidekeskusse), mis on seotud haistmise, mälu ja seksuaalkäitumisega.

Liikudes hüpotalamusse võrkkestast suprahiasmilise tuumani (SCN), mõjutab valgus keharütme, sest SCN on seotud kehakellaga. Hüpotalamus on aju aju. Ajuripats kuulub selle juurde. Hüpotalamus kontrollib 75% kehas toimuvatest protsessidest. Dr John Downing viitab juhtumile, kus ta ravis 30aastast naist, kes kannatas sügava depressiooni, krooniliste valude ja haistmise puudumise all. Pärast üheksat violetse valguse seanssi kadus depressioon täielikult ja kuigi valud püsisid, sai ta tagasi haistmise, mis oli olnud kadunud aastaid. Allpool kirjeldatud protseduuri viis läbi Pauline Allen Heli Uurimise Keskuses (Sound Learning Centre). See aitab väsimuse, stressi, hormonaalse tasakaalutuse, PMSi, unetuse, keskendumisvõime puudumise, halva mälu, õpiraskuste ja mõnede nägemisprobleemide korral.

Heli Uurimise Keskus (Sound Learning Centre) Londoni põhjaosas (direktor Pauline Allen) on ainus keskus Inglismaal, kus pakutakse valguslainetega stimuleerimist, mis põhineb Downingi tehnikal (vt Kasulikud aadressid).

Mis toimub?

Vestlus algab nägemisvälja määramise testiga, et teha kindlaks, kas valguslainetega stimuleerimine üldse sobib. Raviseansi ajal istute te pimendatud toas, kuulate muusikat ja vaatate valguse laineala värvides, mis antud hinnangu põhjal just teile sobib. Ravi koosneb 20 seansist, igaüks 20 minutit, üks või kaks seanssi päevas. Järgnevad uued visuaalsed testid, mis tavaliselt näitavad nägemisvälja laienemist, seega suudate te nüüd looduskeskkonnast rohkem valgust vastu võtta. Sageli paranevad füüsiline ja psüühiline enesetunne kohe, kuid vahel soovitatakse edasist ravi.

Valguslainetega stimuleerimist võib kasutada ainsa raviviisina või kombineerituna kuulmisintegratsiooni treeninguga (auditory integration training – AIT), tulemused on väga head.

Veel üks juhtum (Juhtumite analüüs B9EH): täiskasvanud mehel olid tõsised raskused kirjutamise ja lugemisega, väga halb nägemine, toimetulekuraskused ja üldine eneseusalduse puudus. Ta suutis lugeda ainult roosale paberile trükitud teksti, näiteks Financial Times’i, ja väitis, et pole oma elu jooksul ühtegi raamatut lugenud. Tal olid väga moondunud nägemisväljad, mis raviga laienesid 10 kraadilt 25 kraadini. Tal taastus normaalne uni, ta muutus enesekindlamaks ja erksamaks, hakkas eluga paremini toime tulema ja sooritas edukalt HND õhuliste värvide eksamid, osutudes oma grupi parimaks.

Kasutati lumatroni ja photroni lampe, mida on psühhoteraapias kasutanud ka dr Steven Vasquez ja teised. Lamp on psühhiaatritele ja nõustajatele hea töövahend. Inglismaal ei teata selle valdkonna saavutusi nii hästi kui võiks, ent Iirimaal ja Inglismaal korraldab kursusi Monica O’Malley, kes on juba aastaid seda tööd teinud ja kelle treeningprogrammid on rahvusvaheliselt tuntud. Temaga saab kontakti võtta Carlow’s Iirimaal (vt Kasulikud aadressid).

Fotodünaamiline teraapia

Arstid on uurinud valgust aastakümneid. Dr Thomas Dougherty kasutas 1972. aastal USAs Roswell Park Instituudis valgust ja fotofriini, valgustundlikku kemikaali, vähi raviks. Ta avastas, et fotofriin kogunes pahaloomulisse piirkonda ja vastuseks violetsele või ultravioletsele valgusele hakkas helenduma. Kui Dougherty suunas punase laserikiire kasvajale, hakkas see 10 minuti jooksul ise lagunema.

Inglismaal tegeles sama uurimusega professor Stanley Brown Fotobioloogia ja Fotodünaamilise Teraapia Keskuses (the Centre for Photobiology and Photo Dynamic Therapy) Leedsi ülikoolis. Keskuse teadlaste lõppeesmärk on teha valgusravim GP järgneva kahe aasta jooksul kättesaadavaks kirurgidele, et ravida nahavähki. See kujutab endast kreemi, mis hõõrutakse naha sisse kasvaja ümber. Professor Brown ütleb, et kasvaja imeb kolme või nelja tunniga ravimi kreemist endasse ja muutub valgustundlikuks. Seejärel kasutatakse laseri punast valgust või punast lampi ja umbes nelja nädalaga on kasvaja ilma kirurgilise sekkumiseta kadunud.

Valgusmaskid – kaasaskantav valgus

Dr Duncan Anderson Hammersmithi Hospidalis Londonis on uurinud kaitseprille, mida propageeris David Noton ja mida kasutavad Inglismaal laialdaselt inimesed, kes kannatavad migreeni ja PMSi all. Seda “valgusmaski” võib kasutada koduse abivahendina lisaks kliinilisele ravile lumatroniga.

Vere puhastamine valgusega

Dr Kira Samoilova, üle maailma tunnustatud autoriteet laserite alal, rääkis konverentsil LIGHT ’98 oma tööst St. Peterburgis. Ta puhastab verd, kiiritades seda ultraviolettvalgusega. Protseduur on oma efektiivsust tõestanud ja puhastab vere viirustest, vähist ja kroonilistest seisunditest. Patsiendilt võetakse üks kuni kaks protsenti verd, mis kiiritatakse ja viiakse tagasi patsiendi organismi.

Dr Samoilova töö tekitas Readingis suurt huvi. Sain aru, et Ühendkuningriigi Põllumajandusministeeriumi huvitab see seoses veiste spongioosse entsefalopaatia puhanguga (BSE). Loodame, et keegi töötab välja samalaadse tehnika ka inimese hüvanguks.

Polariseeritud valgus ja bioptron

Dr Marta Fenyo Budapestist kasutab polariseeritud valgust (sirgeid paralleelseid kiiri, mitte ühest punktist iga nurga all kiirguvat valgust) jalahaavandite ja akne raviks. Ta avastas, et polariseeritud valgus vallandab veres immuunsustegurid ja tulemus avaldub kogu organismis – ravitakse ühte või kahte haavandit, kuid paranevad ka teised haavandid kogu kehal. Polariseeritud valgusega ravimine parandab paljusid seisundeid sporditraumadest kurguhaavanditeni.

Rootsi firma Bioptron on selle ravimeetodi tarbeks välja töötanud kaks lampi, suurema kliinikutele, väiksema kodus kasutamiseks. Viimane ei ole föönist suurem ja seda müüakse koos kasutamisjuhistega. Bioptroni lampi esitleti Suurbritannias esmakordselt konverentsil LIGHT ’98 ja mõlemad lambid on praegu Ühendkuningriikides saadaval.

Monokromaatiline valgus ja ravi laserite ning valgusdioodidega

Laserid on välja töötatud viimastel 30 aastal. Sõna “laser” on akronüüm, mis tuleneb ingliskeelsest sõnaühendist Light Amplification by Stimulated Emission of Radiation (valguse võimendamine kiirguse stimuleeritud väljasaatmisega). On olemas kuumad ja külmad laserid. Kuumad laserid lõikavad, söövitavad ja hävitavad. Külmad ehk pehmed laserid töötavad väiksemal võimsusel ja stimuleerivad rakufunktsioone mittetermiliselt ja mittehävitavalt. Täisspektrilisel päikesevalgusel on 700 sagedust, külmad laserid saavad välja saata ainult üht sagedust – monokromaatilist valgust (monokroom tähendab ühtainust värvi).

Tegelikult on monokromaatilise valguse tekitamiseks kaks võimalust: a) külmlaseriga, b) valgusdioodiga (LED – light emitting diode).

On kindlaks tehtud, et inimese rakukude reageerib tugevamini ühele, monokromaatilisele lainepikkusele kui mitmele lainepikkusele korraga. Monokromaatiline valgus suurendab hapniku ja vere ringet, stimuleerib närvifunktsioone, vähendab valu ja lõõgastab lihaseid. Monokromaatilise valguse uuringud on keskendunud peamiselt valu leevendamiseks kõige sobivamate sageduste leidmisele.

Rakukoed reageerivad kõige paremini teatud kindlatele sagedustele punases ja infrapunases spektris: 630 nm, 660 nm, 880 nm, 940 nm, 950 nm. Vesi ja hemoglobiin kehakudedes piiravad valguse täielikku imendumist väljaspool 600-980 nm ulatust. Üks sagedus võib olla primaarselt resoneeriv, näiteks 660 nm, ja teised harmoneeruvad. Sagedus 660 nm on inimese kudedele kõige sobivam, sest stimuleerib rakukoe tekkimist ja soodustab nahakoe ja vere regeneratsiooni mõjutatavas piirkonnas. Haav suurusega 10p, mida mõjutatakse iga kahe tunni järel mõne minuti jooksul valgusdioodi või külmlaseriga sagedusel 660 nm, kasvatab uue, ilma armide ja kärnadeta naha ühe või kahe päevaga.

Kuna 660 nm punase valgusega laser läbistab 8-30 nm, mis on piisav sügavus, et mõjutada lihaskudet, sobib ta suurepäraselt armide, haavade, haavandite ja naha ravimiseks; 830-950 nm infrapunased laserid läbistavad 30-40 nm, ulatudes liigeste, kõõluste ja lihasteni, ning võivad ravida osteo- ja reumatoidartriiti.

Punase valguse kasutamine pole midagi uut. Juba 1890ndatel aastatel ravis dr Neils Finsen punetisi ja rõugeid punase ja infrapunase valgusega.

Valgusdioodid vahetavad üha enam külmlaserid välja. Nad annavad laiema hajusa valguskiire ega nõua akupunktuuripunkti leidmisel ja aktiveerimisel nii suurt täpsust kui laserid. Kummalgi kehapoolel on 12 meridiaani, igal meridiaanil on 25-150 punkti. Ühtlase valgusega valgusdiood mõjub rahustavalt, pulseeriva valgusega valgusdiood stimuleerivalt. Ravi annab 1-12 džauli energiat (džaul – energiaühik 1 vatt 1 sekundis). Valgusdioodi kasutatakse koos kerge 30-90sekundilise survega akupunktuuripunktile.

Monokromaatiline valguskuppel

See on Rootsi psühholoogi ja arhitekti Karl Rybergi looming. Karl õppis lasereid tundma dr Karu juures Moskvas, vaimset arengut aga Ronald Beesley juhatusel White Lodge’is Speldhurstis Inglismaal. Ta on öelnud:

“Oleme nüüd Rootsis konstrueerinud väga võimsad valgusprojektorid, mis suudavad suure lahutusvõimega eristada nähtava spektri kõiki levikualasid ... Professor Mester Budapestis avastas 1970ndatel aastatel, et madala võimsusega laserid ravivad erinevaid koehaavu ja rakukahjustusi ... 1990ndatel aastatel tõestas professor Karu Moskvas, et laseri täielik koherents ja polarisatsioon pole bioloogiliselt vajalikud. Ainus otsustav tegur rakkude paranemiseks on valguse monokromaatilisus, kusjuures tema ribalaius peab olema alla 20 nm ...

Kõige paremaid tulemusi on monokromaatiline fototeraapia andnud ajus. Need rasvased koed on osaliselt läbipaistvad ja seal on väga palju mitokondreid, igas rakus energiat tootvaid organelle. Valgus stimuleerib närvikoe ja närvidevaheliste ühenduste regeneratsiooni. Efektiivse mõtlemise aluseks on ajurakkudevaheliste mitmikühenduste rohkus.”

Valgus monokromaatilises valguskuplis on niivõrd intensiivne, et seda pole vaja rohkem kui 15 minutit kuus. Kuplisse sisenedes astud justkui hiigelkõrvitsasse, millesse on ukseava lõigatud. Seest on see valgete triipudega. Sa võid pikali heita või istuda, sul on käes kontroll-lüliti. Uks suletakse ja sa jääd pimedusse. Vähehaaval asendub pimedus aeglaselt üksteisele järgnevate värvidega, mis peaaegu märkamatult sügavamaks muutuvad ja vahetuvad. Kalliskividena helklevad värvid täidavad kupli ja su silmad kõige õrnema, kosutava ja valusalt ilusa aistinguga. Värvide vaheldumine on pidevalt sinu kontrolli all, sa võid kinni hoida mõnest värvist, mida eelistad, või lasta voolul jätkuda. See on ajutoit, sulaselge rõõm. Ma võlgnen monokroomkuplile palju vaimset energiat, mida selle raamatu kirjutamiseks vajasin.

Praegu on Inglismaal ainult üks monokroomkuppel. See on Thrity Engineeri kliinikus 3S Kewis (vt Kasulikud aadressid) ja väärib kindlasti külastamist.

Valgus ja aju

Kui rääkida valguse mõjust ajule, siis on teada, et valgus stimuleerib rakkude reaktsioone. Rakureaktsioone ajus seostatakse traditsiooniliselt teadvusega. Oma raamatus “Emotsiooni molekulid” (Molecules of Emotion) tõstatab dr Candace Pert küsimuse, kus teadvus tegelikult asub. Tema uuringud näitavad, et informatiivset ainet – neuropeptiidi – ei nõrista ainult aju, vaid seda teevad samaaegselt ka kogu keha immuunrakud, reageerides tundele, suhtlemisele, kinnismõttele ja emotsioonile. Sellest tekibki küsimus, kus asub meel.

Huvitav on see, et 1980ndatel aastatel uue informatiivse aine grupi avastamine – esialgu looma- ja taimeriigis – tõstatas sama küsimuse. Vastuseks meeleseisundile või enesetundele erituvad kehast keskkonda informatiivsed tuumad feromoonid, mida võib haista. Me ju räägimegi “hirmu haistmisest”.

Kus siis on meel? Kas ta asub ajus ja kas teda saab kehast eraldada kui iseseisvat üksust või on meil tegemist “meel-kehaga”?

Biolumaneetika

See süsteem, mille töötas välja luminaatori looja Patrick Richards, on väga uus ja võimas. Luminaator on aparaat, mis tasakaalustab atmosfääri ja võimaldab süsteemil toi-mida. Richards elab ja töötab Michiganis, Inglismaal on selles vallas teerajajaks Thrity Engineer. Süsteemil on oluline tähendus vibratsioonmeditsiinis ning isiksuse arengu ja teadvuse uuringutes.

Lähtudes põhimõttest, et eluvormist kiirguva valguse kvaliteet ja intensiivsus on seotud tema tervise ja elujõuga, kasutatakse biolumaneetikas selle energia fotografeerimiseks spetsiaalseid viise, saamaks infot isikust ja tema suhetest teistega. Kroonilised haigused, näiteks müalgiline entsefalomüeliit, tähelepanu puudumise hälbed lastel, kandidoos, PMS, unetus, migreen ja artriit on kõik ravitavad. Thrity kasutab biotagasisidet, fotosid/aurafotosid enne ja pärast ravi, et muutusi demonstreerida.

Lääne inimesed tahavad sageli teaduslikke selgitusi selle kohta, mida muistne tarkus on sadu aastaid vaistlikult teadnud. Töö biolumaneetika alal on üks võimalus pääseda 21. sajandil selle muistse tarkuse juurde. Thrity kliinik on päeval avatud ja seal demonstreeritakse nii biolumaneetikat kui ka monokromaatset valguskuplit (vt Kasulikud aadressid).

Tuleks mainida ka seda suurepärast tööd, mida teeb dr Sean Adams Alpha Uurimisinstituudis Šveitsis.

Dr Jacob Liberman alustas hiljuti Inglismaal spektraalse vastuvõtlikkuse instrumendi (Spectral Receptivity Instrument) kasutamist kõigi seisundite puhul. Kontaktisik on Patricia Farchy (vt Kasulikud aadressid).

Selle peatüki lõpus teen sügava kummarduse kõigile neile, kellest oleksin tahtnud pikemalt kirjutada. Nende töö on väga tähtis ja ma loodan siiralt, et lugeja järgib viiteid ning uurib neid ka lähemalt.

Lõpetuseks tahaksin märkida, et kuigi see peatükk keskendub välisele tehnoloogiale, laseritele, lampidele ja igasugustele aparaatidele, mõjub valgusravi ka ilma nende abivahenditeta. Ta mõjub loovkunstide ja kätega tervendamise meetodite, näiteks reiki, kaudu. Ta mõjub visualiseerimise, meditatsiooni ja palve kaudu. Sellest kõigest räägime osaliselt järgmistes peatükkides, kuid kõigi erinevate valgusraviviiside puhul on oluline sisemine tehnoloogia. Praktiseerija elukvaliteet, siirus ja tahe on tervenemisprotsessis sama olulised kui ükskõik milline aineline abivahend, mõnikord isegi olulisemad.