Sisukord
Tänuavaldused • 7
Eessõna • 9
1. peatükk: Südamest andmine • 13
Vägivallatu suhtlemise
tuum •
13
Sissejuhatus • 13
Viis
keskendada tähelepanu • 15
VVSi
meetod • 18
VVSi
lisamine oma ellu ja maailma • 20
VVS
praktikas: “Mõrtsukas, kõrilõikaja, lapsetapja!” • 24
2. peatükk: Suhtlus, mis tõkestab kaastunde • 27
Moraalsed hinnangud • 27
Võrdlemine • 30
Vastutuse eitamine • 31
Teised elust kaugenevad
suhtlemisviisid • 34
3. peatükk: Hinnanguta vaatlus • 37
Inimintelligentsi
kõrgeim vorm • 40
Vaatluse
eristamine hinnangust • 42
VVS
praktikas: “Kõige jultunum õpetaja, kes meil on kunagi olnud!” • 44
Harjutus 1: Vaatlus või
hinnang? • 46
4. peatükk: Oma tunnete äratundmine ja
väljendamine •
49
Väljendamata tunnete kallis
hind •
49
Tunded versus mittetunded • 53
Tundesõnavara loomine • 55
Harjutus
2: Tunnete väljendamine • 58
5. peatükk: Vastutuse võtmine oma tunnete eest • 61
Negatiivse
sõnumi kuulmine: neli võimalust • 61
Tunnete
põhjusteks olevad vajadused • 65
Oma
tunnete väljendamise valu versus
oma tunnete väljendamata jätmise valu
• 68
Emotsionaalsest
orjusest emotsionaalse vabanemiseni
• 70
VVS
praktikas: “Vallasemad taas häbiposti!”
• 74
Harjutus
3: Vajaduste tunnistamine • 77
6. peatükk: Selle palumine, mis rikastab elu • 80
Positiivse
tegevuskeele kasutamine • 80
Palvete
teadlik esitamine • 85
Peegelduse
palumine • 88
Aususe
palumine • 89
Palve
esitamine grupile • 90
Palve
versus nõudmine • 92
Eesmärgi
määratlemine palve esitamisel • 94
VVS
praktikas: Hirm parima sõbra suitsusõltuvuse pärast • 99
Harjutus
4: Palve esitamine • 101
7. peatükk: Sõnumi empaatiline vastuvõtmine • 104
Kohalolek:
ära tee lihtsalt midagi, vaid ole kohal
• 104
Tunnete
ja vajaduste kuulamine • 107
Ümbersõnastamine • 109
Empaatia
säilitamine • 115
Kui
valu blokeerib empaatiavõime • 116
VVS
praktikas: Naine saab kontakti oma sureva abikaasaga • 118
Harjutus
5: Empaatia eristamine empaatia puudumisest
• 122
8. peatükk:
Empaatia jõud •
125
Empaatia,
mis tervendab • 125
Empaatia
ja võime olla haavatav • 127
Empaatia
kasutamine ohu leevendamiseks • 129
Empaatia
kellegi “ei” suhtes • 133
Empaatia
kasutamine elutu vestluse turgutamiseks
• 134
Empaatiline
suhtumine vaikusse • 136
9. peatükk:
Kaastundlik side iseendaga • 140
Iseenda
erilisuse meeles pidamine • 140
Iseenda
hindamine, kui me pole olnud päris täiuslikud
• 141
Enesesüüdistuste
ja seesmiste nõudmiste tõlgendamine
• 143
Lein
VVSis • 143
Endale
andestamine • 144
Täpilise
ülikonna õppetund • 145
“Ära
tee midagi, mis pole mänguline!” • 147
“Peab”
tõlgendamine “valikuna” • 147
Teadlikkuse
arendamine oma tegude taga oleva energia kohta
• 149
10.
peatükk: Viha jäägitu väljendamine • 153
Stiimuli
eristamine põhjusest • 153
Vihal on
alati elutoetav tuum • 156
Stiimul versus
põhjus: praktilised tähendused • 157
Neli
sammu viha väljendamiseni • 161
Esmalt
empaatia pakkumine • 162
Andkem
endale aega • 165
VVS
praktikas: Lapsevanema ja teismelise kahekõne: eluohtlik olukord • 167
11.
peatükk: Jõu kasutamine kaitseks • 173
Kui
jõu kasutamine on vältimatu • 173
Mõtteviis,
millele jõu kasutamine tugineb • 173
Karistava
jõu tüübid • 174
Karistuse
hind •
175
Kaks
küsimust, mis paljastavad karistuse piirid
• 176
Kaitsva
jõu kasutamine koolis • 178
12. peatükk: Enda vabastamine ja teiste nõustamine • 183
Enda
vabastamine vanast programmist • 183
Seesmiste
konfliktide lahendamine • 184
Oma
sisemise keskkonna eest hoolitsemine
• 185
Analüüsi
asendamine VVSiga • 187
VVS
praktikas: Pahameele ja enesesüüdistustega toimetulek • 192
13. peatükk: Tunnustuse avaldamine vägivallatus
suhtlemises • 197
Kavatsus
tunnustamise taga • 197
Tunnustamise
kolm komponenti • 198
Tunnustuse
vastuvõtmine • 200
Tunnustusenälg • 202
Ülesaamine
vastumeelsusest avaldada tunnustust
• 203
Lõppsõna • 205
Mõned
põhilised tunded, mis on meil kõigil olemas • 208
Mõned
vajadused, mis on meil kõigil olemas • 208
Kuidas
sina saad kasutada VVSi meetodit
• 209
Kirjandus • 211
Register
•
215
Vägivallatu
Suhtlemise Keskusest ja vägivallatust suhtlemisest
• 222
Autorist • 224
1. peatükk
Südamest
andmine
Vägivallatu
suhtlemise tuum
See, mida ma oma
elus ihkan, on kaastunne,
südamest andmisel
põhinev enese
ja teiste vaheline
voog.
Marshall Rosenberg
Sissejuhatus
Uskudes, et meile on loomuomane
nautida kaastundlikku andmist ja saamist, olen enamiku aja oma elust
mõtisklenud kahe küsimuse üle. Mis on see, mis eraldab meid oma kaastundlikust
loomusest, juhtides vägivaldse ja ekspluateeriva käitumiseni? Ja vastupidi, mis
laseb mõnel inimesel isegi kõige raskemini talutavates olukordades jääda siiski
kontakti oma kaastundlikkusega?
Minu huvi nende
küsimuste vastu tekkis lapsepõlves, 1943. aasta suve paiku, kui meie perekond
kolis Detroiti, Michigani. Teisel nädalal pärast meie saabumist puhkes
kohalikus avalikus pargis ühe vahejuhtumi tõttu rassidevaheline sõda.
Järgnevatel päevadel tapeti üle neljakümne inimese. Meie naabruskond asus
täpselt vägivalla keskmes ning me veetsime kolm päeva kodus luku taga.
Kui rassirahutused
lõppesid ja kool jälle algas, avastasin, et ka nimi võib olla sama ohtlik kui
nahavärv. Kui õpetaja minu nime välja hüüdis, sisistasid kaks poissi mind
põlglikult jõllitades: “Kas sa oled itske?” Ma ei olnud seda sõna kunagi varem
kuulnud ega teadnud, et see on juutide kohta kasutatav halvustav väljend.
Pärast kooli ootasid need kaks poissi minu väljumist, nad lükkasid mu pikali,
lõid ja peksid mind.
Sellest 1943. aasta
suvest alates olen nende kahe küsimuse üle pead murdnud. Mis näiteks laseb meid
jääda kontakti oma kaastundliku loomusega isegi kõige jubedamates olukordades?
Ma mõtlen selliseid inimesi nagu Etty Hillesum, kes suutis jääda kaastundlikuks
koguni Saksamaa koonduslaagrite jaburatele korraldustele alludes. Oma
tolleaegses päevikus kirjutas ta:
Mind ei ole kerge hirmutada. Mitte sellepärast, et ma olen
julge, vaid sest ma tean, et tegemist on inimestega ja et mul tuleb kogu jõust
püüda aru saada kõigest, mida keegi eales teeb. Ja tol hommikul oli see
tõeliselt tähtis: mitte see, et torisev noor Gestapo ohvitser minu peale
karjus, vaid see, et ma ei tundnud nördimust, pigem siirast kaastunnet ning
soovi küsida: “Kas sul oli väga raske
lapsepõlv, kas su pruut jättis sind maha?” Jah, ta paistis vaevatuna ja
piinatuna, süngena ja nõrgana. Ma oleksin tahtnud teda sealsamas kohe “ravima
hakata”, sest tean, et temasarnased haletsusväärsed noored mehed muutuvad
ohtlikuks niipea, kui inimeste hulka lastakse.
Etty Hillesum, “Päevaraamat”
Uurides tegureid,
mis mõjutavad meie võimet jääda kaastundlikuks, hämmastas mind, kui olulist
tähtsust mängib selle juures meie keele- ja sõnakasutus. Sestsaadik olen
sidunud suhtlemise – rääkimise ja kuulamise – ühe kindla meetodiga, mis viib
meid südamest andmiseni; ühendab iseenda ja teistega viisil, mis laseb loomupärasel
kaastundel õide puhkeda. Ma kutsun seda meetodit Vägivallatuks Suhtlemiseks,
kasutades sõna “vägivallatu” nii nagu Gandhi – viidates meie loomulikule
kaastundeseisundile, kui vägivald on südames raugenud. Kuigi me ei pruugi
pidada oma kõnepruuki vägivaldseks, viivad meie sõnad kas meid ennast või teisi
tihti valuni ja haigetsaamiseni. Mõnes ühiskonnas tuntakse meetodit, mida
kirjeldan, Kaastundliku Suhtlemisena; lühendit VVS kasutatakse kogu selles
raamatus viitamaks Vägivallatule või Kaastundlikule Suhtlemisele.
Viis keskendada
tähelepanu
VVS baseerub keelel
ja suhtlemisoskustel, mis tugevdavad meie võimet jääda isegi kõige raskemini
talutavates olukordades inimeseks. See ei sisalda eneses midagi uut; kõik, mis
tervikuna moodustab VVSi, on teada juba sajandeid. Eesmärgiks on meile meelde
tuletada seda, mida juba niigi teame – kuidas meid, inimesi, on loodud teistega
suhtlema –, ja aidata meid elada viisil, mis tegelikult avaldub selles
teadmises.
VVS aitab meil muuta
viisi, kuidas me ennast väljendame ja teisi kuulame. Harjumuspäraste ja
masinlike reaktsioonide asemel saavad meie sõnad teadlikeks vastusteks, mis
toetuvad kindlale arusaamale sellest, mida me tajume, tunneme ja tahame. Me
õpime ennast ausalt ja selgelt väljendama, pöörates teistele lugupidavat ja
empaatilist tähelepanu. Iga kontakti puhul kuuleme me iseenda ja teiste
sügavamaid vajadusi. VVS õpetab meid tähelepanelikult jälgima ja määratlema
käitumisi ning olukordi, mis meid mõjutavad. Me õpime ära tundma ja selgelt
välja ütlema seda, mida konkreetsest olukorrast ootame. See on lihtne meetod,
kuid toob kaasa võimsa muutuse.
Kui VVS asendab meie
vanad alistuva, ründava või kaitsekäitumise mudelid, millega vastame
hinnangulisusele ja kriitikale, hakkame tajuma iseennast ja teisi, samuti oma
kavatsusi ja suhteid, uues valguses. Vastupanu, kaitsed ja vägivaldsed
reaktsioonid on viidud miinimumini. Kui me keskendume sellele, mida teine
inimene näeb, tunneb ja vajab, mitte diagnoosimisele ja hinnangu andmisele,
siis avastame oma kaastunde sügavuse. Iseenda ja teiste põhjalikku kuulamist
rõhutades kasvatab VVS austust, tähelepa-nelikkust ja empaatiat ning kutsub
esile vastastikuse soovi südamest anda.
Kuigi ma nimetan
VVSi “suhtlemismeetodiks” või “kaastunde keeleks”, on see midagi enamat kui
väljendusviis. Sügavamal tasandil on see pidev meeldetuletus keskendada
tähelepanu kohtadele, kust on tõenäosus leida seda, mida otsime.
Üks lugu räägib
mehest, kes seisab tänavalaterna all ja otsib midagi neljakäpakil. Temast
möödub politseinik ja küsib, mida ta teeb. “Otsin oma autovõtmeid,” vastab
mees, kes tundub veidi purjus olevat. “Kas need kukkusid siin maha?” pärib
politseinik. “Ei,” vastab mees, “ma kaotasin need kõrvaltänaval.” Nähes
politseiniku hämmeldunud ilmet, kiirustab mees seletama: “Aga siin on valgustus
palju parem!”
Mulle näib, et meie
kultuuritaust aitab kaasa tähelepanu keskendamisele kohtadele, kust
tõenäoliselt ei leita seda, mida tahetakse. Ma arendasin VVSi välja kui viisi
treenida oma tähelepanu keskendamist – et kiirata välja teadlikkuse valgust –
kohtadele, kust on lootust saada, mida otsin. See, mida ma oma elus
ihkan, on kaastunne, ühisel südamest andmisel baseeruv iseenda ja teiste
vaheline voog.
Sellise kvaliteediga
kaastundest, millele ma viitan kui “südamest andmisele”, on juttu minu sõbra
Ruth Bebermeyeri loodud laulusõnades:
Ma tunnen, et saan
kõige rohkem siis,
Kui minult võetakse
vastu –
Kui sa mõistad seda
rõõmu, mida ma tunnen sulle andes.
Ja sa tead, et ma ei
anna
Selleks, et sinust
võlglast teha,
Vaid selleks, et
elada armastuses,
Mida sinu vastu
tunnen.
Heasoovlik vastuvõtt
Võib olla ülim and.
Pole võimalik neid
kahte üksteisest lahutada.
Kui sa annad mulle,
Annan mina sulle oma
vastuvõtu.
Kui sa minult saad,
tunnen saanuna ennast.
Ruth
Bebermeyeri laul “Andmine” (1978) albumilt Given To.
Kui me anname
südamest, siis teeme seda rõõmust, mida tunneme iga kord, kui teise inimese elu
tahtlikult rikastame. Sellisest andmisest on kasu nii andjale kui ka saajale.
Saaja naudib seda kingitust ilma, et peaks muretsema tagajärgede pärast, mis
käivad kaasas hirmust, süütundest, häbist või millegi saavutamise soovist
ajendatud kingitustega. Andja saab kasu tõusnud enesehinnangust, mis kaasneb
mõistmisega, et ta saab anda oma panuse teise inimese heaolule.
VVSi kasutamine ei
eelda, et inimene, kellega me suhtleme, on kursis VVSi käsitleva kirjandusega
või tunneb üleüldse huvi meiega kaastundliku suhtlemise vastu. Kui me jääme
VVSi põhimõtetele truuks, ajendatuna üksnes andmisest ja kaastundlikust
vastuvõtust, ning teeme kõik võimaliku, et teised aru saaksid, et see on meie
ainuke motiiv, siis tulevad nad meiega kaasa ja lõpuks oleme me võimelised
üksteisega kaastundlikult suhtlema. Ma ei ütle, et see juhtub alati kiiresti.
Kuid siiski olen ma kindel, et kaastunne puhkeb vältimatult õide, kui me jääme
truuks VVSi põhimõtetele ja meetodile.
VVSi meetod
Saavutamaks
vastastikust soovi südamest anda, suuname me oma tähelepanu neljale
valdkonnale, millele on viidatud kui VVSi mudeli neljale komponendile.
Esiteks jälgime me seda, mis tegelikult antud olukorras toimub: kas see,
mida me näeme teisi ütlemas või tegemas, rikastab või ei rikasta meie elu. Nipp
seisneb nähtu sõnastamises ilma hinnangute ja kriitikata – lihtsalt ütleme,
mida inimesed teevad ja kas see meile meeldib või mitte. Järgmiseks väljendame
me seda, mida seoses vaadeldavaga tunneme: kas meil on valus, kas me oleme
hirmunud, rõõmsad, imestunud, ärritunud vms. Ja kolmandaks ütleme, millised
meie vajadused on seotud nende tuvastatud tunnetega. Teadlikkus nendest kolmest
komponendist on VVSi kasutamise puhul oluline, et selgelt ja ausalt väljendada
seda, kuidas me ennast tunneme.
Näiteks ema võiks
oma teismelise pojaga rääkides kasutada neid kolme komponenti järgmiselt:
“Felix, kui ma näen kahte paari musti sokke söögilaua all ja kolme paari
televiisori kõrval, siis tunnen ma ärritust, sest vajan meie ühistes ruumides
rohkem korda.”
Sellele järgneb kohe
ka neljas komponent, väga konkreetne palve: “Kas sa oleksid nõus panema oma
sokid enda tuppa või pesumasinasse?” See neljas komponent näitab, mida me
teiselt inimeselt tahame oma elu rikastamiseks või toredamaks muutmiseks.
Niisiis on VVSi
osaks nende nelja infokillu väljendamine väga selgelt kas verbaalselt või
mingil muul viisil. Selle suhtlemisviisi teiseks aspektiks on samade nelja
killu vastuvõtmine teistelt. Me astume nendega ühendusse, adudes esmalt, mida
nad näevad, tunnevad ja vajavad, et seejärel saada neljanda komponendi, nende
palve kaudu teada, mis rikastaks nende elu.
Kui meie tähelepanu on pidevalt keskendatud mainitud valdkondadele ja me
aitame teistel sama teha, siis loome vastastikku toimiva sujuva suhtlusvoo,
kuni kaastunne hakkab avalduma loomuldasa: mida ma vaatlen, tunnen ja vajan;
mida ma palun oma elu rikastamiseks; mida sina vaatled, tunned ja vajad; mida
sa palud oma elu rikastamiseks ...
Konkreetsed tegevused,
mida me vaatleme ja mis meie heaolu mõjutavad.
Kuidas me ennast vaadeldavaga seoses tunneme?
Millised vajadused,
väärtused, soovid jne
tekitavad neid tundeid?
Konkreetsed tegevused,
mida me oma elu rikastamise
nimel palume teha.
Seda meetodit
kasutades võime alustada kas enese väljendamisest või selle neljaosalise teate
empaatilisest vastuvõtust teistelt. Kuigi me õpime 3.–6. peatükis kõiki nelja
komponenti kuulama ja suusõnaliselt väljendama, on oluline meeles pidada, et
VVS ei toetu paika pandud valemile, vaid sõltub situatsioonist, samuti
isiklikest ja kultuurilistest eripäradest. Ehkki mina viitan VVSile käepäraselt
kui “meetodile” ja “keelele”, on kõik neli selle meetodi komponenti võimalikud
ilma ühtegi sõna lausumata. VVSi põhiolemus peitub nende nelja komponendi
leidmises oma teadvusest, mitte konkreetsetest välja öeldud sõnadest.
VVSi lisamine oma ellu
ja maailma
Kui me kasutame oma
suhetes – iseendaga, teiste inimestega, gruppides – VVSi, siis püsime
loomulikus kaastundeseisundis. Seetõttu on võimalik seda lähenemist
efektiivselt kasutada igal tasandil ja igas situatsioonis suheldes:
• lähisuhetes
• perekonnas
• koolis
• organisatsioonides
ja asutustes
• teraapias ja nõustamisel
• diplomaatilistel
ja äriläbirääkimistel
• igat sorti
vaidluse ja konfliktide puhul
Osa inimesi kasutab
VVSi suurema sügavuse ja hoolivuse saavutamiseks oma lähisuhetes:
Kui ma
õppisin, kuidas võin VVSi kasutades ühtviisi hästi vastu võtta (kuulata) ja
anda (ennast väljendada), vabanesin tundest, et olen “uksematt” ja rünnatu,
ning jõudsin sõnade tõelise kuulmiseni ja nende taga peituvate tunnete
mõistmiseni. Ma avastasin ühe väga haavunud mehe, kellega olin kakskümmend
kaheksa aastat abielus olnud. Ta oli minult nädal enne [VVSi] seminarile
tulekut lahutust palunud. Et pikk jutt lühemaks teha – me oleme siin täna
kahekesi ja ma hindan seda [VVSi] panust meie loo õnnelikku lõppu … Ma õppisin
kuulama tundeid, väljendama oma vajadusi, aktsepteerima vastuseid, mida alati
kuulda polnud tahtnud. Ta ei ole siin selleks, et mind õnnelikuks teha, samuti
ei ole mina siin tema õnne nimel. Me oleme õppinud arenema, aktsepteerima ja
armastama, nii et see meile mõlemale rahuldust pakuks.
San Diego seminaril osalenu
Teised kasutavad
seda efektiivsemate suhete loomiseks töö juures. Üks õpetaja kirjutab:
Ma olen
kasutanud VVSi erivajadusega laste klassides juba terve aasta. See õnnestub
isegi kõnepeetuse, õpiraskuste ja käitumisprobleemidega laste puhul. Üks poiss
meie klassis sülitab, vannub ja karjub ning torgib pliiatsiga oma laua juures
seisvaid õpilasi. Ma juhendan teda: “Palun ütle seda teisiti. Kasuta oma
kaelkirjakukeelt.” (Mängukaelkirjakud on mõnel seminaril kasutusel VVSi
demonstreerimise abivahenditena.) Seepeale tõuseb ta kohe sirgelt püsti, vaatab
selle lapse poole, kellele tema viha on suunatud, ja ütleb rahulikult: “Ka sa
läheksid palun minu lauast eemale? Ma tunnen viha, kui sa mulle nii lähedal
seisad.” Talle vastatakse näiteks nii: “Vabandust! Ma unustasin ära, et see
sind häirib!”
Ma hakkasin mõtlema frustratsioonile, mida see laps oli minus tekitanud, ja
üritasin välja selgitada, mida temalt vajan (peale korra ja harmoonia). Ma
mõistsin, kui palju aega olin matnud tundide ettevalmistamisse ja kuidas minu
vajadus loovuse ja kaasatöötamise järele olid “lühisesse jooksnud”, kuna pidin
tegelema käitumisega. Samuti tundsin ma, et ei suuda täita teiste õpilaste
vajadusi. Kui see õpilane edaspidi klassis korda rikkus, ütlesin talle: “Ma
vajan sinu tähelepanu.” Ühes päevas võib tarvis minna sadat vihjet, kuid sõnum
jõuab temani ja tavaliselt hakkab ta tunnis kaasa töötama.
Õpetaja Chicagost, Illinoisist
Üks arst kirjutab:
Ma
kasutan oma arstipraksises järjest enam VVSi. Mõned patsiendid küsivad minu
käest, kas ma olen psühholoog, sest tavaliselt arste ei huvita, kuidas patsient
oma elu elab või oma haigusega hakkama saab. VVS aitab mul mõista, millised on
patsiendi vajadused ja mida tal on tarvis antud olukorras kuulda. Ma leian, et
see on iseäranis abistav hemofiilia- ja aidsihaigetega suhtlemisel, sest
sellistel puhkudel halvendavad patsiendi viha ja valu oluliselt patsiendi ja
tervishoiutöötaja vahelist suhet. Hiljuti ütles üks minu aidsihaige
naispatsient, keda olen ravinud viimased viis aastat, et kõige enam on teda
aidanud minu katsed leida viise, kuidas ta saaks oma igapäevast elu nautida.
Selles osas aitab mind palju VVSi kasutamine. Kui ma varem sain teada, et minu
patsient põeb surmaga lõppevat haigust, jäin ka ise sellesse prognoosi kinni ja
tänu sellele oli mul raske teda siiralt innustada oma elu edasi elama. Koos
VVSiga olen ma arendanud välja uue teadlikkuse, samuti uue keele. Ma imestan,
kui hästi sobib see minu arstipraksisesse. Mida rohkem ma seda “VVSi tantsu
tantsin”, seda rohkem energiat ja rõõmu oma tööst tunnen.
Arst Pariisist
Ja on neid, kes kasutavad seda poliitilisel areenil. Üks Prantsuse
valitsuse liige märkas oma õde külastades, kui isesuguselt õde ja tema abikaasa
omavahel suhtlesid ning teineteisele
vastasid. Saanud julgustust nende VVSi kirjeldustest,
mainis ta järgmisel nädalal eesootavat Prantsusmaa ja Alþeeria vahelist
ülevõtmisprotseduure puudutavat
läbirääkimist. Kuigi aeg oli piiratud, lähetasime ühe prantsuse keelt kõneleva VVSi treeneri Pariisi
seda valitsuseliiget
juhendama. Hiljem omistas ta enamiku oma edust nendel läbirääkimistel
äsjaomandatud suhtlemistehnikatele.
Ühel seminaril
Jeruusalemmas, millest võtsid osa erinevate poliitiliste veendumustega
iisraellased, kasutasid osalejad VVSi, et väljendada ennast seoses äärmiselt
vaidlusaluse Läänekalda teemaga. Paljud iisraellased, kes on end sisse seadnud
Läänekaldal, usuvad, et täidavad niimoodi oma usulist kohustust. Tänu sellele
pole nad konfliktis mitte ainult palestiinlastega, vaid ka teiste
iisraellastega, kelle arvates on palestiinlastel sellel alal õigus
iseseisvusele. Ühel istungil tutvustasime kolleegiga osavõtjatele empaatilist
kuulamist VVSi abil ja seejärel õhutasime kursuslasi kordamööda asetama ennast
rollimängus vastase seisukorda. Kahekümne minuti pärast teatas üks uusasunik
oma valmisolekust kaaluda Läänekaldal maa taotlemisest loobumist ja kolida
Iisraeli rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumile, kui tema poliitilised
oponendid suudavad teda ära kuulata samamoodi, nagu teda praegu oli kuulatud.
Nüüdseks on VVS
saanud kogu maailmas väga väärtuslikuks abivahendiks ühiskondadele, kes
seisavad silmitsi vägivaldsete konfliktide ja tõsiste etniliste, usuliste ja
poliitiliste pingetega. VVSi koolituse levik ja selle kasutamine inimeste
lepitamiseks Iisraeli konfliktis Palestiina võimudega, samuti Nigeerias,
Ruandas, Sierra Leones ja mitmel pool mujal valmistab mulle erilist heameelt.
Hiljuti veetsin koos oma kolleegidega kolm pingelist päeva Belgradis, treenides
rahu nimel töötavaid inimesi. Kui kohale jõudsime, võisime treeningul osalejate
nägudel näha sinna sööbinud meeleheidet, sest nende maa oli haaratud julma
Bosnias ja Horvaatias peetavasse sõtta. Treeningu edenedes hakkasin kuulma
osalejate häälde sugenenud naeru, kui nad väljendasid oma tänulikkust ja rõõmu
selle üle, et olid leidnud otsitud kindlustunnet. Kahe nädala jooksul
Horvaatias, Iisraelis ja Palestiinas toimunud koolitustel nägime taas
sõjakeerisesse paisatud meeleheitel linnakodanikke, kes said tänu VVSi
treeningutele tagasi oma elavuse ja kindluse.
Ma tunnen end
õnnistatuna, et mul on võimalik maailmas ringi rännata, õpetades inimestele
suhtlemisviisi, mis annab neile jõudu ja rõõmu. Ma olen rahul ja elevil, et
saan nüüd selles raamatus jagada Vägivallatu Suhtlemise rikkusi ka teiega.
Kokkuvõte
VVS aitab meil saada
kontakti enda ja teistega viisil, mis laseb meie loomuomasel kaastundel õide
puhkeda. See juhendab meid, kuidas muuta oma väljendumis- ja kuulamisharjumusi
ning teadvustada endale nelja valdkonda: mida me vaatleme, tunneme ja vajame
ning mida palume oma elu rikastamiseks. VVS soodustab süüvivat kuulamist,
austust ja empaatiat ning kutsub esile soovi südamest anda. On inimesi, kes
kasutavad VVSi selleks, et iseendaga kaastundlikult suhelda, ja neid, kes
saavutavad selle abil sügavamad suhted, efektiivsemad tööalased sidemed või edu
poliitilisel areenil. Kogu maailmas kasutatakse VVSi, et lepitada
kõikvõimalikke vaidlusi ja konflikte.
“Mõrtsukas, kõrilõikaja, lapsetapja!”
Kogu raamatut läbivad dialoogid, mis on
pealkirjastatud “VVS praktikas”. Nende eesmärgiks on anda tegelikku maiku
vestlustest, kus kõneleja kasutab Vägivallatu
Suhtlemise põhimõtteid. Siiski pole VVS lihtsalt mingi keel või
sõnakasutusmeetodite kogum; teadlikkust ja selles sisalduvat kavatsust võib
väljendada ka vaikimise ja kohaloleku kvaliteedi, samuti näoilmete ja kehakeele
kaudu. Praktilise VVSi dialoogid, mida te loete, on paratamatult tegelike
olukordade nõrutatud ja lihtsustatud versioonid; vaikse empaatia hetked, pajatused,
huumor, þestid jne loovad kõnelejate vahele märksa loomulikuma vastastikuse
sideme, kui on võimalik edasi anda trükitud dialoogides.
Ma tutvustasin Vägivallatut Suhtlemist Petlemis Deheisha põgenikelaagri
moðees umbes saja seitsme-kümnele islamiusulisele Palestiina mehele. Suhtumine
ameeriklastesse polnud sel ajal kuigi hea. Kõneldes märkasin äkki kuulajaskonna
hulgas summutatud ärevat kihamist. “Nad sosistavad, et te olete ameeriklane!”
teavitas mu tõlk mind samal hetkel, kui üks härrasmees kuulajate seast püsti
tõusis. Otse minu poole vaadates karjus ta täiest kõrist: “Mõrvar!” Kohe liitus
temaga veel tosin häält kooris: “Kõrilõikaja! Lapsetapja! Mõrtsukas!”
Õnneks suutsin oma tähelepanu keskendada sellele, mida see mees tundis ja
vajas. Ma olin saanud selleks puhuks ka mõned vihjed. Teel põgenikelaagrisse
olin märganud mitmeid tühje pisargaasiballoone, mis eelneval ööl sinna olid
visatud. Kõigil balloonidel oli selgelt näha kiri Made in U.S.A. Ma
teadsin, et põgenikes oli varjul palju viha Ameerika vastu, kes varustas
Iisraeli pisargaasi ja relvadega.
Ma pöördusin selle
mehe poole, kes oli mind mõrvariks nimetanud:
Mina: Kas te olete vihane, sest soovite, et meie valitsus
kasutaks oma varusid teistmoodi? (Ma ei teadnud, kas minu oletus on õige või
mitte, oluline oli minu siiras soov saavutada kontakt tema tunnete ja
vajadustega.)
Tema: Pagana õige, ma olen vihane! Arvate, et me vajame
pisargaasi? Me vajame kanalisatsiooni, mitte pisargaasi! Me vajame eluasemeid!
Me vajame omaenda kodumaad!
Mina: Nii et te olete maruvihane ja hindaksite mõningast
toetust oma eluolu parandamiseks ja poliitilise iseseisvuse saavutamiseks?
Tema: Kas te teate, mis tunne on siin elada koos oma naise ja
lastega kakskümmend seitse aastat, nagu mina olen elanud? On teil üldse ähmast
ettekujutust, mismoodi me oleme elanud?
Mina: Tundub, et te olete meeleheitel ja tahate teada, kas
mina – või keegi teine – suudan tegelikult mõista, mida tähendab elu sellistes
tingimustes. Kas ma saan teist õigesti aru?
Tema: Te tahate seda mõista? Öelge mulle, kas teil on lapsi?
Kas nad käivad koolis? Kas neil on mänguväljakud? Minu poeg on haige! Ta mängib
lahtises reovees! Tema klassis pole raamatuid! Olete te näinud kooli, kus pole
raamatuid?
Mina: “Ma kuulen, kui raske teil on siin oma lapsi kasvatada;
te tahate mulle teada anda, et soovite oma lastele vaid seda, mida kõik teised
lapsevanemad – head haridust, võimalust mängida ja kasvada tervislikus
keskkonnas ...”
Tema: See on põhimõtteliselt õige! Inimõigused – teie,
ameeriklased, kutsute seda vist nii? Miks ei tule rohkem ameeriklasi siia
vaatama, milliseid inimõigusi te meile toote!
Mina: Te tahate, et rohkem ameeriklasi oleks teadlikud
siinsetest ebanormaalsetest kannatustest ja mõtleks tõsisemalt meie poliitilise
tegevuse tagajärgedele?
Meie dialoog jätkus, tema väljendas peaaegu kakskümmend minutit oma valu ja
mina kuulasin iga väite taga peituvaid tundeid ja vajadusi. Ma ei nõustunud ega
vaielnud vastu. Ma ei võtnud tema sõnu rünnakuna, vaid kingitusena
kaasinimeselt, kes tahab minuga jagada oma hinge ja äärmist haavatavust.
Kui see härrasmees lõpuks tundis, et teda on mõistetud, oli ta võimeline
kuulama minu sealviibimise põhjust. Tund aega hiljem kutsus seesama mees, kes
mind mõrvariks oli nimetanud, mu oma koju pidulikule ramadaani õhtusöögile.