Sisukord
C. Norman Shealy, M.D., Ph.D. Eessõna 9
Saatesõna. Intuitiivseks tervendajaks saamine 13
Sissejuhatus. Lühike elulugu 23
Pöördepunktid
23
Intuitiivsuse
õppimine 28
Hobist
elukutseks 32
Otsustav
pööre 33
I osa. Uus vaimne keel 37
1. Energeetiline meditsiin ja intuitsioon 39
Inimese
energiaväli 39
Esimene
printsiip: eluloost saab haiguslugu 44
Teine
printsiip: isiklik jõud on tervise seisukohalt oluline 47
Kolmas
printsiip: ainult sina võid aidata end terveneda 50
Sümboolse
nägemise õppimine 58
2. Loodud Jumala näo järgi 63
Seitsme
tšakra sümboolne jõud 67
Kristlike
sakramentide sümboolne jõud 69
Kümne
sefiroti sümboolne jõud 70
Kuidas
tšakrad, sakramendid ja sefirotid koos toimivad 74
Seitse
püha tõde 77
II osa. Seitse püha tõde 87
1. Esimene tšakra: hõimu jõud 97
Hõimukultuur
99
Kindlakskujunenud
tõekspidamiste
energeetilised
tagajärjed 102
Väljakutse
mürgisele hõimujõule 105
Küsimusi
eneseanalüüsiks 116
2. Teine tšakra: suhete
jõud 117
Valikuvabadus
119
Valik
ja suhted 120
Väljakutse
tulla toime loova energiaga 121
Väljakutse
tulla toime seksuaalenergiaga 127
Raha
energia 135
Eetiline
energia 138
Teise
tšakra isiklik jõud 141
Küsimusi
eneseanalüüsiks 145
3.
Kolmas tšakra: isiklik jõud 147
Eneseaustuse
arendamine 148
Sisemise
jõu suurendamine 152
Eneseseaustus
ja intuitsioon 156
Isikliku
jõu neli astet 162
Selle
teekonna väljakutsed 167
Küsimusi
eneseanalüüsiks 169
4.
Neljas tšakra: emotsionaalne jõud 171
Armastuse
jõu tundmaõppimine 172
Iseenda
armastamine kui tee Jumala juurde 175
Teadvustatud
mina ärkamine 177
Haavade
keelest kaugenemine 180
Tee
jõulise südame juurde 184
Küsimusi
eneseanalüüsiks 187
5.
Viies tšakra: tahte jõud 189
Hirmu
tagajärjed 191
Usk
193
Pea
ja südame vahel 197
Küsimusi
eneseanalüüsiks 201
6.
Kuues tšakra: meele jõud 203
Erapooletuse
rakendamine 205
Teadlikkus
ja selle seos tervenemisega 209
Teadlikkus
ja surm 210
Ebaisikulise
meele ja sümboolse nägemisvõime arendamine 215
Teadvustamine
218
Küsimusi
eneseanalüüsiks 223
7.
Seitsmes tšakra: meie vaimne ühenduslüli 225
Spirituaalne
ärkamine 228
Spirituaalne
kriis ja pühendumisvajadus 232
“Pimeda
öö” läbielamine 236
Küsimusi
eneseanalüüsiks 239
Järelsõna:
tänapäeva müstiku teejuht 241
Abiks
tänapäeva müstikule 242
Igapäevane
meditatsioon 242
Tänuavaldused 247
Kirjandus 251
Register 253
Eessõna
Harva kohtad mõnd erakordset isiksust,
kes muudab järsult sinu maailma- ja minapilti. Just nüüd on sul võimalus
kohtuda sellise ebatavalise inimesega. Käesoleva raamatu autori, intuitiivse
tervendaja Caroline Myssi arusaamad vaimsusest ja inimese isiklikust
vastutusest oma tervise eest mõjuvad intrigeerivalt, motiveerivalt ja
inspireerivalt. Mõned Caroline’i seisukohad tunduvad sulle nii loomulikena, et
sa imestad, kuidas pole varem asjadest niiviisi mõelnud. Teised tema mõtted
puudutavad su tundeid ja psüühikat ning panevad sind oma vaimset teed ümber
hindama.
Tutvusin Caroline’i
filosoofiaga umbes tosin aastat tagasi. Tema lihtne ja jõuline sõnum on, et me
kõik sünnime oma vaimse ülesandega, püha kohustusega õppida vastutustundlikult,
targalt ja armastusega kasutama isiklikku väge. Tuhandeid aastaid on ühiskonnas
domineerinud arusaam, et vägi ja võim hukutab ning piiramatu vägi ja võim
hukutab piiramatult. Võim ja kontroll, raha ja seks on osutunud väe lõksudeks.
Ühe ajakirja portreeloos John F. Kennedy nooremast rõhutati, et ta ei tundnud
puudust rahast ja seksist, kuid tal polnud väge. Seejärel tuli artikkel välja
triviaalsusega, et JFK noorem võinuks väge osta, andes välja mõnd rikkurite
ajakirja. Kui ka sinul on väest niisugune ettekujutus, siis ole “Vaimu
anatoomiat” lugedes valmis vapustuseks, sest Caroline annab tõelisest väest –
inimvaimu väest – palju sügavama nägemuse.
Läbi aegade on elanud
andekaid sensitiive ja müstikuid, kes on tajunud inimkeha jõukeskusi. Sel
teemal on kirjutanud Alice Bailey, Charles W. Leadbeater ja Rudolf Steiner,
kuid ükski neist pole tabanud meie elektromagnetilist ülesehitust nii avaralt
ja sügavuti kui Caroline. Kunagi varem pole vaimu anatoomia nii selgelt
nähtavale toodud. See on alus kahekümne esimese sajandi meditsiinile.
Kõige olulisem küsimus,
mille inimesed ajaloo vältel on esitanud, kõlab: “Mis on minu elu eesmärk?”
Caroline annab sellele küsimusele lihtsa ja põhjaliku vastuse. Inimese eesmärk
on elada oma elu nii, et see vastaks tema vaimsetele ideaalidele, elada oma elu
iga hetke vastavalt kuldreeglile ja mõelda iga mõtet nagu pühalikku palvet. See
on lihtne, kuid kaugeltki mitte kerge!
Kujuta ette, et sa oled
just astunud rahvast täis ruumi ja tead kohe, kui ebamugavalt end tunned.
Kujutle, et suudad häälestuda iga inimese alateadlikule kõnelusele iseendaga,
et “tunned” iga ruumis viibiva inimese energiat ja tervislikku seisundit.
Veelgi olulisem on ette kujutada, et tunned detailselt oma energiat ja kõiki
tegureid, mis mõjuvad sinu intellektuaalsele, füüsilisele ja emotsionaalsele
jõule kurnavalt. Selles raamatus jagatud põhitarkus annab sulle vahendid
nägemaks enda ja teiste energiat.
Kvantfüüsikud on tõestanud,
et elu on oma olemuselt vibreeriv, seda vibratsiooni sensitiiv tajubki. Inimese
DNA vibreerib sagedusel 52–78 GHz (miljardid võnked sekundis). Kuigi aparaadid
ei suuda määrata iga inimese eriomast võnkesagedust või energiablokeeringute
olemasolu, ei ole võimalik eitada kahte peamist fakti. Esiteks, eluenergia ei
ole staatiline, vaid kineetiline; see on liikumises. Ja teiseks, andekad
sensitiivid nagu Caroline suudavad seda määratleda, ehkki füüsikaliselt pole
inimmõistust ja inimese energiakeha võimalik veel täpselt mõõta. Siiski, teinud
kakskümmend viis aastat koostööd kogu maailma sensitiividega, ei ole ma kohanud
teist nii eksimatut ja täpset kui Caroline.
Caroline häälestub
organismi peenenergiale ning mõistab elektromagnetilise olemuse keelt. Tema diagnoosid tõendavad kord-korralt
mineviku ja oleviku emotsionaalse energia mõju füüsilisele tervisele; ta tajub
tugevaid traumaatilisi läbielamisi, tõekspidamisi ja suhtumisi, mis muudavad
rakkude võnkesagedust ja energiakeha terviklikkust. Ta mõistab inimese vaimu,
mis ongi tõeline jõud.
Sellest raamatust leiad
üksikasjalikku infot keha seitsme jõukeskuse kohta. Need keskused on olulised
eluenergia voolu reguleerimiseks. Nad
kujutavad endast meie emotsionaalse eluloo tähtsaimaid bioloogilisi akusid.
“Sinu eluloost saab sinu haiguslugu,” – kui sa sellest raamatust midagi muud ei
õpi, siis on ka ainuüksi sellest
faktist sulle kasu. Sa saad teada, kuidas vältida elujõust tühjaksvoolamist oma
kiindumuste või teiste inimeste negatiivse energia tõttu; kuidas tugevdada
enesetunnetust ja endast lugupidamist, nii et sinu isikliku jõu alustalasid ei
õõnestaks ekslikult jõu sümboleiks peetud raha, seks ja väline võim; samuti
seda, kuidas arendada endas intuitiivseid võimeid.
“Vaimu anatoomia” kujutab
endast erutavat uut oikumeenilist viisi keha seitsme energiakeskuse
mõistmiseks. Siin on judaistlik, kristlik, hinduistlik ja budistlik
jõu-kontseptsioon liidetud seitsmeks universaalseks vaimseks tõeks. Caroline
kirjutab: “Nelja suurema religiooni ühine kallisvara on arusaam, et Jumalik on
inimese kehas tajutav seitsmel tasandil, mis viivad meid isikliku jõu
puhastamisel ja transtsendentsemaks muutmisel edasi.
Kristlike sakramentide,
kabala ja tšakrate ühendamise jõud muudab sind jäädavalt. Teadmine on jõud ja
selles raamatus esitatud teadmised on võti isikliku väe juurde.
See raamat tutvustab
alternatiivmeditsiini põhiolemust selgusega, mis ergutab sind elama oma
vaimsete ideaalide järgi ja äratab enesetervendamise imedele. Mind rõõmustab,
et olen olnud selle pikaajalise viljaka töö tunnistajaks. Need teadmised on
muutnud minu elu üle ootuste rikkaks. Kaunistagu ka sinu elu Caroline’i tarkus.
C. Norman Shealy, M.D., Ph.D.
Shealy Igakülgse Tervise Instituudi
asutaja (Founder, Shealy Institute for
Comprehensive Health Care)
Ameerika Holistliku Meditsiini
Assotsiatsiooni asutaja ja president (Founding President, American Holistic Medical
Association)
Professionaalse Psühholoogia
Metsainstituudi (Forest Institute of Professional Psychology) professor
Raamatu “Imed sünnivad” (Miracles
Do Happen) autor
Saatesõna
Intuitiivseks
tervendajaks saamine
1982. aasta sügisel, kui olin loobunud ajakirjanikutööst
ja omandanud teoloogiamagistri kraadi, ühendasime kahe kaaslasega jõud, et
asutada kirjastus Stillpoint. Me andsime välja raamatuid
tervendamismeetoditest, mis pakkusid alternatiivi tavameditsiinile. Ehkki
tundsin alternatiivsete raviviiside vastu ärilist huvi, ei olnud ma sugugi
huvitatud ise nendega tegelemisest. Mul polnud mingit soovi kohtuda
tervendajatega. Ma keeldusin mediteerimast. Minus tekitasid täielikku
vastumeelsust tuulekellad, New Age’i muusika ja vestlused mahepõllunduse
eelistest. Ma suitsetasin ja jõin liitrite viisi kohvi, säilitades karastunud
ajakirjaniku imago. Mul polnud mingit ettevalmistust müstiliseks kogemuseks.
Sellest hoolimata hakkasin
samal sügisel järk-järgult märkama, et minu tajumisvõime on tunduvalt
avardunud. Kui mu sõber näiteks mainis, et üks tema tuttav ei tunne end hästi,
sähvatas mulle pähe probleemi põhjus. Olin uskumatult täpne ja jutt sellest
levis kohalike elanike hulgas. Peagi hakkasid inimesed kirjastusse helistama,
et kokku leppida aega nende tervisliku seisundi intuitiivseks hindamiseks.
1983. aasta kevadel korraldasin juba seansse inimestele, keda vaevasid
terviseprobleemid ja kõikvõimalikud eluhädad depressioonist vähini.
Öelda, et olin segaduses,
on vähe öeldud. Olin jahmunud ja veidi hirmunud. Ma ei suutnud aru saada,
kuidas mul need muljed tekivad. Need olid ja on praegugi justkui umbisikulised
päevased unenäod, mis hakkavad voogama niipea, kui olen saanud inimese
nõusoleku, nime ja vanuse. Nende umbisikulisus – nad ei tekita minus mingeid
tundeid – on äärmiselt oluline, see on indikaatoriks, et ma ei sepitse ega
projitseeri neid muljeid ise. Tegemist on samasuguse erinevusega nagu see, kas
vaatad oma perekonnapilte või lehitsed võõrast fotoalbumit, tundmata ühegi
pildiga emotsionaalset sidet. Muljed on selged, kuid täiesti emotsioonitud.
Kuna ma ei teadnud, kui
täpsed minu muljed on, avastasin pärast paar kuud kestnud konsultatsioone, et
kardan meeletult iga kokkusaamist ja tunnen, et iga kohtumine on riskantne.
Esimesed kuus kuud sain hakkama ainult endale kinnitades, et intuitsiooni
kasutamine on justkui mäng. Ma sattusin vaimustusse, kui “märki” tabasin, sest
see tähendas vähemalt seda, et mu mõistus on korras. Isegi siis kaalusin: “Kas
seekord õnnestub? Mis siis, kui mingeid muljeid ei tekigi? Mis siis, kui mul
pole mõnes asjas õigus? Mis siis, kui keegi küsib minult midagi, millele ma ei
oska vastata? Mis siis, kui ma ütlen inimesele, et ta on terve, kuid aasta
pärast diagnoositakse tal ravimatu haigus? Ja üleüldse, mida teeb üks
ajakirjanik-teoloogiatudeng-kirjastaja sel piirialal?”
Mulle tundus, nagu oleksin
ilma mingi ettevalmistuseta saanud ootamatult vastutavaks Jumala tahte
selgitamise eest tosinatele kurbadele ja hirmunud inimestele. Irooniline oli
see, et mida rohkem tahtsid inimesed pilku heita sellele, mida teeb Jumal
nendega, seda rohkem tahtsin mina pilku heita sellele, mida teeb Jumal minuga.
Kogetud paine tagajärjeks oli aastaid kestev migreen.
Ma püüdsin käituda nii,
nagu ei erineks need minu avaldunud võimed küpsetamisoskusest, kuid ma teadsin
rohkem. Kasvanud üles katoliiklasena ja õppinud teoloogiat, teadsin täpselt, et
üleinimlikud võimed viivad inimese paratamatult kas kloostrisse – või
hullumajja. Sügaval hingepõhjas teadsin, et võtan ühendust millegagi, mis on
oma olemuselt püha, ja see teadmine lõhestas mind. Ühest küljest kartsin, et
muutun otsustusvõimetuks nagu muistse aja müstikud; teisest küljest tundsin, et
mulle on määratud elu, kus mind arvustavad nii poolehoidjad kui ka skeptikud.
Ükskõik kuidas ma ka oma tulevikku ette ei kujutanud, ma tundsin, et mind ootab
ees viletsus.
Sellest hoolimata kütkestas
mind mu vastleitud tajumisvõime ja ma tundsin sundi jätkata inimeste tervise
hindamist. Neil alguspäevadel puudutasid saadud muljed peamiselt inimese
tervislikku hetkeseisu ning sellega seotud emotsionaalset ja psüühilist
stressi. Kuid ma nägin ka energiat, mis inimese keha ümbritses. See
andis mulle infot inimese mineviku kohta. Ma nägin seda energiat inimese vaimu
avardumisena. Hakkasin aru saama millestki, mida mulle koolis kunagi ei
õpetatud: et vaim on osa meie igapäevasest elust; et see kätkeb meie mõtteid ja
tundeid ning need kõik – nii maised kui ka kaemuslikud – jäädvustatakse. Kuigi
mulle oli õpetatud, et pärast surma läheb inimese vaim kas “üles” või “alla”,
olenevalt sellest, kui vooruslikku elu ta on elanud, nägin nüüd, et vaim on
midagi enamat. Ta võtab iga hetk meie elust osa. See on teadvel jõud, elu ise.
Jätkasin terviseseansse
justkui autopiloodil, kuni ühel päeval mu kõhklused oma võimete suhtes hajusid.
Mul oli parajasti käimas seanss ühe vähihaige naisega. Oli palav päev ja ma
olin väsinud. Istusime teineteise vastas minu väikeses Stillpointi kontoris.
Olin lõpetanud naise vaatlemise ja kõhklesin hetke, kas jagada temaga oma
vaatlustulemusi. Ma pelgasin talle öelda, et vähk on levinud üle kogu keha. Ma teadsin,
et ta küsib, miks on teda selline katastroof tabanud, ja mind ärritas, et olen
sunnitud talle vastama. Tõepoolest, niipea kui olin suu avanud, kallutas ta end
ettepoole, asetas käe mu jalale ja küsis: “Caroline, ma tean, et mul on
kaugelearenenud vähk. Kas sa võiksid mulle öelda, miks see minuga juhtus?”
Mu ärritus kasvas, sest
pidin vihatud küsimusele vastama, ja ma oleksin peaaegu nähvanud: “Kust mina
seda tean?” Kuid äkitselt hoovas minusse energia, mida ma kunagi varem polnud
tajunud. See liikus läbi mu keha justkui mind kõrvale tõugates, et minu
häälepaelu kasutada. Ma ei näinud enam naist enda ees. Mulle tundus, nagu
oleksin kahanenud kümnesendise mündi suuruseks, ja kuskilt mu peast tuli
korraldus: “Valvel!”.
Minu kaudu rääkis naisega
üks hääl. “Las ma viin sind läbi su elu tagasi, läbi kõigi suhete, mis sinu
elus on olnud,” lausus see hääl. “Käime koos läbi kõik hirmud, mida oled
tundnud, ja ma näitan sulle, milline suur võim neil hirmudel sinu üle oli, nii
et eluenergia ei suutnud sind lõpuks enam toita.”
See “kohalolek” viis naise
läbi kõigi tema elu episoodide, ma pean silmas tõepoolest iga episoodi.
See meenutas naisele väiksemaidki kõnelusi; luges kokku üksildushetked, mil
naine oli omaette nutnud; tuletas meelde kõik suhted, millel oli naise jaoks
tähendus olnud. Sellest “kohalolekust” jäi mulje, et iga sekund meie elust –
iga vaimne, emotsionaalne, loominguline, füüsiline tegevus ja isegi
tegevusetus, millega me neid sekundeid täidame – on teada ja jäädvustatud. Iga
meie otsust pannakse tähele. Iga meie hoiak on positiivse või negatiivse jõu
allikas ja me vastutame selle eest.
See kogemus tekitas minus
aukartuse. Pooleldi hirmust, pooleldi alandlikkusest palvetasin ma
kõrvaltvaatajana universumi ülima plaani ees. Olin alati eeldanud, et meie
palveid “võetakse kuulda”, kuid ma polnud kindel, kuidas see toimub. Samuti ei
olnud ma oma inimliku mõistusega aru saanud, kuidas mingi süsteem, olgu või
jumalik, suudab jälgida igaühe vajadusi, eelistades tervenemispalveid näiteks
rahalise abi palvetele. Ma polnud ette valmistatud selleks pühaks vaatemänguks,
kus iga elusekundit armastavalt väärtustatakse.
Palvetamist jätkates – ikka
üksnes vaatlejana – palusin, et see naine jääks täielikku teadmatusse, kes
temaga räägib. Mina poleks osanud vastata, miks tal on vähk. Mina poleks
suutnud selgitada, kust ma teadsin tema mineviku üksikasju. Niipea kui olin
palve öelnud, nägin taas naist enda ees. Märkasin, et hoian kätt tema põlvel,
justkui peegeldades tema püüdu minuni jõuda, kuigi ma ei mäletanud, et oleksin
käe sinna pannud.
Värisedes kogu kehast,
võtsin käe ära. Ta ütles vaid: “Tänan teid väga. Nüüd suudan ma ükskõik kuidas
edasi elada.” Ta tegi pausi, seejärel jätkas: “Isegi surm ei kohuta mind enam.
Kõik on hästi.”
Ta lahkus mu kontorist,
hetk hiljem järgnesin täiesti vapustatuna ka mina. Väljusin kaunile
lagendikule, mis ümbritses Stillpointi, ning andsin lubaduse kasutada seda
intuitiivset võimet lõpptulemusest hoolimata.
Alates sellest 1983. aasta
sügispäevast olen töötanud ennastsalgavalt sensitiivina. See tähendab, et ma
aitan oma intuitiivsete võimete abil mõista inimestel emotsionaalset,
psüühilist ja vaimset energiat, mis on nende haiguse, halva enesetunde või
kriisi põhjuseks. Inimesed, kellega ma tegelen, teadvustavad endale tavaliselt,
et nende elu pole tasakaalus ja et miski on valesti.
Ei
olnud mingit dramaatilist “esmasündmust”, mis oleks toonud intuitiivsed võimed
minu ellu. Need ärkasid minus lihtsalt ja loomulikult, nagu oleksid kogu aeg
olemas olnud, oodates vaid õiget aega avaldumiseks. Lapseeas olin alati olnud
intuitiivselt erk, reageerides pidevalt oma kõhutundele nagu enamik inimesi. Ka
sina hindad vaistlikult ja vahel ka teadlikult teiste inimeste energiat, aga
tavaliselt tunned seda inimest või oled temaga varem kokku puutunud. Minu
intuitsiooni puhul on ebatavaline see, et ma suudan hinnata inimest, kellega pole varem kokku puutunud. Tegelikult eelistangi varianti, kus ma
pole inimesega varem kohtunud, sest kellegi hirmunud näkku vaatamine häirib
tugevasti minu võimet selgelt “näha”.
Mida rohkem ma oma
intuitsiooni kasutan, seda eksimatumaks see muutub. Nüüd tundub see võime mulle
üsna tavalisena, kuigi toimemehhanism jääb ikka veidi salapäraseks. Ma võin
sulle õpetada teatud punktini, kuidas saada sensitiiviks, kuid ma pole päris
kindel, kuidas ise seda õppisin. Ma oletan, et saavutasin sensitiivsuse
seetõttu, et olin ülimalt uudishimulik vaimsete asjade suhtes ning see
kombineerus sügava frustratsiooniga, mida tundsin, kui mu elu ei kulgenud
plaanipäraselt. Teisalt võib minu sensitiivsus olla üksnes mingi söödud toidu
tulemus. Teades, kuidas jumalad tegutsevad, ei pea ma seda sugugi üllatavaks.
Oma intuitsiooni täiustada
polnud sugugi kerge isegi pärast antud koostöötõotust. Mul polnud eeskujusid
ega õpetajaid, kuigi viimaks hakkasid mind toetama ja mulle juhtnööre andma
meedikutest kolleegid. Nüüd, pärast neliteist aastat kestnud pidevat tööd,
suhtun oma võimesse justkui kuuendasse meelesse. Minu jaoks tähendab see, et on
aeg hakata energeetika ja intuitiivse tervendamise keelt teistele õpetama.
Ma määran intuitiivselt
haiguse emotsionaalsed ja psüühilised põhjused. Füüsilise ja emotsionaalse
stressi ning teatud haiguste vahel on vaieldamatult kindel seos. Selle seose
kohta on palju dokumenteeritud tõestusmaterjali, näiteks võib tuua
südamehaiguste ja hüpertoonia esinemise niinimetatud A-tüüpi inimestel. Minu
kogemused on aga näidanud, et emotsionaalne ja vaimne stress või
ebamugavustunne on kõigi füüsiliselt avalduvate haiguste peamiseks
põhjuseks. Veelgi enam, iga emotsionaalne ja vaimne kriis on seotud mingi
kindla kehaosa probleemidega. Näiteks inimestel, kes tulevad minu juurde
südamehädadega, on selja taga elukogemusi, mille tõttu nad on läheduse ja
armastuse elust välja lülitanud. Inimestel, kes kannatavad valusid selja alaosas,
on olnud pidevad rahamured; vähihaiged ei ole sageli vabaks lasknud
minevikusidemeid, neil on lõpetamata tegemisi ja lahendamata emotsionaalseid
probleeme; verehaigused kaasnevad tihti perekonna või päritoluga seotud
juurdunud vastuoludega. Mida rohkem olen uurinud inimese energeetikat, seda
enam on mulle selgeks saanud, et meie kehas, seega ka meie elus, toimub vähe
“juhuslikku”. Meie emotsionaalse ja vaimse stressi ning teatud haiguste seost
on lihtsam mõista inimese energeetilise süsteemi anatoomia – meie vaimu
anatoomia – kontekstis, mis moodustab selle materjali tuuma, mida nüüd kogu
USA-s ja paljudes teistes riikides õpetan ning millest ka selles raamatus
kirjutan.
Intuitsioon pole aidanud
mul tundma õppida mitte ainult haiguste energeetilisi põhjusi, vaid ka
tervenemisel meie ees seisvaid väljakutseid. Suurt tähtsust omas minu jaoks
arusaamine, et “tervenemine” ei tähenda alati füüsilise keha paranemist
haigusest. Tervenemine võib tähendada ka seda, et inimese vaim on vabaks
lasknud enda või teistega seotud, pikka aega kinni hoitud hirmud ja negatiivsed
mõtted. Selline vaimne vabanemine ja tervenemine võib toimuda ka siis, kui
inimese keha füüsiliselt sureb.
Inimese energiakeha
tundmaõppimine on vahend endast arusaamiseks, tee, mis viib sind läbi sinu
vaimsete väljakutsete. Energiakeha anatoomiat uurides hakkad sa mõistma oma elu
valitsevaid mudelid ning meele, keha ja vaimu koostööd. Need teadmised endast
võivad tuua sulle rõõmu ja meelerahu ning lõpuks viia emotsionaalse ja
füüsilise tervenemiseni.
Käesolev
intuitiivravi tutvustav teos on kokkuvõte minu neljateistkümne aasta pikkusest
uurimistööst anatoomia ja intuitsiooni, keha ja meele, vaimu ja jõu vallas.
Nendel lehekülgedel õpetan ma sulle energeetilist keelt, millega töötan.
Omandades teadmisi energiakeha anatoomiast, hakkad sa teadvustama oma keha kui
vaimu väljendust. Sa suudad lugeda oma keha nagu kirjapandud teksti.
Energeetilise keele mõistmine võimaldab näha vaimu oma kehas ning mõista, mis
selle loob ja mis selle – ja sinu enda – tugevaks muudab. Energeetiline keel
laseb sul näha oma isiklikku jõudu uuest vaatepunktist. Samuti õpid sa tundma,
mis nõrgestab sinu vaimu ja isiklikku jõudu, ega pea edaspidi energiat kaotama.
Energeetilise keele kasutamine ja inimese energiakeha mõistmine aitab sul saada
selgemaid intuitiivseid muljeid, sest teeb sulle kättesaadavaks konkreetsed
kehale tuginevad viited ning kaotab tunde, nagu otsiksid pimesi tühjusest
informatsiooni.
Selles raamatus kasutan ma
erinevate vaimsete traditsioonide – hinduistlik õpetus tšakratest, kristlikud
sakramendid ja kabala elupuu – sügavat, püsivat, muistset tarkust, et esitada
uudse seisukoha keha ja vaimu koostoime kohta. Pane tähele, ma olen meelega
välja jätnud rikka islami õpetuse – mitte sellepärast, et ma ei austa neid
tõdesid, vaid seetõttu, et ma pole elanud nende tavade kohaselt, nagu olen
järginud judaistlik-kristlikku, hinduistlikku ja budistlikku õpetust. Seetõttu
tunnen, et ma pole pädev islamist kirjutama. Kui õpid oma keha ja vaimu nägema
nende iidsete tõdede valguses, hakkab sinu enda intuitsioon arenema, sa mõistad
oma vaimu ning tuled sellega paremini toime.
Algselt oli mul kavatsus
pühendada see raamat “lihtsalt” inimese energiakehale, energeetilise
diagnostika filosoofiale ja praktikale ning intuitiivsele tervendamisele.
Kirjutama asudes mõistsin, et ilma vaimse raamistikuta ei saa ma neid arusaamu
energiast täpselt kirjeldada. Usun, et peame suhtuma oma kehameelde kui
isiklikku vaimsesse jõusse, mis on suurema, jumaliku energia väljenduseks. Me
peame vaimses kontekstis avastama oma isikliku jõu ja ühise eesmärgi, mille
nimel elame.
Meil kõigil on sama tüüpi
füüsiline keha, mis haigestub ja terveneb teistega samadel põhjustel. Me kogeme
ühesuguseid emotsionaalseid ja psüühilisi kriise, mis on tavalised inimlike
läbielamiste puhul. Me kõik kardame, et meid jäetakse maha, et me kaotame
kellegi, et meid reedetakse; viha on ühtmoodi mürgine nii juudi, kristlase kui
ka hindu kehas ja meid kõiki tõmbab armastuse poole. Kui asi puudutab meie
vaimu ja keha tervist, siis pole meis erinevusi.
Seega on kehameele käsitlus
selles raamatus läbi imbunud sümboolse nägemise vaimsest keelest.
Sümboolne nägemine on viis näha ja mõista iseennast, teisi inimesi ja
elusündmusi universaalsete arhetüüpsete mudelitena. Sümboolse nägemise
arendamine avardab intuitiivseid võimeid, sest see õpetab tervemõistuslikku
objektiivsust, mis omakorda toob esile sündmuste, inimeste ja väljakutsete
sümboolse tähenduse, võib-olla ka selle valusa väljakutse, mille esitab sulle
haigus. Sümboolne nägemine laseb sul näha oma vaimu sisemusse, võimaldab näha
seda piiramatut potentsiaali, mida omad tervenemiseks ja terviklikkuse
saavutamiseks.
Minu loengutel ja
seminaridel käib erinevaid inimesi. On inimesi tervishoiuga seotud elualadelt,
inimesi, kes otsivad tuge seoses oma terviseprobleemidega, inimesi, kes tahavad
arendada endas sensitiivsust. Kuid neid kõiki ühendab soov mõista oma vaimu
jõudu. Nad tahavad kasvatada sisemist selgust, omaenda intuitiivset vaadet.
Minu seminaridel osalevad arstid jagavad minuga pettumust, et üldkehtivad
normid ei võimalda panna vaimset diagnoosi, kui nad aimavad, et patsiendi
haiguse põhjus on emotsionaalne või isegi vaimne. Paljud arstid jätavad oma
intuitiivsed muljed enda teada, sest nagu üks arst ütles: “Aimdus ja tõend ei
vasta veel samaväärselt tervisekindlustusfirmade nõudmistele.” Teine arst
rääkis mulle: “Ma ei vaja meditsiinilist intuitsiooni. Mulle aitab sellest. Ma
tahan tundma õppida oma patsientide peremudeleid ja sügavamaid vaimseid
probleeme, sest vajan nende tervendamiseks just sellist informatsiooni. Nad
vajavad midagi enamat kui tabletid, mis kaotavad ajutiselt haiguse sümptomid.”
Soov elu mõistmise ja vaimse tausta järele on üldine. Ma usun, et energeetiline
keel ja sümboolne nägemine võivad rajada silla üle kuristiku, mis lahutab
üldtunnustatud meditsiinilisi arusaamu vaimsetest vaatekohtadest tervisele ja
tervendamisele.
Sellest hoolimata olin
hirmunud ja segaduses, nagu eespool mainisin, kui hakkasin intuitiivselt
haigusi diagnoosima, sest mul puudus meditsiiniline ja vaimne taust. Esimesel
kahel aastal jätsin tajutud infost nii mõndagi enda teada. Minu abi piirdus
sellega, et aitasin inimestel tõlgendada emotsionaalset, psüühilist ja vaimset
stressi ning teisi tegureid, mis olid nende haiguse tekkimise põhjusteks. Ma ei
arutlenud konkreetsete meditsiiniliste või kirurgiliste protseduuride üle, vaid
suunasin kliendid edasi arsti juurde. Kuid 1984. aastal, kui kohtasin
meditsiini- ja filosoofiadoktorit C. Norman Shealy’t, asusin tema abiga aktiivselt
õppima inimkeha anatoomiat. Rääkides Normani (kaudu) patsientidega nende elust
ja haigustest, hakkasin oma muljetest paremini aru saama. See lõi mulle
turvatsooni, mida vajasin, et mu võimed saaksid küpseda, kuigi ma ei ravi
endiselt patsiente, vaid püüan aidata neid tõlgendada emotsionaalse või
füüsilise kriisi põhjustanud vaimseid probleeme.
Neil aastail, mil tegin
koostööd Normaniga, kellest sai minu kolleeg ja lähedane sõber, mõistsin, et mu
võimed on eriti väärtuslikud staadiumis, mil füüsiline haigus pole veel välja
kujunenud. Enne füüsilise haiguse tekkimist kehas annavad energeetilised
indikaatorid, näiteks pikaajaline letargia ja depressioon, märku elujõu
kahanemisest. Selles staadiumis otsivad inimesed sageli nõu arstidelt, sest nad
ei tunne end hästi – nad võtavad vastu signaale, et energia kaob kehast. Sageli
näitavad meditsiinilised analüüsid, et kõik on korras, sest füüsilisel tasandil
ei toimu veel midagi. Traditsioonilised meditsiinilised analüüsid ei suuda
mõõta energiakadu ja enamik arste ei usu energia düsfunktsiooni. Kuid pidevalt
kerkib esile uusi, hämmeldust tekitavaid haigusi, mis ei allu
traditsioonilisele meditsiinilisele ravile. Mõnda neist, näiteks AIDS-i, on
võimalik diagnoosida traditsioonilise meditsiini meetoditega, mõni aga näib
olevat tekkinud meie ülikiirest elutempost ning pidevast viibimisest arvutite,
satelliitvastuvõtjate, mobiiltelefonide ja paljude teiste seadmete
elektromagnetväljas, millega me oma keskkonna üle koormame. Sellised haigused
nagu krooniline väsimussündroom ja keskkonnast tingitud häired on hetkel “mitteametlikud”
haigused; traditsioonilise meditsiini mõõdupuude järgi puudub neil
identifitseeritav mikrobioloogiline põhjus. Kuid energeetilisest seisukohast on
need ometi “ametlikud” haigused, sest sümptomid viitavad patsiendi energiavälja
jõu kahanemisele.
Meditsiiniline intuitsioon
võib aidata arstidel, kes mõistavad inimkeha kui füüsilist ja energeetilist
süsteemi ning vaatlevad inimese elamusi vaimses kontekstis, kindlaks määrata
füüsilise haiguse energeetilise seisundi ning ravida nii põhjust kui ka
sümptomeid. Energiavälja ravi võib hõlmata tervet rida erinevaid ravimeetodeid,
näiteks psühholoogilist nõustamist, nõelravi, massaaži ja homöopaatiat.
Energeetilise tervenemise oluliseks osaks jääb aga patsiendi enda aktiivne
osalus. Ükskõik kui tõsiselt sensitiiv hoiatab haiguse võimaliku tekke eest,
hoiatamine ei ravi. Ravib tegutsemine.
Üle kõige valmistab mulle
rõõmu oma intuitiivsete oskuste edasiandmine sulle raamatute ja seminaride
kaudu. Kuid ainult aastatepikkuse praktikaga arendad sa oma intuitsiooni
täielikult välja. “Intuitiivne residentuur”, mille tegin läbi koos Normiga,
Harvardi lõpetanud neurokirurgi ja Ameerika Holistliku Meditsiini
Assotsiatsiooni (the American Holistic Medical Association) rajajaga, võimaldas
mul sel alal tööle asuda. Igaühel on kasu selles raamatus esitatud õpetustest
ning igaüks võib oma intuitsiooni arendada, kuid intuitsiooni täielikuks
väljaarendamiseks on residentuur sedavõrd oluline, et kavatseme Normiga
lähitulevikus aidata sensitiivsetel meditsiinitudengitel ennast täiendada
holistlikes tervisekeskustes üle kogu maa. Me viime koos Normiga tema farmis
Springfieldis Missouris läbi intuitiivteaduste koolitust, mille eesmärgiks on
õpetada inimesi kasutama intuitsiooni tajumisvõime normaalse osana.
Kümme aastat tagasi oleks
täiendkoolitus meditsiinilise intuitsiooni alal tundunud üsna skandaalse
ideena, kuid me oleme sellest ajast saadik muutunud ühiskonnana üha avatumaks
ravimeetoditele, mis kasutavad iidseid teadmisi energiavoolust inimkehas ja
selle ümber, kaasa arvatud nõelravi, punktimassaaž ja chi kung.
Meditsiinidoktor Larry Dossey kirjutab teoses “Tähendus ja meditsiin” (Meaning
and Medicine): “Meil on vaja praktiseerida “kolmanda ajastu meditsiini” –
ravimeetodeid, milles on kombineeritud vaimne ja füüsiline, holistlik ja
allopaatiline lähenemine füüsilisele ja emotsionaalsele tervenemisele. Mul on
tunne, et sensitiivid saavad nii USA-s kui ka mujal maailmas lõpuks
meditsiinikollektiivide enesestmõistetavateks liikmeteks.”
Traditsioonilise meditsiini
maailm on jõudmas pöördepunkti ning tunnustamas energeetilise ehk vaimse
funktsioonihäire ja haiguse vahelist seost. Kord loobutakse paratamatult keha
ja vaimu eraldamisest, kuid senikaua saame ise ennast aidata, ehitades silla
oma vaimuni, õppides energeetilist keelt ja sümboolset nägemist. Loodan, et
selle raamatu abil õpid sa mõtlema endast energeetilises keeles nii selgelt,
nagu praegu näed oma füüsilist keha, ja hakkad oma vaimu eest hoolt kandma sama
teadlikult, nagu praegu hoolitsed oma füüsilise keha eest.
Sissejuhatus
Lühike elulugu
Ma ütlen inimestele, kes osalevad minu
loengutel ja seminaridel: “Ma viin teid maailma, mis eksisteerib “minu silmade
taga”. Aga kui ma räägin teile alustuseks tervest reast äratussignaalidest, mis
viisid mind mu arusaamadeni, kui ma tutvustan teile alustuseks paljusid
erinevaid inimesi ja sündmusi, mis juhtisid mind aastatega meditsiinilise
sensitiivsuse saavutamiseni, siis teadvustate te võib-olla paremini, kuidas
sisemine juhtimine teie enda elu suunab.”
Pöördepunktid
Kõik, millel on minu jaoks tööalane,
isiklik ja vaimne väärtus, olen omandanud tänu sensitiivitööle. Üliõpilasena
oli mu kurss hoopis teine. Ambitsioonide all lookas, õppisin ajakirjandust ja
plaanitsesin enne kolmekümnendat eluaastat Pulitzeri preemia võita. Häda oli
selles, et mul polnud edukaks ajakirjanikukarjääriks piisavalt annet, nagu
selgus minu esimesel töökohal.
Lahkusin ajakirjandusest,
suutmata leppida tõigaga, et minu ainuke tööalane unistus – olla kirjanik – ei
täitu. Kuna mul polnud tagavaraunistust, vajusin mürgisesse, kleepjasse
depressiooni, klassikalisse “hingelisse pimedusse”. Oma kõige halvematel kuudel
magasin hommikuti kaua, seejärel istusin kodukontori põrandal, põrnitsedes
pooleliolevaid ajaleheartikleid.
Ühel hommikul, kui ärkasin
sügavast unest, viibides alles une ja ärkveloleku vahelises seisundis, haaras
mind tunne, et olen surnud ja üksnes mäletan seda viimast elu. Olin tänulik, et
elu on möödas. Kui lõpuks silmad avasin ja taipasin, et olen ikka veel vägagi
elus, hakkas minu sees kõik pöörama ja ma oksendasin terve hommiku oma
pettumust välja. Kurnatuna heitsin voodisse, püüdes selgusele jõuda, kus olin
oma elu planeerides valearvestuse teinud. Äkitselt meenus mulle üks
ajakirjanduseriala kodutöö.
Minu ajakirjandusõppejõud
oli päris palju aega kulutanud rõhutamaks objektiivsuse tähtsust täpses
ajaleheartiklis. Objektiivsus tähendas tema sõnul, et sa ei seo end
emotsionaalselt subjektiga, kellest artiklit kirjutad, ning otsid üksnes
“fakte”, mis olukorda kirjeldavad. Ta palus meil ette kujutada, et ühes hoones
on tulekahju ja seda sündmust kajastavad neli ajakirjanikku, kes seisavad
igaüks ise kohas. Küsimus, mille õpetaja esitas, kõlas: “Millisel ajakirjanikul
on reaalsed faktid ja õige vaatekoht? See tähendab, milline ajakirjanik näeb
tõde?”
Äkitselt sai see lihtne
aastatetagune ülesanne minu jaoks mõõtmatu sümboolse tähenduse. Ma mõtlesin, et
võib-olla on “tõe” ja “reaalsuse” puhul tõesti tegemist üksnes tajumise
aspektidega. Võib-olla vaatasin elu ainult ühe silmaga, nägin hoonet vaid ühe
nurga alt ja jagasin nähtut teistega, kel samuti puudus sügavam tajumisvõime.
Ma mõistsin, et pean avama ka teise silma ja nurgast välja tulema.
Minu kurnatud, pettunud
meel astus veel ühe sammu minevikku. Aasta pärast kolledži lõpetamist lahkusin
kodulinnast Chicagost, et töötada suvel Alaskas. Koos sõpradega reisisime risti
läbi maa Seattle’isse, kus läksime praamile, et kolmepäevase sõidu järel jõuda
Haines’i. Keegi meist ei maganud terve reisi aja, nii et Haines’i jõudes nägime
kõike kahekordselt.
Meile oli sadamasse vastu
tulnud mees, kes viis meid autoga kohalikku hotelli. Läksime oma tuppa ja
kukkusime vooditesse, kõik peale minu vajusid sügavasse unne. Olin liiga üles
keeratud, väljusin hotellist, et linnas ringi kõndida. Meie autojuht märkas
mind, peatus ja küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et jalutan niisama. Ta kutsus
mind autosse ja sõidutas vana kahekorruselise puumaja ette. “Mine üles teisele
korrusele,” ütles ta. “Seal elab naine nimega Rachel. Aja temaga veidi aega
juttu, ma tulen sulle sinna järele.”
Täna siin Chicagos peetaks
niisugust käitumist üsna ohtlikuks. Kuid tookord olid kurnatus ja
Alaska-vaimustus mu mõtlemisvõimet nõrgestanud. Nii talitasingi vastavalt mehe
soovitusele – läksin trepist üles ja koputasin uksele. Rachel – umbes kaheksakümneaastane
indiaani naine – avas ukse ja sõnas: “Noh, astu sisse. Pakun sulle tassi teed.”
See kuulus Alaska viisakuse juurde – lahke, usaldav, soe külalislahkus. Ta ei
paistnud mind nähes sugugi üllatunud olevat, samuti ei käitunud ta nii, nagu
oleks tundnud mingit kohustust. Tema jaoks oli täiesti tavaline, et keegi astub
sisse teed jooma ja juttu ajama.
Kui ma unisena Racheli toas
istusin, näis mulle, et olen sattunud kahe maailma vahele. Pool korterit oli
sisustatud Vene kultuuriruumist pärit esemetega – Musta Madonna ikoonid,
samovar, millega Rachel teed valmistas, venepärased pitskardinad akna ees.
Teine pool oli sisustatud atabaski indiaanlaste stiilis, kaasa arvatud väike
tootemisammas ja seinal rippuv indiaani vaip.
Samovarilt pilku tõstes märkas
Rachel, et ma vaatan tootemisammast. “Kas sa tead, kuidas tootemisammast
lugeda?” küsis ta.
“Ei,” vastasin, “ma pole
tulnud selle pealegi, et neid saab lugeda.”
“Oh, jah. Tootemisambad on
spirituaalsed sõnumid suguharu kaitsevaimude kohta,” lausus Rachel. “Vaata
seda. See loom üleval on karu. See tähendab, et karu vaim – tugeva karu, kes
luurab oma saaki targalt, kuid ei tapa kunagi tapmise pärast, vaid üksnes selleks,
et kaitsta, ja vajab pikki uneperioode jõu taastamiseks –, see vaim juhib meie
suguharu. Me peame seda vaimu järele aimama.”
Neid sõnu kuuldes ärkasin
üles. Siin oli hea õpetaja, ja hea õpetaja äratab hetkega minu tähelepanu.
Rachel jutustas mulle, et
ta on pooleldi venelane ja pooleldi atabask ning et tema esivanemad elasid
Alaskal juba ammu enne seda, kui Alaskast osariik sai. Rääkides mulle põgusalt
oma päritolust ja atabaskide spirituaalsetest traditsioonidest, muutis see
naine kogu minu elu.
“Kas näed seda vaipa
seinal? See on väga eriline vaip. Atabaski kultuuris oli vaibakuduja või
laululooja või mõne muu elukutse esindaja suures aus. Sul peab olema laulu
looja luba, et tema laule laulda, sest laulus on laulu tegija vaim. Ja kui sa
oled vaibakuduja, ei tohi sa hakata vaipa kuduma, kui ei tea, kas sa elad nii
kaua, et seda ka lõpetada. Kui sa leiad, et sul on vaja surra,” – pane tähele,
ta ütles “vaja surra” – “siis pead läbi viima tseremoonia kellegagi, kes on
nõus sinu asemel su töö lõpetama, sest sa ei saa jätta surres tööd lõpetamata.
Muidu jääb osa sinu vaimust maha.
See
vaip oli peaaegu valmis, kui Suur Vaim tuli unenäos naise juurde, kes seda
vaipa kudus, ja käskis tal valmistuda maa pealt lahkuma. Naine küsis Vaimult,
kas ta võiks elada nii kaua, et jõuaks vaiba lõpetada, ning Vaim vastas
jaatavalt, talle antakse rohkemgi aega. Naine suri kaks päeva pärast seda, kui
oli vaiba valmis saanud. Tema vaim elab hea ja võimsana selles vaibas ja see
annab mulle jõudu.”
“Elu on lihtne,” ütles
Rachel. “Sa tuled siia ellu, et teiste ja maa eest hoolitseda. Ja siis
saadetakse sulle sõna, et sinu aeg jõuab lõpule ja sa pead oma asjad korda
seadma, et saaksid lahkuda, jätmata maha “lõpetamata asju”. Sa pead vabandama,
andma üle oma kohustused suguharu ees ning võtma vastu suguharu tänuavaldused
ja armastuse koos veedetud aja eest. Nii lihtne see ongi.”
Rachel peatus, et teed
rüübata, ning jätkas:
“Homme õhtul lähen ma
tseremooniale, potlatch’i tseremooniale. Üks mees valmistub maa pealt
lahkuma ja annab suguharule üle kogu oma varanduse. Ta paneb oma rõivad ja
tööriistad pikale liuale. Suguharu võtab sümboolselt tema varanduse vastu, mis
tähendab, et ta vabastatakse kõigist kohustustest suguharu ees, nii et saab
lõpule viia oma vaimu töö. Seejärel ta lahkub.”
Racheli tõsidus ja asjalik
hoiak lõid mind tummaks, eriti tema rahulikkus seoses surmaga. Kus oli kogu see
surmahirm, millega olin nii harjunud omaenda kultuuris? Rachel oli minu
ettekujutuse maailmast hävitanud – eriti minu ettekujutuse elu vaimsest
dimensioonist ehk Jumalast – ja ometi oli temaga kohtumine sama juhuslik nagu
suvine vihm. Ma tahtsin need tõed, mida ta mulle teed juues pakkus, kõrvale
heita kui primitiivsed uskumused, aga minu kõhutunne ütles, et ta tundis
Jumalat, kes oli minu omast palju reaalsem.
“Kuidas see mees teab, et
ta hakkab surema? Kas ta on haige?” küsisin ma.
“Ah,” sõnas Rachel, “ta
käis teadjamehe juures. Teadmamees vaatas tema energiat. Tema energia ütles
teadmamehele, mis mehega toimub.”
“Kuidas teadmamees neid asju
teab?”
Rachelit näis minu
võhiklikkus vapustavat. “Ütle,” sõnas ta mulle otse silma vaadates, “kuidas on
võimalik, et sa ei tea neid asju? Kuidas sa saad elada, kui ei tea, mida
sinu vaim teeb ja mida sinu vaim sulle räägib?”
Ta lisas: “Kõik käivad teadmamehe
juures, et teada saada, mida nende vaim räägib. Aastaid tagasi ütles teadmamees
mulle: “Sa murrad varsti jala, kui paremini käima ei hakka.” Ma teadsin, et ta
ei mõelnud sellega füüsilist kõndi. Ta pidas silmas seda, et ma ei olnud aus,
sest ihkasin teise naise meest. Ma ei tohtinud seda meest enam näha. Minu jaoks
oli see raske, sest ma armastasin teda. Kuid mu vaim jäi valskusest haigeks. Ma
lahkusin mõneks ajaks sellest paigast ja kui tagasi tulin, kõndisin jälle
sirgelt.”
Tahtsin väga jääda veel
natukeseks ajaks Racheli juurde ja temalt rohkem teada saada. Pakkusin talle,
et võin tema elamist koristada, asjatoimetuste juures abiks olla, ükskõik mida
teha. Aga kui autojuht mulle järele tuli, saatis ta mu minema ja ma ei kohtunud
temaga enam kunagi. Kui autosse ronisin, lausus autojuht: “Temas on midagi.”
Kui tol sügisel Alaskast
koju jõudsin, tuli mu keha tagasi ilma vaimuta. Nende taasühendamine võttis
mitu kuud. Enne Racheliga kohtumist ei olnud ma mõelnud vaimu jõust nii, nagu
tema sellest rääkis. Ma polnud kunagi mõelnud, et me koome oma vaimu kõigesse,
mida teeme, ja kõigisse, kellega kohtume. Samuti polnud ma mõelnud, et minu
valikud elus olid minu vaimu väljendused ja mõjutasid minu tervist.
Nüüd mõistan, et Racheli
jutustus emotsionaalsest ja füüsilisest tervenemisest on hea näide, kuidas
sümboolne nägemine võib elu muuta. Kuigi ma seda tol ajal ei teadnud, oli tema
juures veedetud pärastlõuna minu esimene tutvus meditsiinilise intuitsiooniga.
Kuigi ma ise ei hakanud veel kaheksa aastat sel alal tegutsema, kiskus tema
meenutamine mind välja minu ajakirjanduslikule läbikukkumisele järgnenud
depressioonist ja suunas uuele kursile. Otsustasin astuda magistrantuuri ja
teoloogiat õppida, lootes hakata maailma nägema avaramas perspektiivis nagu
Rachel ning lõpuks lahti murda oma tänavanurgast, oma eelarvamustest ja
vaimsest piiratusest. Võib-olla polnud Jumalat, keda arvasin end tundvat,
tegelikult olemas, sest ta ei vastanud minu palvele saada kirjanikuks.
Võib-olla oli Jumal, keda ma veel ei tundnud, altim mulle vastama.
Magistrantuuri astusin kriisiseisundis, tundes end esimest korda elus täiesti jõuetuna. Ometi omandasin magistrikraadi, teemaks müstitsism ja skisofreenia – teel vaimse tervemõistuslikkuse poole võib kohata hullumeelsust. Hiljem mõistsin, et minu jõuetusetunne oli mind viinud õppima jõudu, sest müstikute elud on füüsiliste, emotsionaalsete ja vaimsete kaotuste ning nõrkuse õppetunnid, millele järgneb uuestisünd uude vahekorda jõuga. Kinniste uste taga, läbi valu ja ekstaasi, saavutavad müstikud juurdepääsu vaimule, nii kaugeleulatuva juurdepääsu, et võivad tavalistesse sõnadesse ja tegudesse hingata energiat, mis on justkui jumalik elekter. Nad omandavad võime tervendada teisi tegude, puhta armastuse, andestuse ja usuga.
Mõnede tuntumate kristliku
kultuuri müstikute kohta – Püha Franciscus Assisist, Püha Klaara Assisist,
Norwichi Julian, Püha Theresa Avilast, Püha Katariina Sienast ja märksa hiljem
elanud isa Pio – on arvatud, et nad olid pidevas lähidialoogis Jumalaga, elades
tavateadvusest avaramas selguses. Maailm “silmade taga” oli nende jaoks palju
reaalsem kui maailm silmade ees. Müstikute reaalsus- ja jõutaju erineb
tavainimese omast. Kristlikus keeles väljendatult on müstikud “maailmas, kuid
mitte maailmast”. Budistide ja hinduistide sõnul on nad füüsilise maailma
illusioonidest eemaldunud; nad suudavad näha sümboolselt ja selgelt, sest on
ärkvel (Sõna buddha tähendab “seda, kes on ärkvel”). Kuigi vaimne tee
sellise teadlikkuse ja selguse saavutamiseni võib olla vaevaline, pole ükski
müstik kunagi palunud tagasipöördumist tavateadvuse juurde, ükskõik kui palju
füüsilist viletsust ta oma teel ka tunda ei saanud.
Kui kasutasin ise
intuitsiooni ja sümboolset nägemist, et aidata inimestel näha, miks nad on
haigestunud, mõtisklesin sageli müstikute elu üle, eriti üksikisiku vahekorrast
jõuga. Kui intuitsioon oli minu jaoks veel uus asi, ei seostanud ma omavahel
haigust, tervist ja isiklikku jõudu, kuid nüüd usun, et jõud on tervise
aluseks. Minu enda objektiivsus – minu sümboolne elutaju – aitab mul hinnata
inimese suhet jõuga ning ka seda, kuidas jõud mõjutab tema keha ja vaimu.
Nüüd ütlen Racheli sõnu
kasutades inimestele, et nad on koonud oma vaimu negatiivsetesse asjadesse ja
tervise taastamiseks on vaja mõneks ajaks tagasi tõmbuda, tõmmata oma vaim
tagasi ja õppida jälle sirgelt käima. Kui me vaid suudaksime järgida neid
lihtsaid juhiseid, sest meie vaimus on olemas meie elu ja meie tehtud valikud.
Me koome oma vaimu elusündmustesse ja suhetesse. Elu on just nii lihtne.
Intuitiivsuse õppimine
Heites pilgu tagasi viimasele
neljateistkümnele aastale, näen nüüd, et minu harimiseks oli kindel plaan,
mille põhjal õpetati mind tõlgendama energeetilist keelt intuitiivse
diagnoosimise jaoks. Aastatel 1983–1989, kui õppisin intuitiivsust, aitasid
ebatavalised kokkulangevused õppida mul just seda, mida oli vaja.
Kõigepealt märkasin, et
kohtan ühesuguste probleemidega inimesi “gruppidena”. Ühel nädalal võtsid
minuga ühendust kolm inimest, kellel oli sama tüüpi vähk. Mõni nädal hiljem helistasid
mulle kolm inimest, kes kaebasid migreeni üle. Ma puutusin kokku
inimgruppidega, keda ühendasid suhkruhaigus, rinnavähk, sooleprobleemid,
eesnäärmevähk, mitraalklapi puudulikkus, depressioon ja mitmed muud
terviseprobleemid. Kui ma polnud veel otsustanud tunnustada oma intuitiivseid
võimeid, ei ilmunud minuga kontakti võtvad inimesed mingi iseäraliku seaduspära
järgi.
Samaaegselt suurenes
saadava informatsiooni väärtus. Ma nägin, kuidas emotsionaalne, psüühiline ja
füüsiline stress annab inimese elus oma panuse haiguse tekkimisele. Algul
märkasin üksnes muljet, mis mul inimesest tekkis, ma ei püüdnud võrrelda ühe
inimese stressi seaduspärasusi teise omaga. Lõpuks mõistsin siiski, et ükski
haigus ei teki juhuslikult, ning vaatasin üle varasemad juhtumid, otsides
teatud kindlale haigusele eelnenud emotsionaalseid ja psüühilisi
seaduspärasusi. 1988. aastaks olin võimeline kindlaks määrama peaaegu saja
erineva haigusega seotud emotsionaalsed, psüühilised ja füüsilised
stressimudelid. Need mudelid on osutunud paikapidavaks ning vajalikuks
paljudele arstidele ja teistele meedikutele, keda olen õpetanud.
Kohtumine Norm Shealy’ga
oli erakordne sündmus. Norm on neurokirurg, aga ka Ameerika Holistliku
Meditsiini Assotsiatsiooni rajaja ja Ühendriikide juhtiv spetsialist valuläve
alal. Alates 1972. aastast on teda huvitanud metafüüsilised teemad.
1984. aasta kevadel kutsuti
mind osa võtma üsna ainulaadsest kesklääne konverentsist – mitte minu
intuitiivsete võimete pärast, vaid seetõttu, et olin Stillpointi kirjastaja,
see oli ikka veel minu põhitegevus. Konverentsi ajal kohtasin üht psühholoogi,
kes juhtis mu tähelepanu Norm Shealy’le. Ilma mingi nähtava põhjuseta lausus
ta: “Näed sa seda meest seal? See on arst, kes tunneb huvi ravimisega
tegelevate sensitiivide vastu.” Pabistasin kõvasti, kuid otsustasin tema juurde
minna ja öelda, et olen sensitiiv.
Ühe lõunasöögi ajal tema
kõrval istudes rääkisin talle, et suudan inimestele eemalt diagnoosi panna. Ta
ei tundunud sugugi üllatunud olevat. Õuna koorides küsis ta: “Kui hea sa selles
vallas oled?” Ma vastasin, et ei tea. Seejärel küsis ta: “Kas sa suudad
kindlaks teha, et inimesel on ajukasvaja? Kas sa näed, kuidas haigus inimese
kehas kuju võtab? Mul pole vaja inimest, kes ütleb, et patsiendi energiatase on
madal, seda näen ma isegi. Ma vajan kedagi, kes võib inimest nagu
röntgenikiirtega uurida.”
Ütlesin dr Shealy’le, et ma
pole oma eksimatuses kindel, sest olen sel alal suhteliselt uus. Ta lubas mulle
helistada, kui tal on patsient, kellel võiks tema arvates minust kasu olla.
Järgmisel kuul – 1984.
aasta mais – helistaski ta mulle Stillpointi. Ta ütles, et tema kabinetis
viibib keegi patsient, ning andis mulle patsiendi nime ja vanuse, jäädes
seejärel minu vastust ootama. Mäletan, et minu hinnang oli väga värvikas, sest
olin närvis; ma rääkisin oma muljetest pigem kujundlikult kui füsioloogilistes
terminites. Jutustasin dr Shealy’le oma tundest, nagu voolaks patsiendi kõrist
tsement alla. Seejärel rääkisin emotsionaalsetest probleemidest, mis minu
arvates eelnesid selle füüsilise seisundi tekkimisele. Patsient, narkomaan,
kartis nii väga oma seisundit tunnistada, et ei suutnud sellest rääkida. Sõnad
jäid ta kurku kinni. Kui olin lõpetanud, ütles dr Shealy aitäh ja pani toru
ära. Mul polnud aimugi, kas olin teinud head tööd, kuid hiljem rääkis ta, see
mees põdes söögitoruvähki.
Nii algas mu koostöö Norm
Shealy’ga. Tema emotsioonideta reageeringud minu hinnangutele osutusid
õnnistuseks. Kui ta oleks tol ajal minu võimetele rohkem tähelepanu pööranud,
siis oleksin tähtsust täis läinud ja võib-olla püüdnud talle muljet avaldada,
mis kahtlemata oleks mõjunud häirivalt minu teadete täpsusele. Tänu Normi
erapooletusele olin objektiivne ja selge. Olin õppinud oma
ajakirjandusõppejõult ja õpetan nüüd ise teistele, et erapooletus on täpse
hinnangu andmiseks oluline. Miski ei sega rohkem kui vajadus olla “täpne” ja
tõestada, et suudad intuitiivselt hinnangut anda.
Terve järgmise aasta
õppisin Normi abiga inimese anatoomiat ja ta helistas mulle veel mitu korda, et
hindaksin tema patsiente. Minu hinnangud muutusid iga patsiendiga järjest
täpsemaks. Ma ei näinud enam ähmaseid kujutluspilte elunditest, vaid suutsin
peagi ära tunda ja eristada teatud kindla haiguse täpsed võnked ning määrata
nende füsioloogiline asupaik inimeses. Sain teada, et igal haigusel ja igal
elundil on oma “sagedus” ehk võnkemuster.
Mul ei tulnud tol ajal
kunagi pähe mõtet, et me võiksime Normiga ühel päeval meeskonnana tööle asuda.
Kuigi olin endale võtnud ülesande oma võimeid tundma õppida, kulus suurem osa energiast
siiski Stillpointile. 1985. aasta märtsis kohtasin noormeest, kelle vaprus oma
haigusele vastu astuda ja tervenemisega tegelda andis mulle julgust enese
intuitsiooni uutmoodi kasutama hakata.
Normiga koos töötades olin
hakanud rohkem usaldama oma võimet määrata nimeliselt kindlaks tajutud haigusi,
samuti energeetilist stressi ja haigusele eelnevaid tunnuseid. Hoidusin siiski
määramast klientidele kindlat ravi, jättes selle Normi hooleks. See vähene,
mida ma ravimisest teadsin, oli omandatud üksnes käsikirjadest ja vestlustest
kaaslastega.
Ühel laupäevahommikul 1985.
aasta märtsis helistas mulle mees nimega Joe, keda olin juhuslikult kohanud
pärast üht loengut Kansas City’s. Ta rääkis mulle oma tundest, et tema poja
Peteriga on midagi korrast ära, ja küsis, kas ma saaksin Peterile hinnangu
anda. Kuna Peter oli juba täiskasvanud, palusin Joe’l Peteriga kontakti võtta
ja küsida, kas ta lubab mul teda vaadata. Kümne minuti pärast helistas isa
tagasi ja teatas, et Peter on valmis vastu võtma igasugust abi, mida minult
võib saada. Küsisin Peteri vanust – ja kui isa selle mulle ütles, haaras mind
kohe tunne, et tal on leukeemia. Ma ei maininud seda Joe’le, vaid küsisin
Peteri telefoninumbri, öeldes, et tahan tema endaga rääkida.
Vaadates üle saadud
intuitiivsed muljed, märkasin, et tajutud vibratsioon ei vastanud üldse
leukeemiale. Kuid ma ei suutnud seda võnkesagedust määratleda, sest polnud
varem millegi sellisega kokku puutunud. Äkitselt taipasin, et Peter on
HIV-positiivne. Vestlus temaga püsib mul elavalt meeles, sest ma ise tunneksin
end väga veidralt, kui keegi täiesti võõras naine helistaks ja ütleks: “Tere,
ma uurisin just sinu energiasüsteemi, sa pole mitte ainult HIV-positiivne, vaid
sul on juba hakanud aids välja kujunema.” Peteri kehas olid hakanud avalduma Pneumocystis
carinii kopsupõletiku (PCP) sümptomid, mis on kõige levinumaks
HIV-viirusega seotud kopsuhaiguseks.
Tol hommikul ütlesin
Peterile: “Peter, ma olen sinu isa sõber. Ma olen sensitiiv,” ja püüdsin
selgitada, millega tegelen. Lõpuks laususin: “Peter, ma hindasin sinu energiat,
sul on aids.” Ta vastas: “Jeesus küll, Caroline, mul on hirm. Ma olen kaks
testi teinud, mõlemad on HIV-positiivsed.”
Tema häälekõla, tema kohene
usaldus tekitasid minus emotsioonidetulva. Me arutasime, mida järgmiseks ette
võtta. Peter ütles, et isa ei tea mitte midagi ei tema homoseksuaalsusest ega
sellest, et tal on aids. Ma lubasin, et ei räägi isale midagi, kuid julgustasin
teda olema oma elu ja tervise suhtes aus. Me vestlesime peaaegu pool tundi.
Niipea kui olin toru ära pannud, helistas Peteri isa ja küsis, milliste
järeldusteni ma olin jõudnud. Ütlesin Joe’le, et Peteril on vaja temaga rääkida
ning et minu arvates ei sobi mul meie omavahelise vestluse sisu avaldada. Ta
lausus: “Ma tean, mis mu pojaga lahti on. Ta tahab juuraõpingutest loobuda,
kuid kardab mulle sellest rääkida.” Ma ei vastanud ja me lõpetasime vestluse.
Kahekümne minuti pärast
helistas Joe uuesti. “Ma mõtlesin kõige halvemast, mis võib mu pojaga olla,”
ütles ta, “kui ta mulle helistaks ja teataks: “Isa, mul on aids,” siis
mõistaksin, et armastan teda sellest hoolimata.” Vastasin: “Ma loodan, et sul
on tõsi taga, sest just seda sa kuulda saadki.”
Poole tunni pärast helistas
Joe veelkord ja teatas, et Peter tuleb koju ning homme keskpäeval on nad
mõlemad minu juures New Hampshire’is. Olin tummaks löödud ja helistasin kohe
Normile.
Koostasime Normiga Peteri
jaoks raviplaani, kuhu kuulusid tervislik, peaaegu taimne toitumine,
aeroobikaharjutused, suitsetamisest loobumine, kastoorõlikompressid kõhule
nelikümmend viis minutit iga päev ning psühhoteraapia, mis aitaks tal loobuda
varjamast, et ta on gei. Peter tegi kõik, mida tervenemiseks vaja, ta ei
kaevelnud ega pidanud ravi liiga pingutavaks. Tegelikult oli tema suhtumine:
“Ja see ongi kõik?”.
Siinkohal võiksin märkida,
et paljud inimesed suhtuvad oma raviplaani nagu karistusse. Oleme koos Normiga
tegelnud nüüdseks lugematu hulga inimestega, sealhulgas naisega, kes kaldus
tüsedusele, oli suhkruhaige ja kannatas kroonilisi valusid. Rääkisime talle, kuidas
ta saaks oma seisundit kiiresti parandada, hakates tervislikult toituma ja
mõõdukalt võimlema. Tema vastus oli: “Mitte mingil juhul. Ma ei suuda iial
midagi niisugust teha. Mida te mulle veel soovitate?” Peter seevastu tunnistas
tänuga oma isiklikku vastutust tervenemise eest ja pidas raviplaani kõiki
nõudmisi kergesti teostatavaiks. Kuue nädala pärast oli tema vereproov HIV-negatiivne.
Praegu töötab Peter juristina ja on seniajani HIV-negatiivne.
Hiljem kirjutasime Normiga
sellest juhtumist oma esimeses raamatus “AIDS: värav muutuse juurde” (AIDS:
Passageway to Transformation. Stillpoint, 1987). Peteriga tehtud töö mõjul
hakkasime Normiga läbi viima seminare HIV-positiivsetele ja aidsihaigetele inimestele,
uskudes siiralt, et kui üks inimene suutis terveneda, siis suudavad ka teised.
Hobist elukutseks
Peteri vapustav tervenemine haigusest, mida
peeti ravimatuks, tõi mulle esimese kutse esineda aidsiteemaliste loengutega
välismaal ning rääkida ka tervenemisest üldiselt. See juhtum oli minu jaoks
pöördepunktiks ja ajendas mind mõtisklema haiguse päritolu üle – eriti selle
üle, kuidas ja miks haigus tekib, mida nõuab haigusest paranemine ja miks mõned
inimesed tervenevad, mõned mitte. Eriti tundsin huvi, mis muudab terve kultuuri
epideemiale vastuvõtlikuks. Milline emotsionaalne ja füüsiline stress vallandab
terves inimgrupis haigestumiseni viivad biokeemilised muutused?
Sümboolselt mõeldes suutsin
peaaegu näha aidsi ilminguid globaalse haigusena. Kopse kahjustav kopsupõletik Pneumocystis
carinii võib sümboliseerida vihmametsade – kust Maa saab suurema osa
hapnikuvarudest – hävitamist. Kaposi sarkoom, halvaloomuline nahakahjustus, mis
tekib paljudel aidsihaigetel, võib väljendada Maa loodusliku pealiskihi
hävitamist, mis on ehk eriti drastiline tuumarelvakatsetuste, aga ka toksiliste
jääkainete ja teiste reostuse liikide tõttu. Ja inimese immuunsüsteem võib
sümboliseerida Maa osoonikihti, mis on nüüdseks väga hapraks muutunud,
meenutades raskesti haige inimese immuunsüsteemi.
On inimesi, kes seostavad
Peteri juhtumi “imega”, viidates Jumala erilisele armule, mis aitas Peteril
terveneda, ja väidavad, et ilma selle armuta ei oleks ta terveks saanud. Kuigi
see võib nii olla, tuleb siiski küsida: “Mida on vaja, et imed sünniksid?” Ma
usun, et rakukudedesse on talletunud meie suhtumiste ja tõekspidamiste
võnkemustrid, samuti peenenergeetiline võnkesagedus ehk “arm”, mida saame
aktiveerida, kutsudes oma vaimu tagasi negatiivsete sidemete juurest.
“Imede kursuses” (A
Course in Miracles) on öeldud: “Imed on loomulikud. Kui imesid ei sünni, on
midagi valesti.” Tänu Peteri tervenemisele avastasin meie tegevuses selle, mis
ei lase energial imesid korda saata. Sa võid olla taimetoitlane ja joosta iga
päev kümme kilomeetrit, aga jääda haigeks ja mitte paraneda, kui sinu elus on
vägivaldsed suhted, sa vihkad oma tööd või tülitsed iga päev oma vanematega.
Samas võid süüa kas või kassitoitu ja olla terve, kui oled vaimselt keskendunud
ega kuluta energiat negatiivsetele tõekspidamistele.
Palun mõista, et ma ei
toeta ebatervislikku toitumist ja füüsilisest treeningust hoidumist – need üksi
lihtsalt ei hoia sind tervena. Samuti ei väida ma, et pühendumine vaimse
teadlikkuse saavutamisele garanteerib hea tervise. See avardab sinu elu
ja arusaamist iseendast, suurendab tervenemisvõimalust, olgu spontaanset või
järkjärgulist, füüsilist või vaimset.
Mida enam olen hakanud
mõistma, milline seos valitseb meie sisemise dünaamika ja tervise kvaliteedi
vahel – ja meie elukvaliteedi vahel üldiselt –, seda rohkem olen pühendunud oma
tööle sensitiivina. Oleme Normiga jätkanud ühist uurimistööd ja 1988. aastal
avaldasime haiguste tekkele eelnevaid emotsionaalseid ja psüühilisi probleeme
käsitlevad avastused raamatus “Tervise loomine” (The Creation of Health.
Stillpoint, 1988).
Otsustav pööre
Veidi pärast tolle raamatu valmimist juhtus
minuga õnnetus, mille tagajärjel oleksin peaaegu verest tühjaks jooksnud.
Trauma tõttu muutus ninaverejooks tõsiseks hemorraagiaks. Kiirabiautos haiglasse
sõites istusin kanderaamil, sest lamades oleksin lämbunud, ja veri voolas
suurde kaussi mu süles – äkki vajus mu pea alla ja samal hetkel olin väljaspool
kiirabiautot, hõljudes maantee kohal ja vaadates läbi kiirabiauto akna oma keha
ja mind päästa püüdvate kiirabiarstide sagimist.
Ootamatult tundsin
eufooriat, olin täiesti kaalutu ja vibreeriv nagu ei kunagi varem. Taipasin, et
olen kehast väljas, võib-olla isegi surnud. Ootasin “tunnelit”, millest olin
nii palju kuulnud, kuid mingit tunnelit ei tulnud. Selle asemel triivisin Maast
eemale. Saavutasin äärmiselt rahuliku seisundi, mille meenutamine avaldab mulle
isegi praegu tugevat mõju. Seejärel nägin Normi kuju. Ta seisis loenguks
valmistudes laval, käes raamat “Tervise loomine”. Kuulsin teda ütlemas:
“Arvasin, et sellest saab meie koostöö algus, kuid kahjuks osutus see lõpuks.”
Tundsin tungivat soovi oma
keha juurde naasta ja võita tagasi füüsiline elu ning sedamaid kogesin, kuidas
sööstan oma kehasse. Pärast seda kogemust oli mul endale vaid üks küsimus:
“Miks ma ei näinud selles seisundis oma kirjastust?” Ja siis teadsin, et lahkun
kirjastusest ning et kogu ülejäänud elu on minu sihiks intuitiivne meditsiin.
Elukutselise sensitiivina
olen koos töötanud viieteistkümne arstiga üle kogu maa, nende hulgas dr
Christiane Northrupiga, günekoloogiga, kes on Yarmouthis, Maine’is asuva
naistekliiniku Naised Naistele asutajaid ning raamatu “Naise keha, naise
tarkus” (Women’s Bodies, Women’s Wisdom. Bantam, 1994) autor. Chris
helistas mulle 1990. aasta sügisel, et ma tema tervist uuriksin, ja pärast meie
seanssi helistas ta mulle veel paljude oma patsientide tervisliku seisundi
hindamiseks. Võimalus töötada koos Chrisi ja teiste arstidega andis märku, et
olen saanud sensitiiviks. See näitas, et minu tööst inimese energiaringega on
kasu arstidel, kes inimesi aitavad.
Aastatel 1990–1992
korraldasin lisaks laienevale koostööle arstidega nii iseseisvalt kui ka koos
Normiga suure hulga seminare Ühendriikides, Austraalias, Euroopas, Mehhikos ja
Kanadas. Neil esimestel seminaridel rääkisin inimese energiaringest ja hindasin
seejärel kõigi seminaril osalejate tervislikku seisundit. See tähendas, et
mõnikord andsin ühe nädalavahetuse jooksul 120 hinnangut. Sageli lõppes seminar
sellega, et olin üleni higine. Tööpäeva lõpuks olin kurnatud. Pärast kahte
aastat niisugust tööd olin läbi põlenud.
Kui mu jõud on otsa saanud,
siis on mulle alati uus uks avanenud. 1992. aasta veebruaris pidasin seminari
New Hampshire’is. Grupp oli just lõunalt tagasi jõudnud ning ma alustasin pärastlõunast
sessiooni, istudes ühe naise kõrvale ja küsides: “Mida ma saan täna teie heaks
teha?” Oletasin, et ta mainib mõnd terviseprobleemi nagu teised seminaril
osalejad, sel juhul oleks kõik ilusti käima läinud. Selle asemel pani ta käed
rinnale risti, vaatas mulle otsa, nagu oleksin ma mingi suli, ning lausus: “Ma
ei tea. Öelge ise. Ma olen selle eest maksnud.”
Öelda, et olin maruvihane,
oleks sama mis väita, et Montana talved on jahedavõitu. Ma hakkasin lausa õhku
ahmima, nii väga oleksin tahtnud sel naisel natist kinni võtta ja ta uksest
välja lohistada. Hingasin korra sügavalt ja laususin: “Teate, ma kavatsen
istuda siin teie kõrval senikaua, kuni olen välja mõelnud põhjuse, miks teid
selle märkuse eest tänada. Ja see võib päris palju aega võtta.” Õhkkond
seminariruumis muutus pingeliseks. Kõik istusid liikumatult.
Ja siis tabas mind välguna
üks mõte. Ma hüppasin püsti ja teatasin: “Ma ei anna enam mitte kellelegi
hinnangut tema tervisliku seisundi kohta. Selle asemel õpetan teile, kuidas
ennast ise hinnata. Mind on ainult üks ja kui ma vanaviisi jätkan, siis ei ela
ma kuigi kaua. Kui keegi tahab raha tagasi, küsigu kohe. Kes jätkata soovib,
võtku välja oma märkmik, sest me hakkame tööle ja te õpite nägema oma keha nii,
nagu näen mina. Minust on teile palju rohkem abi, kui õpetan teile, kuidas
haigust oma kehas ise kindlaks teha, ilma et mina ei peaksin seda teie eest
tegema.”
Vaatasin vapustatud naisele
otsa ja sõnasin: “Ma arvan, et te päästsite mu elu. Ma olen teile tänulik.”
Keegi ei küsinud raha tagasi ja sellest päevast alates hakkasin inimestele
õpetama, kuidas ennast diagnoosida.
1992. aasta sügisel
arutasime Normiga, kuidas luua treeningprogrammi intuitiivsuse arendamiseks.
Kohtusime ühe Madalmaade ettevõtjaga, kes oli nõus rahastama meie treeningprogrammi
esimesi astmeid. 1993. aastal alustasime pingeliste intuitiivsuse arendamise
seminaridega, mis viisid lõpuks käesoleva raamatu kirjutamiseni. Selle süsteemi
õpetamine seminaridel andis mulle võimaluse kuulda paljude osavõtjate
elulugusid, mõnda neist tutvustan ka selles raamatus. Nende inimeste hulgas on
patsiente, kes tervenesid energeetiliselt, hoides ära füüsilise haiguse tekke,
samuti neid, kelle füüsiline haigus taandus ja kes tervenesid juba
väljakujunenud haigusest.
Seda raamatut koostades
olen kinni pidanud järjekorrast, mis on meditsiinilise intuitsiooni tehniliste
aspektide ja tervislikule seisundile intuitiivse hinnangu andmise õpetamisel
tulemuslikuks osutunud. I osa 1. peatükk tutvustab intuitiivsuse
põhiprintsiipe, nagu mina neid tean, ja annab juhised, kuidas neid enda juures
rakendada.
I osa 2. peatükk kirjeldab
inimese energiaringe alternatiivset ja minu arvates uut mudelit, mis põhineb
kolme vaimse traditsiooni sünteesil: need on hinduistlik õpetus tšakratest,
seitsme kristliku sakramendi sümboolika ja kümne zefiroti ehk elupuu müstiline
tõlgendus, mis on esitatud Zoharis, juudi müstilise õpetuse kabala kõige
pikemas tekstis. Seitse tšakrat, seitse kristlikku sakramenti ja elupuu
sümboliseerivad inimese energiaringe seitset tasandit ja inimese arengu seitset
astet ehk seitset peamist õppetükki universaalsel vaimsel teel ehk kangelase
teekonda nagu seda oleks kirjeldanud Joseph Campbell. 2. peatükk on mitmes
mõttes selle raamatu süda, andes inimese energiaringest bioloogilis-vaimse
läbilõike.
2. peatükk lõpeb vaimse ja
energeetilise taju laiaulatusliku tõlgendusega, millest ma nüüd oma töös
juhindun. Need tajud annavad aluse energeetilise keele ja sümboolse nägemise
õppimiseks ning võivad abiks olla, kui heidad pilgu omaenda ja su lähedaste
füüsilise ja vaimse tervise energiamustritele.
II osa 1.–7. peatükk
käsitlevad inimkeha seitsme jõukeskuse ehitust, sisaldades põhiinformatsiooni
ja elust pärit juhtumeid, mis näitlikustavad, kuidas kasutada energeetilisi
andmeid vaimses arengus.
Järelsõna “Tänapäeva
müstiku teejuht” annab soovitusi, kuidas kasutada sümboolset nägemist
isiklikuks arenguks ja tervise edendamiseks.
Iga seminari algul ütlen ma
õpilastele: “Võtke kaasa vaid see, mis tundub täpse ja südames õigena.”
I OSA
Uus vaimne keel
1. PEATÜKK
Energeetiline
meditsiin
ja
intuitsioon
Intuitsiooni teemadel arutledes valmistan
mõnele inimesele pettumuse, sest usun kindlalt, et intuitiivne ehk sümboolne
nägemine pole anne, vaid oskus – oskus, mis põhineb enesest lugupidamisel.
Selle oskuse – ja terve enesetaju – arendamine on lihtsam, kui suudad mõelda,
kasutades energeetilise meditsiini termineid, mõisteid ja põhimõtteid. Kui loed
seda peatükki, püüa suhtuda intuitsiooni õppimisse kui energeetilise keele
tõlgendamise õppimisse.
Inimese energiaväli
Kõik elav tuikab energiast ja kogu see
energia sisaldab endas informatsiooni. Nii pole sugugi üllatav, et alternatiiv-
ehk täiendmeditsiini praktiseerijad nõustuvad selle käsitusega, isegi mõned
kvantfüüsikud tunnistavad elektromagnetvälja olemasolu, mille tekitavad keha
bioloogilised protsessid. Teadlased möönavad, et inimkeha tekitab elektrivälja,
sest eluskoed tekitavad energiat.
Sinu füüsilist keha ümbritseb
energiaväli, mis ulatub kehast väljasirutatud käte kaugusele. See on nii
infokeskus kui ka ülitundlik tajusüsteem. Me “suhtleme” pidevalt selle süsteemi
abil kõigega enda ümber, see on omamoodi teadvuslik elekter, mis saadab ja
võtab vastu inimkehade sõnumeid. Neid energiavälja sõnumeid me tajumegi
intuitiivselt.
Energeetilise meditsiiniga
tegelejad usuvad, et inimese energiaväli sisaldab ja peegeldab iga inimese
energiat. See ümbritseb meid ja hoiab meie emotsionaalset energiat, mille on
tekitanud sisemised ja välised elamused – nii positiivsed kui ka negatiivsed.
See emotsionaalne jõud mõjutab füüsilisi kudesid meie kehas. Sel moel saab su
eluloost – elamustest, millest koosneb elu – sinu haiguslugu.
Elamused, mis kannavad meie
emotsionaalset energiat energiaringes, on: mineviku- ja praegused suhted, nii
isiklikud kui ka tööalased; tugevad või traumaatilised läbielamised ja
mälestused; omaksvõetud uskumused ja suhtumised, kaasa arvatud kõik vaimsed
tõekspidamised ja ebausk. Nende läbielamistega kaasnevad emotsioonid
kodeeritakse meie kehasse ja neil on oma osa rakukoe moodustamisel, mis
seejärel loob neid emotsioone peegeldava energia. Need energeetilised jäljed
moodustavad energeetilise keele, mis sisaldab otseselt ja sümboolselt
informatsiooni, mida sensitiiv suudab lugeda.
Toon näite, millise sõnumi
abil võib energiaväli suhelda. Oletame, et sul oli algkoolis matemaatikaga
probleeme. Teadmine, et kaksteist on tosin, ei sisalda endas tavaliselt
emotsionaalset laengut, mis mõjutab rakukudede tervislikku seisundit. Teisest
küljest, kui õpetaja alandas sind, sest sa ei teadnud seda fakti, siis on see
kogemus rakke kahjustava emotsionaalse laenguga, kui sa hoiad täiskasvanuna
sellest mälestusest kinni või kasutad seda vahendina, millega kindlaks määrata,
kuidas kriitikasse, võimu esindajatesse, haridusse ja ebaõnnestumisse suhtuda.
Sensitiiv võib üles korjata otsese kujutluspildi sinu kõnelusest õpetajaga või
mõne muu negatiivse sümboli, mis on selle elamusega seotud.
Positiivsed kujutluspildid
ja positiivsete kogemuste energia sisalduvad samuti energiaväljas. Mõtle
sellele, kuidas said kiita hästi tehtud töö, mõne heateo või kellegi aitamise
eest. Sa tajud positiivset energiat – isikliku jõu kasvu oma kehas. Positiivsed
ja negatiivsed elamused jätavad mälestuse rakukudedesse ja energiavälja.
Neurobioloog dr Candace Pert on tõestanud, et neuropeptiidid – keemilised
ained, mille tekke vallandavad emotsioonid – on materialiseerunud mõtted. Meie
emotsioonid asuvad füüsiliselt meie kehas ning mõjutavad rakke ja kudesid.
Tegelikult ütleb dr Pert sellega, et meelt ei saa kehast lahutada, sest sama
tüüpi rakud, mis toodavad ja võtavad vastu emotsioonide mõjul tekkinud
keemilisi aineid ajus, on olemas ka mujal kehas. Mõnikord reageerib keha
emotsioonidele ja toodab emotsioonidega seotud keemilisi aineid veel enne, kui
aju probleemi registreerib. Mõtle kas või sellele, kui kiiresti su keha
reageerib valjule lärmile, enne kui jõuad midagi mõelda.
Dr Pert on Bill Moyersi
raamatus “Tervenemine ja meel” (Healing and the Mind) öelnud: “On selge,
et eksisteerib üks energia liik, millest me pole veel aru saanud. Näiteks on
olemas teatud energia, mis näib kehast lahkuvat, kui keha sureb ... Sinu meel
on sinu keha igas rakus.” Moyers: “... Sa siis väidad, et minu emotsioonid on
minu kehas tallel?” Pert: “Kindlasti. Kas sa ei märka seda? ... On palju
fenomene, mida me ei suuda seletada, kaasamata energia mõistet.”
Energiavälja
lugemine
Peale eriti dramaatiliste lapsepõlves
toimunud läbielamiste võib sensitiiv näha isegi uskumusi, harjumusi,
käitumismudeleid, moraalseid seisukohti ning kirjanduslikke ja muusikalisi
eelistusi. Mõnikord on energiast saadud muljed sümboolsed. Näiteks ühe
hingamisraskustega patsiendi puhul tekkis mul sümboolne kujutluspilt, et ta
seisis karistussalga ees ja talle tulistati otse südamesse. Tegelikult ei olnud
temaga seda juhtunud, kuid vaatamata suurele hulgale meditsiinilistele
analüüsidele ei suudetud tema seisundi füüsilist põhjust kindlaks teha. Kui
rääkisin saadud muljest, jutustas mees, et naine oli teda mitu korda teiste
meestega petnud ning et naise teguviis tekitas temas just südamesse tulistamise
tunnet. Tunnistades emotsioone, mida ta varem oli püüdnud eirata, suutis mees
lahendada nii oma tervise- kui ka abieluprobleemid.
Emotsionaalne energia
muutub bioloogiliseks aineseks ülimalt keeruka protsessi tulemusel. Nagu
raadiojaam töötab kindlal lainepikkusel, nii võtab iga elund kehas endasse ja
töötab läbi teatud kindlat emotsionaalset ja psüühilist energiat. Seega edastab
iga kehapiirkond energiat teatud kindlal sagedusel ja kui me oleme terved, siis
oleme “häälestatud”. Kehapiirkond, mis ei edasta energiat normaalsagedusel,
viitab probleemsele kohale. Võngete intensiivsus viitab muutusele haiguse
iseloomus ja tõsiduses ning kirjeldab stressimustrit, mis on haiguse tekkele
kaasa aidanud.
Niisugust keha energia
tõlgendamise meetodit nimetatakse mõnikord “võnkemeditsiiniks”. See sarnaneb
iidsetele meditsiinilistele praktikatele ja tõekspidamistele hiina meditsiinist
kuni algsete šamanistlike praktikateni ning rahva- ja alternatiivmeditsiinini.
Tõepoolest, energeetiline meditsiin pole midagi uut, kuid ma arvan, et
ainulaadne on minu tõlgendus ja viis, kuidas seda saab koos tänapäevaste
ravimeetoditega kasutada vaimseks tervenemiseks. Kui inimene on võimeline
tajuma intuitiivselt, et tema energia kahaneb stressi tõttu – ja hakkab
tegutsema, et seda energiakadu tasa teha –, siis kahaneb või kaob täielikult
tõenäosus, et stressist areneb välja füüsiline haigus.
Kuigi ma oskan
energeetilist keelt sulle selgitada, nii et sa võid hakata nägema ja tajuma
inimese energiavälja ning mõista sellele vastavat vaimset anatoomiat, õppida
tundma oma isikliku jõu allikat ning arendada enese intuitsiooni, on mul raske
täpselt selgitada, kuidas ma ise energeetilist informatsiooni saan. Tundub, et
teistel sensitiividel on sama probleem, kuid me kõik võtame vastu kõige
tugevama energiaimpulsi informatsiooni – kõige suurema intensiivsusega impulsi.
Need impulsid on tavaliselt otseselt seotud selle kehaosaga, mis nõrgeneb või
haigestub. Reeglina annab inimese energiaringe ainult niisugust informatsiooni,
mis on oluline, et teadvus märkaks tasakaalu puudumist või haigust. Mõnikord
võib sümboolne informatsioon asja segasemaks muuta, näiteks kujutluspilt
“lasust südamesse”. Kuid niisugune intensiivsus on vajalik, et keha sõnum
suudaks kõigepealt läbi murda haiguse tekitanud harjumuspärastest vaimsetest ja
emotsionaalsetest mudelitest. Sensitiivid teevad koostööd keha taotlusega
edendada tervist ja elu; see tähendab, et meie energia püüdleb alati tervise
poole, hoolimata sellest, mida me ise füüsiliselt endale teeme. Kui me näiteks
valetame, teatab meie energiaväli sageli teisele inimesele “energeetilise
fakti”, et me ei räägi tõtt. Energia ei valeta.