Ketogeenne toitumine vähi vastu
Sisukord
Sissejuhatus 6
Patsiendi kogemusi 10
Arsti juures 18
1. osa. Miks tuleb toituda ketogeenselt 20
1. Mis
on vähk ja mida ta sööb? 20
Mis on vähk? 20
Mida vähk sööb? Ja mida ta ei söö?
22
Täiendavad tervisemõjud 23
2. Süsivesikud,
puu- ja köögiviljad – tervislikud? 24
Eksperdid muudavad oma vaateid 25
„Tervisliku“
energia, fruktoosi ja
tärklise halvad küljed 26
Ei ole vaja karta suhkrutaseme langust 27
3. Ringiga
alguses tagasi – vähiuuringute lühike ajalugu 28
Võid patsientidele 29
Geeniuuringute Pyrrhose võit 30
4. Nii sõid meie esivanemad
32
Evolutsioon toimus rasva toel 32
Väga vähe süsivesikuid 33
5. Kas vähi põhjus on geenides – või hoopis keskkonnas ja toitumises? Kas alistuda saatusele – või näha võimalusi?
36
Keskkonnakaitse kehas 37
6. Suhkru
ja liigse insuliini vastu 40
Palju suhkrut veres, suurenenud vähirisk 42
Võtmeaine insuliin 43
Põletiku kõrvaldamine 43
7. Tugevdame
seda, mis on terve 44
Ülesehitamine 44
Patsiendid võtavad juurde 46
Ekspertide hilinenud mõttevälgatused
47
8. Natuke
vähem ei ole piisav 48
Ketokehad ei meeldi vähirakkudele
48
Ketogeenne toitumine aitab isegi lootusetuid patsiente 50
9. Ja kas
see peab siis olema tervislik?
54
Eilsed tarkuseterad 54
Vähirakkudele meeldivad banaanid 55
Toit peab olema rasvarikas, aga kvaliteetne 56
Kolesterool 56
Valku – kui palju? 57
10. Suur
pluss – liikumine 60
Algul eneseületus, siis võit 61
Sportimine ilma süsivesikutest saadava energiata 61
Mida annab sport? 62
Õige annus liikumist 62
Palju aitab kaasa mäng 64
11. Paastumine
kui alternatiivravi meetod? 66
Vähem ravi kõrvaltoimeid 66
Ketotoitumise korral avalduvad samasugused mõjud kui paastumisel 68
12. Ketokehad
kui ravimid 70
Võihape 71
Mõjub nagu vähiravim 72
13. Keto
– see ei ole imeravi ega
posimine! 74
2. osa. Toitained 76
Ketoköögi põhialused 76
Toitained, mida vajavad kõik: rasv, valk,
mikrotoitained 76
Süsivesikud kui toitaine 77
Süsivesikutega seotud riskid vähipatsiendil 78
Toitained, millega vähihaige peab olema kokkuhoidlik
78
Toitained, mida vähipatsient eriti vajab 79
Kes sööb vähem süsivesikuid, sööb rohkem rasva 80
Põhitoitained rasv ja toiduõli 81
Millised rasvad ja õlid? 81
Milliseid rasvu ja õlisid vältida? 84
Põhitoitaine valk 84
Milliseid valke tuleks süüa? 85
Valkudega varustamine: oluline
on kvaliteet 85
Täiendav toitaine – süsivesikud
86
Milliseid süsivesikuid võib süüa? 88
3. osa. Toiduained 90
Ketogeensed toiduained – rasvad, valgud, süsivesikud 90
Parimad rasvarikkad toiduained
91
Jahu ja tärklise
asemel: süsivesikuid asendavad toiduained 102
Elu ehitusmaterjal: tähtsaimad
valguallikad 108
Muud toiduained, mis kuuluvad ketogeensesse kööki 118
Vürtsid 122
Kolm põhimõtet ketogeensete
toiduainete valimiseks 124
Ketopüramiid 126
4. osa. Praktika – üleminek
ketoosi, erijuhud, raskused 128
Kui on soov ja võimalus ise toitu valmistada
128
Kui toiduvalmistamine ei paku
huvi või selleks ei ole aega või jõudu
128
Kui soovitakse jääda taimetoitlaseks või veganiks 130
Kui tekib kahtlus, kas ketogeense dieedi juurde on võimalik jääda 132
Kui patsient ei saa neelata või kannatab
iivelduse või valude käes 133
Kui magusast on väga raske loobuda 134
Kui inimesel on mõne toiduaine suhtes allergia või talumatus
135
Joogid 136
Alkohol 136
Kõrvalekaldumised dieedist 137
Ketogeense dieedi „vähkitekitavad
koostisosad“ 138
Mineraalained 139
Toidulisandid 139
Ketogeense dieedi alustamine otsekohe 140
5. osa. Toiduretseptid
144
Ketoköögist praktikas 144
Lihtsalt ja kiiresti 146
Klassikalised road, kuid süsivesikuteta 148
Desserdid 150
Joogid, kokteilid 153
Põhiretseptid 155
Kümme armastatuimat toiduretsepti
KOLIBRI-uuringu õppeköögist
162
Brokoli kooresupp lõhega 163
Lillkapsakarri 164
Apteegitilligratään 165
Kurgid ingveriga 166
Mustika panna cotta 167
Kirju matjes-heeringa
salat 168
Frangi keedujuust 169
Ketogeenne obatzda 170
Rullkõrvitsamuffinid 171
Mascarpone juustukook 172
6. osa. Lisa 174
Näidismenüü nädalaks 174
Toiduained reisile või tööle kaasavõtmiseks 178
Süsivesikute arvutamine 178
Looduslikud suhkrulahused: mesi, agaavimehu, vahtrasiirup 179
Suhkruasendajad 180
Gluteen 180
Vastunäidustused – kellele ketogeenne dieet EI SOBI 181
„Ma ei saavuta
kuidagi ketoosi“ – mis võib olla
selle põhjuseks? 182
Toiduainete ülevaatetabelid 183
Peaaegu süsuvesikuvabad toiduained
183
Toiduainete süsivesikusisalduse tabelid
184
Tähtsaimad õlid ja nendes sisalduvad rasvhapped 187
Rusikareeglid õlide säilivuse kohta 189
Uuringud 191
Interneti-kalkulaatorid toiteväärtuse arvutamiseks
191
Sissejuhatus
Mitte keegi, kes ise pole
selles olukorras olnud, ei suuda ette kujutada, mida tähendab vähidiagnoos.
Pärast esimese šoki möödumist esitab peaaegu iga haige kaks küsimust: Mida
saavad arstid nüüd minu heaks teha? Mida ma ise saan teha? Püüame selles
raamatus vastata teisele küsimusele. Kuigi diagnoos võib olla äärmiselt
masendav, ei jäeta kedagi abitult haiguse meelevalda. On hea ja tähtis, et
jõuaksite pädevate ja kaastundlike arstide juurde, ent kõiki lootusi ei tohi
ainult nendele panna. Päris palju saab ravi kõrval teha ka inimene ise. Mida
varem ta sellega alustab, seda paremad on tervenemislootused, võimalused
haiguse kulgu positiivselt mõjutada ning väljavaated edaspidigi elada aktiivse
ja terve inimese elu.
Päris otsustav osa selles
kuulub toitumisele, mis ei peaks kedagi imestama panema. See, mida me sööme, varustab
meid toitainetega. Paraku varustab see toitainetega ka kasvajat.
Ometi, see, mida me sööme,
mitte ainult ei varusta meid toitainetega, vaid mõjutab kehas lugematuid muidki
protsesse. Need võivad lõppkokkuvõttes tervist edendada või seda hoopis kahjustada.
See, mida me sööme, võib ka kasvaja puhul teha palju muudki peale kaloritega
varustamise. See võib aidata kasvajal suureneda. Aga see võib seda ka
takistada. Toit võib kasvajat isegi kahjustada.
See, mida me sööme, võib
samaaegselt olla hea meie keha tervetele osadele – ja kasutu või koguni
kahjulik kasvajale.
Vähihaige peaks püüdma süüa
ja juua täpselt seda, mis tema keha terveid osi toidab ja tugevdab, kuid vähi
seisukohalt ei kõlba mitte millekski või ehk isegi nõrgestab vähki. Tuleks
püüda süüa selliseid toiduaineid, mis panevad keha valmistama omaenda vahendeid
vähi vastu võitlemiseks ja tervise taastamiseks.
Me oleme veendunud, et
süsivesikuvaene toitumine on soovitatav väga paljudele vähipatsientidele. Miks
me niimoodi arvame, seda tahame selles raamatus võimalikult hästi selgitada,
nimetades konkreetsed toiduained, mis selle kontseptsiooniga kõige paremini
sobivad. Oleme sellest kirjutanud juba raamatu „Vähirakud armastavad suhkrut –
patsiendid vajavad rasva“ (Krebszellen lieben
Zucker – Patienten brauchen Fett), mis ilmus 2012. aastal
kirjastuselt Systemed Verlag
ning sisaldas üksikasjalikke teaduslikke põhjendusi ja argumente, miks
vähihaige toidus peab olema väga vähe süsivesikuid. Viitasime ka paljudele
teadusuuringutele ja nende allikatele.
Käesoleval raamatul on kaks
eesmärki. Ühest küljest on see 2012. aastal ilmunud raamatu lühem, lihtsam,
praktilisem ja lugeja jaoks nii-öelda kulutõhusam versioon. Sellega püüame
tulla vastu paljudele lugejatele, kelle jaoks esimene raamat oli liiga teaduslik
– liiga üksikasjalik, liiga „statistiline“, nagu öeldi ühes retsensioonis.
Teisest küljest oleme raamatut ka ajakohastanud, kuna pärast meie esimese
raamatu kirjutamist on jälle tehtud palju tööd ja saadud uusi teadmisi.
Käesolevas raamatus on kirja
pandud see, mida teadlased on suutnud kindlaks teha tugevasti vähendatud
süsivesikusisaldusega toidu mõju kohta nii üldiselt kui ka vähi puhul. Selle
põhjal soovitame toitumisviisi, mis katab kõik põhivajadused toitainete,
mikrotoitainete, vitamiinide ja ballastainete järele, kuid on spetsiaalselt
kohandatud vähihaige vajadustele. Vähihaigetel muutub ainevahetus aja jooksul
selliselt, et normaalne süsivesikurohke toit on nendele üha raskemini omastatav
ja hakkab neid isegi üha enam kahjustama. Ketogeenne
toit seevastu võib keha terveid osi tugevdada, neile energiat ja uuenemiseks
vajalikke aineid anda, samal ajal kui vähkkasvaja jaoks on see täiesti tarbetu.
Selles raamatus ei anta
mingeid imedieedi juhiseid. Keegi ei leia siit lubadust, et on vaja ainult
süsivesikuid vältida ja inimene saabki terveks. Selles raamatus ei väideta, et
vähki on võimalik lihtsalt surnuks näljutada, loobudes täielikult suhkrust ja
tärklisest. Me ei esita selles raamatus tõendamata väiteid ega laest võetud
teese. Viimasel ajal on väga kiiresti levinud muinasjutt vähi
surnuksnäljutamisest. Ka meile heideti ette, et oma 2012. aastal ilmunud
raamatus olevat me väitnud täpselt sama. Need, kes on seda raamatut ise
lugenud, muidugi teavad, et me ei teinud seda.
Meie raamatus räägitakse
sellest, kuidas vähipatsient peaks ketogeenselt
toituma, et end jälle paremini tunda või edaspidi hea tervise juures elada.
Mida tähendab ketogeenne toitumine? Ketogeenselt
toitutakse siis, kui maks toodab rohkesti lühikesi molekule, mida nimetatakse ketokehadeks. Seda teeb maks siis, kui igapäevastes
söökides ja jookides leidub väga vähe süsivesikuid, kuid see-eest rohkem rasva.
Ketokehad (neid nimetatakse ka ketoonideks
või ketoonhapeteks) valmistatakse rasvadest. Ketokehad on suurepärased energiakandjad, neid saavad väga
hästi kasutada peaaegu kõik keha koed. Ainult vähkkasvaja ei suuda nendega
midagi või peaaegu mitte midagi peale hakata. Samuti on ketogeense
toitumise korral vähkkasvaja käsutuses vähem tema jaoks tähtsaimat toitainet,
nimelt suhkrut. Peale selle võivad ketokehad väga
mitmel viisil pidurdada kasvajate arengut ja levikut kehas. Ketogeense
dieedi pidaja ei pane oma keha mingisse ebanormaalsesse või kunstlikku
olekusse. Sellised ajajärgud, kus süsivesikuid oli toidus vähe, on olnud inimkonna
ajaloos pigem reegel, mitte erand.
Päris viimastel aastatel on
saadud palju uusi teadmisi selle kohta, et ketogeenne
dieet on vähi korral mõttekas ja enamiku patsientide puhul ka täiesti
riskivaba. Kirjutasime selle raamatu, kuna oleme veendunud, et ketogeenne toitumine on väga perspektiivikas, kindel, aga
kahjuks veel pigem tundmatu või isegi teenimatult tunnustuseta jäetud võimalus
vähipatsiente abistada. Me tahame osutada sellele võimalusele. Ja neid, kes
tahaksid seda proovida, püüame toitumise ümberkorraldamisel praktiliste
nõuannetega aidata.
Ükski raamatu autor ei saa
seoses teemaga „ketogeenne toitumine“ peale raamatute
müügist omandatava tulu mingit muud kasu ega tegele selle raamatu sisuga seotud
toodete või teenuste pakkumisega. Me ei müü ketotooteid
ega korralda raha teenimiseks kõrge piletihinnaga seminare. Erinevalt paljudest
autoritest, kes vähipatsientide toitumise või vähiga võitlemise kohta on
raamatuid kirjutanud, oleme seega täiesti sõltumatud. Meil ei ole mingeid
huvide konflikte.
Ja veel, seda, mida siin
soovitame, järgime suuresti ka oma elus. Me kõik oleme toitunud pikemat aega
viisil, mida selles raamatus soovitame, ja teeme seda osaliselt ka nüüd.
Seepärast võime omaenda
kogemustest öelda, et ketogeenne toitumine on
võimalik, see on tore ja maitsev. Sügavkülmiku ja valmistoodete abiga on see
isegi üsna lihtne, kuigi omavalmistatud toidud võimalikult värsketest ja
looduslikest toiduainetest on kindlasti paremad. Nii või teisiti pakub selline
toitumine palju võimalusi; road on maitsvad ja süsivesikurikkad küllastustunde
tekitajad võib rahulikult kõrvale jätta või asendada. Sellise toidu juurde
kuulub palju aedvilju ja väärtuslikke vürtse. Köögis võib selline toitumine
vallandada hoopis uued loomingulised jõud, ilma et söögivalmistamine muutuks
kurnavaks. Olgu eelroad, põhiroad või desserdid – ketogeenne
toitumine avab patsientide ja nende lauakaaslaste jaoks päris uued
maitsemaailmad. Lauakaaslased tohivad põhiroa kõrvale süüa makarone või
kartuleid, aga ka neile võib süsivesikuvaba toit hakata tunduma eriti maitsev.
See raamat on ettepanek. Me ei taha kedagi vägisi
veenda ega ümber pöörata. Me tahame teavitada sellest toitumisviisist, mis
sobib eriti hästi vähipatsientidele.
Me loodame, et see raamat aitab teid.
Konstanz ja Würzburg,
oktoober 2015
Arsti juures
Ketogeenne toitumine on küll peaaegu
sama vana kui inimkond, kuid teaduslikult põhjendatud vähivastase
toitumisstrateegiana on see veel suhteliselt uus.
On täiesti võimalik, et teie
perearst ei ole ketogeensest toitumisest midagi
kuulnud. See on isegi tõenäoline. Ja ta ei oleks sugugi erandlik, kuna sellest
teadjad moodustavad kogu rahva hulgas seni vaid vähemuse. Teie perearst poleks
ka oma kolleegide hulgas mingi erand. Nimelt kulub meditsiinis keskmiselt 18
aastat, enne kui teadlaste uued avastused võetakse arstitöös üldiselt
kasutusele.
Neid 18 aastat ei ole vaja
oodata. Arstid on juba harjunud sellega, et patsiendid tulevad nende juurde
andmetega, mida on ise kogunud televisioonisaadetest, raamatutest, internetist
või mujalt. Ka parim perearst ei saa teada kõike. Aga hea arst on alati valmis
pühendama hoolt ja vaeva, et aktiivse patsiendi küsimustele vastata ja ka
ennast harida. Tänapäeval on tal seda palju lihtsam teha kui 20 aastat tagasi,
sest ka tema saab kasutada internetti.
Me soovitame muidugi igal
patsiendil pöörduda tingimata oma perearsti ja ka onkoloogi poole ning arutada
temaga oma toitumise ümberkorraldamist. Me soovitame lasta end arstil
juhendada. Mõnel puhul tuleb seda koguni päris tungivalt soovitada, näiteks
juhul, kui tegemist on suhkurtõvehaigega, kes võtab rohtusid. Samuti oleks hea
alati ka siis, kui te ei tunne end hästi, pöörduda arsti poole nõu saamiseks.
Mõnel üksikul juhul võib kaasneda näiteks kilpnäärme häiriv alatalitlus, mis
võib mõjutada veres leiduvate rasvade koosseisu. Kui tekivad sellised
probleemid, on neid tavaliselt võimalik arsti määratud ravimitega kõrvaldada.
Kilpnäärme talitluse kerge, mitte häiriv nõrgenemine on isegi tõenäoline. See tekib
ka paastumisel ning paastu mõju kehale sarnaneb mitmel viisil ketogeense dieedi mõjule.
Suurel enamikul inimestest
ei teki ketogeensele toitumisele üleminekuga mitte
mingeid probleeme. Aga inimesed on erinevad. Seepärast ei ole võimalik
välistada, et mõni inimene ei talu sellist toitumisviisi ka pärast
üleminekupäevi, mille jooksul võib alati esineda teatavaid kohanemisraskusi. Ka
sellepärast on arsti poole pöördumine mõttekas. Tegelikult on üha enam arste
vähivastase ketogeense dieedi suhtes väga avatud.
Ühelt poolt toetavad sellist suhtumist teadusandmed, teiselt poolt sageli ka
see, mida nad on juba jõudnud tähele panna oma patsientide juures, kes on üle
läinud toidule, mis sisaldab väga vähe süsivesikuid ja rohkesti rasvu. Sellest
on muu hulgas räägitud ka telesaadetes, mida näidati 2013. aastal ja milles
arstid said osaleda.
Siiski on täiesti võimalik,
et teie oma arst sellise toitumisviisi tagasi lükkab, isegi kui patsient annab
talle kõik viited teaduslikele allikatele. Kuidas peaks patsient sel juhul
toimima? Arvame, et sellisel juhul tuleks kaaluda arsti vahetamist või otsida
endale abiks veel mõni arst, kes on sellise uuenduse suhtes avatum. Veel üks
võimalus, kuidas seada end arstide üksikasjaliku jälgimise alla, on lasta end
värvata vähihaigete ketogeense dieediga ravimiseks
korraldatavate teadusuuringute raames jälgitavate patsientide hulka. Käesoleva
raamatu lisas oleme andnud sellekohaseid kontaktaadresse.
1. osa
Miks tuleb toituda ketogeenselt
1.
peatükk
Mis on vähk ja mida ta sööb?
Vähihaigust
iseloomustatakse sageli väljendiga „mandunud rakud“. Teine definitsioon ütleb,
et need on rakud, mis paljunevad kontrollimatult. Tegelikult ei ole vähi puhul
tegemist ühe üksiku haigusega, vaid suure rühma erinevate haigustega. Nende
ühine omadus on alati see, et rakud on väljunud kontrolli alt, asugu nad siis
kopsudes, rinnanäärmes, maksas, veres või keha paljudes muudes kudedes ja
organites. Mida tähendab sel juhul tegelikult „kontroll“?
Mis on vähk?
Kõik inimesed,
nagu ka enamik loomi ja taimi (kes ei paljune just pungumise teel või
vegetatiivselt), koosnevad päris alguses ühestainsast rakust. Enamasti on see
viljastatud munarakk. Kui see rakk hakkaks lihtsalt jagunema ja üha edasi
jagunema ning moodustama aina uusi endaga täpselt sarnaseid rakke, tekiks alati
vaid üks suur rakkude hunnik, mitte kunagi ei saaks sellest merihobukest,
kookospalmi või koguni inimest.
Midagi nii
keerukat saab välja areneda üksnes siis, kui rakud jagunevad teatava programmi
poolt kontrollitud viisil ja spetsialiseeruvad. See programm on kodeeritud
nende geenides ning seda mõjutab ka rakkude vahetu ümbrus.
Kontrollitud
jagunemine tähendab siin kolme asja:
1 alati tekib üksnes nii palju rakke, kui on vaja (näiteks
selleks, et moodustada normaalse suurusega maks);
2 tekivad spetsialiseerunud rakutüübid just seal, kus neid
vajatakse (maksas näiteks tekivad maksarakud, mis näevad välja hoopis teisiti
ja täidavad hoopis muid ülesandeid kui näiteks lihase- või ajurakud);
3 neid rakke, mida organismil tarvis ei ole, sunnib ta
sihikindlalt surema.
Kui see kõik
toimib, kasvab algsest viljastatud munarakust normaalne enam-vähem terve
inimene.
See kontroll,
milleta me kõik oleksime üksnes lõputult kasvavad rakuhunnikud ja
põhimõtteliselt seega kasvajad, on väga keeruline ja väga peenelt reguleeritud.
Kahjuks võib selles protsessis esineda ka vigu. Elu jooksul tekib pidevalt
rakke, mille puhul see kontroll enam ei toimi. Paljud neist surevad iseendast,
leitakse üles organismi kaitsesüsteemide poolt ja tehakse kahjutuks või hoitakse
ümbritsevate rakkude poolt vaos. Mõnikord õnnestub neil end aga maksma panna ja
hakata üha uute jagunemiste käigus paljunema. Tekib rakkude kogum, mille
liikmed üha uuesti kontrollimatult jagunevad. See kogum võib muutuda nii
suureks, et hakkab tekitama vaevusi. Sellised rakud võivad sisse kasvada
muudesse elunditesse ja neid kahjustada. Nad võivad hakata organismi tervete
osadega konkureerima energiaallikate pärast. Ja rakud, mis nendest kogumitest
eralduvad, võivad mujal organismis endale taas pesa teha ja moodustada seal
uusi rakukogumeid, mida nimetatakse metastaasideks. Sellisel juhul nimetavad
arstid seda pahaloomuliseks vähkkasvajaks.
Vähirakud on
kaotanud võime elada meie kehas või organismis mõtestatult ja kontrolli all.
Nad kaotavad üha enam ka oma päritoluorgani rakkude omadusi.
Rakkude
kontrollimatu kasv ei ole ainus vähirakkude ühine omadus. Olenemata sellest,
mis oli nende tekkimise põhjus, millised lõpmatust hulgast võimalikest
geenimutatsioonidest või viirusnakkustest seal oma osa mängisid, on peaaegu
kõikidel agressiivsetel vähivormidel veel üks ühine omadus – nende rakud
toituvad ja saavad energiat üha erinevamalt normaalsetest rakkudest.
Mida vähk sööb? Ja mida ta ei söö?
Rakud on
elusolendid. Nad peavad süüa saama. Inimese normaalsed rakud kasutavad veres
lahustunud suhkrut, mis toidust soolestiku kaudu verre jõuab. Rakud kasutavad
suhkrut, „põletades“ seda veres lahustunud hapniku abil. Peale suhkru võivad
normaalsed rakud põletada ka rasvu ja valke. Selle protsessiga, mida
nimetatakse rakuhingamiseks, toodetakse energiat väga tõhusalt. Seda energiat
võivad rakud kasutada mõtlemiseks (aju), mürkide lagundamiseks (maks), poodi
minemiseks (lihased), uue suhkru verre paiskamiseks (sool) ja nii edasi.
Selliseks
tõhusaks energiatootmiseks on rakule vaja abilisi. Neid nimetatakse
mitokondriteks ja sageli kutsutakse ka „raku jõujaamadeks“. Ainult tänu nendele
ja nende tõhusale energiatootmisele on väga erinevate organite ja kudedega
keerulisel hulkraksel organismil võimalik välja areneda ja elus püsida.
Vähirakud
loobuvad aga üha enam ja enam hingamisest, nad kasutavad üha vähem hapnikku,
isegi kui seda on ümbruskonnas külluses. Selle asemel hakkavad nad üha suuremal
määral kasutama hapnikust sõltumatut käärimist. Sel viisil võivad sellised
rakud elada ja jaguneda isegi väga vähese hapnikusisalduse tingimustes, näiteks
halva verevarustusega kasvajates. Kuid isegi siis, kui hapnik on kättesaadav,
ei lülitu nad enam täielikult ümber hingamisele. Selline pidev käärimisel
põhinev ainevahetus on üks universaalseid erinevusi vähirakkude ja normaalsete
rakkude vahel. Käärimine on vähirakkude jaoks eluliselt vajalik, kuna
hingavatel rakkudel ei ole meie seniste teadmiste põhjal peaaegu kunagi
vähirakkude ohtlikke omadusi.
Ilma tõhusa
rakuhingamiseta läheb vaja aga mitu korda enam suhkrut kui normaalsel rakul.
Vähkkasvaja on seepärast äärmiselt suhkrunäljane ning mida agressiivsem ta on,
seda näljasem. Vähirakud vajavad suhkrut hiigelkogustes
ja kasutavad seda väga madala kasuteguriga. Nad suudavad kääritada ka valkude
komponente. Aga mis on tõesti oluline – rasvu ei ole võimalik kääritada!
Agressiivse
vähiraku ja terve raku energiatootmise tõhususe erinevus on sama suur kui
Thomas Newcomeni poolt 1812. aastal ehitatud esimesel
aurumasinal ning tänapäevasel säästlikul bensiinimootoril. Vähirakud on aga
eriti osavad veres leiduva suhkru püüdmisel ja normaalsete rakkude suhkrust
ilmajätmisel.
Erinevalt
vähirakkudest, mis vajavad tingimata suurtes kogustes suhkrut, suudavad
normaalsed rakud enamasti ka ilma suhkruta toime tulla. Näiteks saavad nad
võtta verest rasvu ja kasutada neid. Ent peale rasvade on nende jaoks olemas
veel üks rühm päris erilisi toiduallikaid, mida kutsutakse ketokehadeks
(ka ketoonideks või ketoonhapeteks).
Maks suudab neid rasvadest kergesti valmistada ning enamik keha, sealhulgas ka
aju rakke suudab neid väga tõhusalt kasutada rakuhingamise kaudu energia
tootmiseks. Neid toodetakse aga ainult siis, kui toidus ei ole peaaegu üldse
tärklist ega suhkrut.
Täiendavad tervisemõjud
Kui toidust jäetakse
välja süsivesikuid sisaldavad toiduained, alates glükoosist, sahharoosist ja
fruktoosist kuni kartulites, makaronides ja leivas sisalduva tärkliseni, hakkab
maks tootma rasvadest ketokehi. Inimene läheb üle „ketoosi“. Tervetel rakkudel ei ole ketokehade
kasutamisega mingeid raskusi. Keha võib võrrelda hübriidautoga, mis töötab nii
elektri- kui ka bensiinimootoriga. Vähirakud seevastu – kui nad tahavad
vähirakkudeks jääda – ei suuda ketokehadega midagi
peale hakata ning on nagu vana Volkswagen Golf, mille bensiinipaaki topitakse
elektrikaablit.
Kui toitutakse
„ketogeenselt“ ehk viisil, mis soodustab ketokehade tootmist maksas, saavad terved rakud kütust,
millega agressiivsed vähirakud pole võimelised midagi ette võtma. Sellega ei ole
küll võimalik vähirakke surnuks näljutada, kuna maks toodab lisaks ketokehadele ka ise suhkrut, aga nad saavad vähem suhkrut
kui süsivesikurikka toidu puhul. Peale selle on ketokehadel
ka muid kasulikke mõjusid, millest räägime edaspidi.
2.
peatükk
Süsivesikud, puu- ja köögiviljad – kas need on
nii tervislikud, kui arvatakse?
2007. aasta mais küsis
ajalehe Ärzte Zeitung
ajakirjanik ühelt juhtivalt Saksa toitumisteadlaselt, mis üllatas teda värskelt
valminud uurimistöös kõige rohkem. Professor kõhkles mõne hetke, seejärel
vastas, et teda oli väga tugevasti üllatanud see, et rohke puu- ja köögivilja
söömisega ei ole võimalik vähiriski vähendada. „Sellele tulemusele õige
tõlgenduse leidmiseks kulub meil veel mõnevõrra aega.“ (Ärzte
Zeitung, 9. mai 2007)
See professor oli Heiner Boeing. Ta on Saksamaa tähtsaima söömise, joomise ja
tervise vahelisi seoseid uuriva, Potsdamis asuva Saksa Toitumisuuringute
Instituudi üks juhte. Jutt oli uuringust lühinimetusega EPIC (European Prospective Investigation into Cancer and Nutrition – vähi ja
toitumise vaheliste seoste Euroopa prospektiivuuring).
Uuring oli ülemaailmses ulatuses üks kõige paremini organiseerituid, suurimaid,
kalleimaid ja usaldusväärseimaid kõigi seniste toitumisuuringute hulgas. Alates
1992. aastast on jälgitud aastate ja aastakümnete jooksul inimesi, nende
toitumisharjumusi ja haigestumisi. Uuritavate inimeste arv on jõudnud rohkem
kui poole miljonini. Vastavalt sellele, milliseid statistilisi
hindamismeetodeid teadlased püüdsid andmetele rakendada, ei leidnud nad kas
üldse mingeid tõendeid, et puu- ja köögivilja söömine kaitseb vähi eest, või
olid leitud mõjud väga väikesed. Erinevusi leiti pigem rahvastikurühmade ja
riikide, mitte inimeste vahel, kes sõid kas rohkem või vähem puu- ja
köögivilja. Nüüd võib veel küsida, mis oli siis lahti varasemate uuringutega.
Selliseid uuringuid oli ju ka varem tehtud ja nendega oli justkui saadud
tulemus, et igasugune taimetoit on alati hea. See võib kõlada küll kummaliselt,
aga ega selliseid uuringuid väga palju pole olnudki.
Eksperdid muudavad oma vaateid
Needki uuringud, mille
käigus tõepoolest leiti, et puu- ja köögivilja
tarbimine annab eeliseid, osutusid väga tundlikuks veavõimaluste suhtes.
Erinevalt EPICust, milles inimesi jälgiti pikka aega
ja pandi kõik hoolikalt kirja, põhinesid varasemad uuringud sageli üksnes
sellel, et haigeid ja terveid inimesi küsitleti nende minevikuharjumuste üle.
Aga kui vähihaigelt küsida, kas ta sõi vähkkasvaja moodustumise ajal rohkem või
vähem puu- ja köögivilja, juhtub tõenäoliselt, et ta vastab (olles kuulnud, et
puu- ja köögivili on väga kasulik), et ta sõi neid vähe (sest millegipärast
pidi ta ju olema haigeks jäänud). Terved inimesed on seevastu ikka valmis
uhkustama oma tervisliku elustiiliga ja tuletavad meelde pigem natuke rohkem
õunu ja porgandeid, kui neid tegelikult toidulaual on olnud. Sellist
veavõimalust nimetatakse kallutatuseks ja eelarvamuslikuks lähenemisviisiks
ning selle pärast on juba lugematu arv kalleid uuringuid tulnud paberikorvi
visata.
Isegi Maailma Vähiuuringute
Fondi teadlased, kes veel oma esimeses suures ülevaates 1997. aastal rääkisid
veenvatest tõenditest selle kohta, et taimsed saadused kaitsevad vähi eest, on
vahepeal muutunud palju tagasihoidlikumaks. Lühidalt: see, mida kümneid aastaid
oli peetud iseenesestmõistetavaks, nimelt rohkete puu- ja köögiviljade
tarbimise vähivastane toime, olenemata sellest, millises vahekorras neid
tarbitakse, ei vasta tõele. Siiski on rohkesti tõendeid, et mõnel konkreetsel
taimel ja taimsel ainel võib olla vähki pidurdav toime. Näiteks lükopeen (keedetud, mitte toorestest tomatitest) näib tõepoolest vähendavat eesnäärmevähi ohtu. Ka mitmesugustes
kapsaliikides, kurkumis, mustikates ja vaarikates on
aineid, mida vähirakud tõepoolest ei armasta, nagu
öeldakse ühe vähki ja toitumist käsitleva populaarse raamatu pealkirjas.
Ilmselt on puu- ja
köögiviljades ka aineid, mis võivad vähi tekkimist ja levikut lausa soodustada.
Miski peab olema ju põhjuseks, miks selles suures uuringus osutus kasulike
ainete, nagu tomati lükopeen, mõju lõppkokkuvõttes
olematuks. Palju räägib selle poolt, et olematus mõjus ei ole süüdi mitte mingi
keerukas, seni veel avastamata kahjulik aine, vaid vana hea suhkur ja mõned
tema lähemad sugulased.