Sisukord
Esimene osa – Tunne iseennast
1. peatükk – 9
Sissejuhatus;
Mis on karma?; Mis on karmakoorem?; Karmakoorma mõjud; Karmakoorem vaimsel
tasandil; Karmakoorem meele tasandil; Karmakoorem tundmuslikul tasandil;
Karmakoorem eeterlikul tasandil; Karmakoorem looduslik-ainelisel tasandil;
Karma ja kultuur; Keda sa armastad?; Mida sa sellest õpid
2. peatükk – 24
Ise
tundmaõppimine; Ise talitluslik olemus; Ise oled sina ... mingis mõttes;
Teadvus loodusmaailmas; Inimteadvus; Soovkehad; Artha, Kaama; Dharma;
Mokša; Meele rollid; Koša’d; Indriya’d; Prana’d;
Meele tahud; Manas; Buddhi; Chitta; Ahamkara
3. peatükk – 36
Mõni
sõna energiast; Tattva’d; Määratlemata energia struktuur ja talitlus;
Määratlemata energia neli vormi; Praana ja hingamine; Joogahingamine; Aprana;
Tšakrad; Seitsme traditsioonilise tšakra tegevuse elavdamine; Kundalini-šakti;
Määratlemata energia tajumine; Suuna muutmine; Enese ümbersuunamine;
Keskendumine südametšakra selgmisele poolele
4. peatükk – 54
Piiride
tugevdamine; Isikliku keharuumi pind; Aprana piiriala; Auraväljade pind;
Auraväljad; Auravälja struktuur; Auraväljade talitlus; Mis nõrgestab aurade
pinda?; Piiride tugevdamine; Kokkulepped
5. peatükk – 64
Vastastikku
põimunud maailmad; Vaimumaailm; Arumaailm; Hingemaailm; Madalama meele maailm;
Tšakrate maailm; Harjutuste maailmad; Tähelepanu jagamine ja südametšakra
eesmise poole elavdamine; Sissepoole vaatamine vaimumaailmas; Sissepoole
vaatamine arumaailmas; Sissepoole vaatamine üheaegselt kõigis maailmades;
Seitsme traditsioonilise tšakra elavdamine; Vaim – sissepoole vaatamine
seitsmes mõõtmes; Aru – sissepoole vaatamine seitsmes mõõtmes; Hing –
sissepoole vaatamine seitsmes mõõtmes; Madalam meel – sissepoole vaatamine
seitsmes mõõtmes; Sissepoole vaatamine üheaegselt kõigis maailmades
Teine osa – Enda kaitsmine
6. peatükk – 81
Maya ühisväli;
Alamväljad maya väljas; Kolm guna’t; Tamas’lik energia; Rajas’lik
energia; Sattva’lik energia; Alamväljad väliskeskkonnas; Alamväljad
sisekeskkonnas; Tervikuga liidetud või iseseisvad alamväljad; Määratletud
energia talitlus; Hermetism; Universaalse meele põhimõte; Vastavuse põhimõte;
Võnkumise põhimõte; Polaarsuse põhimõte; Rütmi põhimõte; Põhjuse ja tagajärje
põhimõte; Soo põhimõte
7. peatükk – 102
Kaliyuga; Karma kui
teedekaart; Vaimne tähelepanu; Kavatsus; Kavatsuse ühendamine vaimse
tähelepanuga; Harjutused 1-5; Teine tähelepanu koos rõhuasetusega; Rõhuasetuse
nihutamine; Harjutused 1-2; Praana jõud; Vaimse tähelepanu ühendamine praanaga;
Vaimse tähelepanu nihutamine; Skaneerimisseadme loomine; Skaneerimine
vaimumaailmas; Auravälja skaneerimine; Määratletud alamväljade otsimine
skaneerimise abil
8. peatükk – 117
Teadvuslikud
energia koondumused; TEK-id ja peened eluvormid; TEK-ide struktuur ja otstarve;
Liitalamväljad; Mis siis ikkagi on ... normaalne?; TEK-ide jõud
9. peatükk – 125
Liitalamväljad;
Kontrollivad lained; Nöörid; Sõlmilised paelad; Vasana’d; Samskaras’ed;
Sõlmiliste paelte skaneerimine; Vasana’te skaneerimine; Samskaras’te
skaneerimine
10. peatükk – 134
Isendiline
meel ja ego; Kui see pole tõeline, siis mis see on?; Isendilise meele areng;
Isendilise meele struktuur; Ego; Ego struktuur; Ego talitlus; Ego skaneerimine
Kolmas osa – Enese avardamine
11. peatükk – 145
Inimese
energeetilise süsteemi struktuur; Tšakrad; Tšakrate ühised ülesanded; Tšakrad
isiklikus keharuumis; Muladhara tšakra; Svadhisthana tšakra; Manipura
tšakra; Anahata tšakra; Visuddha tšakra; Ajna tšakra; Sahasrara
tšakra; Põrnatšakrad; Põrnatšakrate elavdamine; Paaristšakrad; Esimene paar;
Teine paar; Kolmas paar; Esimene ja seitsmes tšakra ning väiksemad
energiakeskused; Esimese paari mõtlus; Teise paari mõtlus; Kolmanda paari
mõtlus
12. peatükk – 165
Meridiaanid
ja väiksemad energiakeskused; Meridiaanide struktuur; Meridiaanide otstarve;
Juhtivad meridiaanid; Yin yu ja yang yu mõtlus; Chiao yang’i
ja chiao yin’i mõtlus; Väiksemad energiakeskused; Pingemõtlus
13. peatükk – 177
Väljaspool
keharuumi asuvate tšakrate struktuur ja talitlus; Kõrgemate ja madalamate
tšakrate struktuur ja talitlus; Kaheksas kuni kolmeteistkümnes tšakra;
Liikumine teispoole seitsmendat tšakrat; Harjutus: tahte, armastuse ja naudingu
ühendamine; Kaheksanda kuni kolmeteistkümnenda tšakra elavdamine; Madalamate
tšakrate elavdamine; Esimese kolme allpool keharuumi asuva tšakra elavdamine;
Esimese seitsme allpool isiklikku keharuumi asuva tšakra elavdamine
Neljas osa – Mitte-Ise ületamine
14. peatükk – 191
Imeline
aprana; Aprana struktuur ja talitlus; Aprana voolu
ergutamine; Aprana voolu ergutamine esimeses seitsmes mõõtmes; Aprana
valikuline ergutamine; Karmaenergia vabastamine
15. peatükk – 202
Maskide
vabastamine; Projitseeritud maskid; Valitsev mask ja alammaskid; Maskide vabastamine;
Seitsmeastmeline tee; Teadvustamine; Leppimine; Nautimine; Samastamine;
Osalemine; Maskiks saamine; Loa andmine; Vabastatava maski leidmine; Maski
vabastamine
16. peatükk – 214
Energiakehad
ja nende väljendusvahendid; Energiakehad; Soovkehad; Tšakrate maailm; Meele
rollid ja tahud; Põrnakehad; Energeetiliste väljendusvahendite otstarve; Vaim;
Aru; Hing; Soovkehad; Põrnakehad; Tšakrakehad; Meele rollid ja tahud;
Energiakehade ja neile vastavate väljendusvahendite häired; Projektsioonid;
Stress; Šokk; Trauma
17. peatükk – 229
Energiakehade
väljapaiskumine ja kokkukogumine; Killustumine; Ettevalmistus energiakeha
kokkukogumiseks; Mis on intrusioonid?; Intrusioonide sümptomid; Intrusioonide
struktuur ja käitumine; Intrusioonide skaneerimine; Intrusioonide eemaldamine;
Intrusioonide eraldamine; Energiakehade kokkukogumine, puhastamine ja
taaslõimimine; Energiakehade ja energeetiliste väljendusvahendite
kokkukogumine; Energiakehade ja energeetiliste väljendusvahendite puhastamine;
Energiakehade ja energeetiliste väljendusvahendite taaslõimimine
18. peatükk – 241
Loobumine
‘‘mina’’ mõttest; Valik on sinu; Sõprusest ühtsuseni
Sõnastik – 247
Register – 267
1. peatükk
Voolusesse astumise vili on parem kui võim kogu
maailma üle,
kui taevasseminek, kui võim kõigi ilmade üle.*
Dhammapada,
178
Sissejuhatus
Iga
inimese eesmärk siin ja praegu – suudab ta seda sõnadesse panna või mitte – on
leida endas tingimusteta rõõmu seisund. Kuigi säärane eesmärk võib näida
illusoorsena, on kindel, et see seisund on olemas igaühes meist, sõltumata
kehalisest, tundmuslikust, vaimsest ja hingelisest seisundist.
Seisund, millest ma kõnelen, ei ole midagi uut,
mis alles ootaks avastamist, ega ka midagi sellist, mille saavutamiseks peaks
end eriliselt arendama või kursustel osalema. See ei ole vaid väljavalitutele
või teatud kindlate tõekspidamiste veendunud järgijatele. Seisund, millest ma
räägin, on loomuldasa igas inimeses olemas. Seisundi esilekutsumiseks piisab
üksnes selle teadvustamisest endale. Ent selleks on vaja enesesse süüvida ning
lasta tingimusteta rõõmul esile tõusta ja kiirguda läbi vaimu, hinge, aru ja
keha.
Kahjuks näib selle sihini jõudmine enamikule
meie kaasaegseist lausa saavutamatuna. Liigagi paljudele meie seast tähendab
inimeseks olemine üksnes kannatust, valu, segadust, enesekontrolli puudumist ja
hingelist tühjust.
Las ma veenan sind kohe alguses, et see eesmärk
on saavutatav! Tee koju Ise juurde, tingimusteta rõõmu ja õndsuse juurde, mis
kerkib iga inimolendi keskmest, on alati olemas olnud. Paljud inimesed enne
sind on selle leidnud.
Tee koju ei ole kunagi olnud peidetud, kuid seda
rada käia pole kerge. See tee viib läbi keha, hinge, aru ja vaimu sissepoole
ning suundub piiramatu energia ja teadvuse allika, Ise juurde. Suurimaks
takistuseks Ise kogemisel ja sellega ühtsuse saavutamisel on kiindumine
maailma, mille on loonud karmakoorem – ülimalt tihke määratletud energia, mis
kandub inimese energiaväljas ühest elust teise. Karmakoorem mitte ainult ei
piira teadvelolu, tekitades kiindumust nähtumuste maailma (maya’sse),
vaid tõkestab ka määratlemata energia (praana) edasikandumist ja muundumist
kõrgemas ja madalamas meeles ning inimese energiasüsteemis. Praanat võib pidada
elujõuks. Makrokosmoses on ta nähtumuste maailma aluseks, mikrokosmoses aga
kõrgema ja madalama meele ning inimese energeetilise süsteemi aluseks. Kui
karmakoorma tõttu on energia loomulik edasikandumine ja muundumine
mikrokosmoses, inimese energiaväljas, häiritud, siis on juurdepääs Ise’st esile
kerkivale naudingule, inimlikule armastusele ja rõõmule piiratud.
Mis on karma?
Et mõista, kuidas karmakoorem tiheda määratletud
energia kujul häirib ligipääsu rõõmule, lähedusele, armastusele ja naudingule,
on kõigepealt vaja teada, mis see karma üldse on ja kuidas ta toimib. Vana
sanskritikeelne sõna ‘‘karma’’ tuleb sõnatüvest kri (‘tegema’) ja
tähendab ‘tegutsemine või tegu’. Swami Šivananda on väitnud, et karma “...on
universaalne seadus, mis hoiab alal universumi sisemist kooskõla ja
mõistuspärast korda”.
Läänemaailmas on mõistet “karma” määratletud kui
“tegude kogumõju”. Piiratud tähenduses on see isegi õige, kuigi Ida suured usundid
lähevad nii karma struktuuri kui ka otstarvet kirjeldades sellest määratlusest
kaugemale. Džainism näeb karmas peenmateeria kogumit, mis kuhjub inimese
energeetilisse süsteemi ning looritab nii Enese-teadvuse kui ka kõik sellest
tuleneva, kaasa arvatud õndsustunde, rõõmu, armastuse ja naudingu.
Vastavalt sellele iidsele usundile, mis rõhutab
iluihalust, vägivallatust ja aukartust elu ees, on karmal kaheksa talitluslikku
tahku:
• karma tumestab mõistmist
• karma varjutab teadlikkust
• karma kutsub esile võltstundeid (tundmusi
ja aistinguid)
• karma eksitab inimest (varjab tõde)
• karma määrab vanuse
• karma määrab maske (persona’sid)
luues isiksuse
• karma määrab seisundi ja seega ka
hingelise heaolutunde
• karma mõjub häirivalt isiklikule jõule.
Neli esimest tahku on tõkestavad, sest need
takistavad määratlemata energia (praana) voolu inimese energeetilises
süsteemis. Ülejäänud neli ei ole tõkestavad, kuigi on Ise’t piiravad.
Jooga ja tantrismi aluseks olevas vedaantas on
karma jagatud teo tagajärgede põhjal kolme rühma. Sancita karma on
praeguses või eelmistes eludes sooritatud ning juba viljadeni jõudnud tegude
kogum. Inimese vaba tahte võimuses on ületada sancita karma, mis avaldub
karmakoorma ja/või kehalise nõrkuse või puudena. Agami karma on võimalik
karma neist tegudest, mida on võimalik vältida, isegi kui sundmuster on juba
olemas. Prarabdha karma on kogum selles elus toime pandud tegudest, mis
ei ole veel viljadeni jõudnud. Inimene on võimetu vältima neist tegudest
tulenevaid tagajärgi ehk karma mõjusid, kuigi valgustunud meistrile avaldavad
need tema kiindumatuse tõttu mõju vähem või üldse mitte.
Iga vähegi arukas inimene taipab, et karma on
midagi palju keerukamat kui pelk abstraktne põhimõte, mis kinnitab, et mida
külvad, seda lõikad. Karma on loodusjõud, mis toob ilmsiks tahte ja kavatsuse
ning võib olla nii Ise’t piirav kui ka tõkestav. Ta ühendab tegude põhjused
nende tagajärgedega kõigis üksteisega läbipõimunud maailmades ja mõõtmeis.
Võimega tekitada kiindumusi määratleb karma inimest ja piirab tema vabadust.
Üsna sarnaselt gravitatsiooniga tõmbab karma loodud põhjuse-tagajärje polaarsus
inimest teatud esemete, nähtuste ja elusolendite poole (põhinedes inimese
minevikutegudel) ning seejärel, kasutades määratletud energiat, köidab inimese
teda veedelnud eseme, idee, tundmuse või elusolendi külge. Sellest karma
toimeviisist tuleb lähemalt juttu järgmistes peatükkides. Hetkel on aga oluline
mõista, et karma toimib määratletud energia ning isendilise meele ja ego
koostoimel põhineva suhte kaudu. Ilma isendilise meele ja egota, mis toovad
kavatsuse ja tahte kaudu määratletud energia esile ning seavad selle keskmesse,
poleks üheski mõõtmes ei tegu ega selle tagajärge, samuti ei suudaks
määratletud energia köita inimest väliskeskkonnas asuvate esemete,
energiaväljade ega olendite külge.
Swami Šivananda kinnitas, et “iga kehaline või
vaimne tegu on karma(line). Mõte on karma(line). Teole järgnev tagajärg on
karma(line) ... Kütkestavus, vastumeelsus, ligitõmbavus, hingamine, rääkimine,
kõndimine, nägemine, kuulmine, söömine, tundmine, tahtmine, ihaldamine,
mõtlemine ning kõik keha, vaimu ja meeltega kogetu moodustavad karma(lise) teo.
Karmas on koos nii põhjus kui ka tagajärg” (“Joogapraktika” (Practice of
Yoga), 189).
Mis on karmakoorem?
Karmakoorem on kogu määratletud energia hulk,
mis on inimese energiavälja kogunenud tema eluajal ja ka eelmistes kehastustes.
Kuna määratletud energia kuulub aegruumi, on selle struktuur ja talitlus
tingitud kindlaist põhimõtteist, sõltumata sellest, kas määratletud energia
asub maya väljas, mis ümbritseb kõrgemat meelt (vaimu-, hinge-,
arumaailm), madalamat meelt (soovkehad), põrnatšakrate tasandeid ja/või meele
rolle ja tahke.
Jeesus Naatsaretlane tunnistas karmakoorma
tohutut võimu ja mõju ning soovitas oma järgijail hoiduda patustamast nii
mõttes kui teos. Ta mõistis nagu jooga ja tantra meistridki, et mõtted,
tundmused ja tunded on määratletud energia alamväljad. Swami Šivananda laiendas
seda põhimõtet, väites et “igal mõttel on oma kaal, kuju, vorm, värvus, väärtus
ja jõud. Mõtted on nagu asjad ... kibedus ja magusus ... on meeles. Mõte on
need loonud” (“Mõttejõud” (Thought Power), 10-11).
Tegelikult võib iga mõtet, tegu, tundmust,
tunnet ja aistingut vaadelda kui erinevate omadustega energialainet, mida inimene
kiirgab enesest kas alateadlikult või suunab tahtlikult läbi suurema
määratletud energia välja – või kiindub sellesse –, kui võõras laine tema
sisekeskkonda tungib. Kõik isendilisest meelest ja egost nii peen- kui
kehalises mõõtmes esile kerkivad teod põhjustavad maya ühisväljas
asuvate määratletud energia alamväljade (eelkõige elusolendite) vastutoimet.
Üksteist vastastikku mõjutavate alamväljade
vastutoime kandub igasse suunda, kaasa arvatud sinna, kust tuli algne tegu. Nii
nagu algne laine või projektsioon, võngub vastutoimiv laine kaasa
energiaspektri samas vahemikus nagu algne laine. Kui vastutoimivad lained
mõjutavad inimese energiavälja, võivad nad kinni jääda määratletud energia
kihtidesse, mis on eelmistest kehastustest setetena juba olemas. Kui
määratletud energia jääb kinni, muutub ta osaks peremehe karmakoormast ning
kasvatab karmat ja kiindumust välisesse maailma. Tegemist on sellist laadi
kiindumusega, mis häirib inimese kontakti Ise’ga (universaalse teadvusega) ning
piirab ligipääsu õndsusele, armastusele, lähedusele ja naudingule.
Karmakoorem kipub kogunema teatud kindlatesse
kohtadesse, kaasa arvatud auraväljadesse, mis ümbritsevad isiklikku keharuumi –
ruum kõrgemais ja madalamais mõõtmeis, mis on vastavuses looduslik-ainelise keha
hõivatud ruumiga –, kui mõni energiakehadest on välja paisatud. Karmakoorem
võib kuhjuda ka väljapaisatud energiakehasse endasse. Jäta meelde, et vaim,
aru, hing ja madalam meel koosnevad üksteisega üheaegselt toimivate
energiakehade kooslustest.
Karmakoorma mõjud
Meele ja ego lõksus olevale inimolendile võib
näida, et karmakoorem avaldab nii head kui ka halba mõju. Ent ka see, mis
tundub näiliselt olevat hea, võib inimese köita väliskeskkonna külge ning
tõkestada praana vaba voolu. Ja lõppude lõpuks põhjustab igasugune kiindumus
kannatust. ‘‘Olendid otsivad naudinguid ja meelemõnu. Naudingutest köidetud ja
endale õnne ihkavad inimesed on tõesti sündimise ja vananemise võimuses.
Janudest kannustatud inimesed tormavad edasi-tagasi nagu hirmunud jänesed.
Kammitsetuna ja seotuna tulevad nad pikka aega ikka ja jälle kannatustesse.”
(“Dhammapada”, 341-342)*
Karmakoorma tekitatud kiindumus toob enesega
kaasa kannatust, tõkestades määratlemata energia (praana) voolu läbi inimese
energeetilise süsteemi, mis omakorda tõkestab ligipääsu Ise’le ning pärsib nii
eneseteadvust kui ka eneseväljendust.
Kuna just määratlemata energia annab jõudu
kõigile meeldivaile, rõõmsaile ja õndsust tekitavaile tegudele, on läbi inimese
energeetilise süsteemi kulgeva energiavoo iga katkestuse tagajärjeks õndsuse,
rõõmu ja naudingu vähenemine ja/või naudingu suunamine vääraisse tegudesse.
Naudingu, armastuse, läheduse ja õndsuse
tähtsust inimese elus ei ole võimalik ülehinnata. Joogasuutrad õpetavad, et kui
vaid mõnigi neist eluterveist tundeist puudub, on tagajärjeks kannatus. Ja
tõepoolest, mil iganes nauding, lähedus, rõõm ja õndsus on piiratud ja/või
teadvusest välja tõrjutud, mattub inimese sisekeskkond ja energeetiline süsteem
ebameeldivate aistingute, tunnete, tundmuste ja mõtete alla.
Karmakoorem vaimsel tasandil
Iga häire määratlemata energia edasikandmisel ja
muundamisel lõhestab inimese elu vaimsel tasandil, katkestades ligipääsu Ise,
õndsuse allika juurde. See omakorda pärsib võimet ära tunda ja järgida omaenese
dharma’t.
“Dhammapadas” on kirjas: “Kõigist kinkidest ülem
on Seadmuse [dharma] kinkimine, kõigist maitseist ülem on Seadmuse
maitse, kõigist rõõmudest ülem on Seadmuserõõm. Hävitades janud, võidate kõik
kannatused” (“Dhammapada”, 354).*
Inimese isiklik vaimne tee (dharma) on
kurss, mis viib koju Ise juurde (läbi madalama ja kõrgema meele maailma
sissepoole). Dharma’t järgides toimib inimene õigesti, otsustades vaid
selliste tegude kasuks, mis soodustavad määratlemata energia kulgemist läbi
energeetilise süsteemi. Teod, mis on põhjustatud karmakoormast (see suudab
järele aimata kõrgema ja madalama meele ning inimese energeetilise süsteemi
talitlust), tekitavad kiindumust, mis omakorda põhjustab kokkutõmbumist.
Kokkutõmbumine häirib aga praana voolu, praana vähesus ei lase inimesel kogeda
Ise’t – ning Ise’st esile kerkivat õndsust, rõõmu ja naudingut.
Kui inimene on ära lõigatud võimalusest kogeda
teadlikult õndsust, muutub elu alalhoid olulisemaks kui Enese-teostamine, mis
on inimeses algselt valitsev muster. Isendiline meel ja ego, mis koosnevad
määratletud energiast, tõrjuvad kõrgema ja madalama meele ning energeetilise
süsteemi mõju inimese igapäevaelust kõrvale. Sellise seisundi kirjeldamiseks
kasutatakse sageli väljendit “elu vaimses kõrbes”.
“Ise samastamine mitte-isega [kõrgema ja
madalama meele samastamine isendilise meele ja egoga] on inimese jaoks
orjapõli, mida põhjustab inimese enda võhiklikkus ja mille sabas lohiseb sünni
ja surma viletsus. Just selle tõttu peab inimene oma kaduvikku kuuluvat keha
tõeliseks ning ennast sellega samastades toidab, hellitab ja hoiab seda
(kokkuleppeliste) aistitavate esemete abil, mis köidavad teda justnagu kookoni
kiud röövikut” (“Viveka Cudamani”, Sri Sankaracarya, 137, 51).
Karmakoorma kuhjumine vaimsel tasandil võib
tekitada suure hulga lisaprobleeme. See võib lõhkuda piire (eriti aurapiire),
tõkestada määratlemata energia (praana, kundalini-šakti ja aprana)
vaba voolu ning häirida energiakehade koosluste üheaegset ja kooskõlastatud
toimimist vaimumaailmas.
Vaimne teadvus on määratlemata energia
avaldumisvorm vaimsel tasandil. Vaimne teadvus vajab samamoodi nagu teisedki
energia liigid energeetilist keskkonda, milles liikuda. Ilma piisava hulga
määratlemata energiata, et sellist keskkonda moodustada, tõkestub sisekeskkonna
teadvus vaimsel tasandil ning inimene leiab end lukustatuna enesest väljapoole,
millega kaasneb aga õndsustunde, teadmiste ja Enese-teadlikkuse kadu.
Äärmuslikel juhtudel võib
karmakoorma liigne kuhjumine luua võltsmaske. Vaimsel tasandil on võltsmaskid eneseküllased
isiksused, mis koosnevad määratletud energiast ja peenmateeriast ning mis
võivad tungida isiklikku keharuumi ja võtta üle vaimu ülesanded. Sel juhul on
üha keerulisem jääda vaimsel tasandil täielikult teadlikuks.
Õige pea, kui karmakoorem koguneb ja võtab üle
vaimu ülesanded, võib inimene langeda võltsvaimsuse ohvriks, mida toetavad
võltsmaskid ja vaimsed võltskogemused. Võltsvaimsus eitab inimolendi
sünnipärast jumalikkust ja ühtsust Ise’ga ning tema loomupärast valgustatuse
seisundit.
Karmakoorma kuhjumine võib tekitada isegi
killustatud vaimsuse, mis jätab inimloomuse olulised tahud kõrvale või ässitab
ühe osa isendilisest meelest ja egost teise osa vastu, püüdes asjatult
saavutada vaimseid võltseesmärke. Selline vastuolu ei ole mitte üksnes mõttetu,
vaid oma olemuselt ka riukalik, mida isendiline meel ja ego kasutavad selleks,
et nurjata inimese püüded vabastada end karmakoorma lämmatavast kontrollist.
Karmakoorem meele tasandil
Igasugune katkestus määratlemata energia voolus meele
tasandil (arumaailm) kahjustab teadlikkust, loovust, meelerahu, mälu ning
induktiivse ja deduktiivse mõtlemise loomulikku tasakaalu. Kui määratlemata
energia muundamises ja edasikandumises on olnud katkestus, muutub meele
tasandil sissepoole vaatamine peaaegu võimatuks. Inimene leiab, et ta on
takerdunud sisedialoogi (lakkamatu vadin isendilise meele ja ego vahel) ning
vastab meele tasandil määratletud energia alamväljade ja projektsioonide
avaldatavale mõjule.
Inimteadvus on määratlemata energia avaldumisvorm
meele tasandil ja nagu kõigil energia liikidel, nii on ka teadvusel vaja
keskkonda, milles liikuda. Kui selle keskkonna loomiseks ei ole määratlemata
energiat piisavalt, kitseneb mikrokosmose teadlikkus tugevasti ja inimene leiab
end meele tasandil lukustatuna endast väljapoole, millega kaasneb loovuse,
keskendumisvõime, sisekaemuse ja mälu kadu.
Teatud aja pärast häirub aru – mis koosneb
lõpliku inimteadvuse piires toimivatest energiakehade kooslustest – talitlus.
Just arul on loomupärane võime väliskeskkonna nähtusi ja esemeid ära tunda ning
neid sidusalt korraldada. Ja just aruga seotud meele rollid ja tahud on need,
mis võimaldavad inimesel olla tunnetuslikult toimiv ning väljendada teadmisi
aru loodud korras.
Meele tasandil mõjutavad inimteadvust nii
määratlemata kui ka määratletud energia, milles sisaldub väliskeskkonnast
pärinevat teavet. Seda teavet töötlevad aga kõrgem ja madalam meel, eriti aru.
Karmakoorem võib töötlemist häirida. Õnnetud inimesed, kelle meele talitlust
karmakoorem on kahjustanud, tunnevad sageli, et nende meel on kuidagi
hägustunud või kontrolli alt väljunud.
Äärmuslikes olukordades, kui piirid on
nõrgenenud ja meele tasandil on isiklikku keharuumi sisenenud piisavalt
määratletud energiat, võivad tekkida võltsmaskid. Meele tasandil võivad
võltsmaskid olla niivõrd allutavad (inimest kiusavad ja teda seesmiselt
närivad), et õnnetu inimene hakkab mõtlema ning lõpuks ka tundma ja käituma
Ise- või ühiskonnavastasel viisil. Teatud aja pärast võivad võltsmaskid, saades
tuge isendiliselt meelelt ja egolt, võtta üle arumaailma energiakehade asend ja
ülesanded, eriti siis, kui need on isiklikust keharuumist välja paisatud. Aja
jooksul võivad nad muutuda küllalt tugevaks ja hakata inimest sundima, et ta
täidaks maskide vajadusi ja soove kas peremehe enda või temaga lävivate
inimeste arvelt.
Karmakoorem tundmuslikul tasandil
Igasugune määratlemata energia häire
tundmuslikul tasandil (hingemaailm) piirab inimese võimet tunda meeleliigutust
ja/või väljendada või isegi tajuda tundmuslikku energiat.
Inimlik tundmus on määratlemata energia
avaldumisvorm hingemaailmas. Nagu kõik energia liigid, vajab ka tundmus
liikumiseks energeetilist keskkonda. Ilma piisava hulga määratlemata energiata,
mis moodustab liikumiseks tarviliku keskkonna, tundmused lihtsalt lämmatatakse
ning inimese teadlikkus hingemaailma sisemisest keskkonnast on tõsiselt
häiritud.
On olemas ainult neli ehtsat tundmust: viha,
hirm, valu ja rõõm. Need on ehtsad, sest kerkivad esile sügaval isiklikus
keharuumis, hingemaailmas, asuvatest tšakratest. Viha tuleb ilmsiks teise
tšakra, hirm kolmanda, valu neljanda ja rõõm viienda tšakra kaudu (tšakrate ja
tundmuste kohta loe lähemalt 11. peatükist lk 151).
Kui praana voolab vabalt inimese energiaringes
ja seda ei tõkesta tundmuslikul tasandil karmakoorem ega kiindumus,
väljendatakse nelja ehtsat tundmust iseeneslikult ilma igasuguse hirmuta ning
tundmus puhastub, leides lahenduse näolihaste ning väljenduselundite, suu ja
silmade abil.
Inimolendeil on arenenud võime väljendada nelja
ehtsat tundmust nuttes, röökides, karjudes jne, aga ühtlasi ka silmade ja
näolihaste abil. Kui tundmust väljendatakse iseeneslikult ja see leiab
lahenduse, kaasneb rahuldustunne, mis viitab, et tagasihoitud tundmuslik
energia on puhastunud ja määratlemata energia vaba vool läbi inimese
energeetilise süsteemi on taastunud. Ent karmaline kiindumus, mis määratlemata
energia voolu tundmuslikul tasandil tõkestab, ei lase tundmustel jõuda kolmanda
ja ühtlasi viimase astme, lahenduseni.
Lahendus on võimalik alles pärast seda, kui
tundmuslik energia on jõudnud väljenduselundeisse peas ja leidnud väljenduse
hääle, näolihaste ja/või silmade kaudu. Kuna karmakoorma kuhjumine tundmusliku
energia voolu tõkestab, on selle energia vabanemine harva täielik ning osa
tundmuslikust energiast jääb alles. Ei mingi hilisem nutmine, karjumine või
röökimine muunda ega vabasta tundmusliku energia jääki. Tundmuslik energia, mis
ei ole iseeneslikku väljendust leidnud, jääb kinni inimese energeetilisse
süsteemi ja muutub osaks karmakoorma tihkest määratletud energiast, mis on
tundmuslikul tasandil ladestunud isiklikku keharuumi ümbritsevasse auravälja.
Äärmuslikel juhtudel, kui tundmuslikul tasandil
on karmalist energiat kuhjunud ülearu, võidakse üks või ka mitu energiakeha
isiklikust keharuumist välja paisata. Kui energiakehad on tundmuslikul tasandil
välja paisatud, võib inimene selle tagajärjel üha rohkem endasse kapselduda või
loobuda üldse tundeelust ja võtta omaks võltstundmused, mille on esile kutsunud
isiklikku keharuumi tunginud või hinge mõõtmeisse settinud määratletud energia
(karmakoorem).
Sellistes tingimustes on üsna tavaline, et
tundmuslikud võltsmaskid, mis tekivad määratletud energia tungimisel isiklikku
keharuumi, loovad ühiselt võltstahte. Võltstahe tundmuslikul tasandil on eriti
ohtlik, sest see võib inimesele muutuda lausa painajalikult sunduslikuks ning
nõrgestada või häirida inimese enesekontrollivõimet.
Tegelikult võlgnevad kõik vägivaldse ja Ennasthävitava käitumise vormid oma
sundusliku loomu võltstahtele ja -tundmustele, mida väljendavad võltsmaskid
tundmuslikul tasandil.
Mõne inimese puhul võib enesekontrolli kaotamine
ja tundmusliku võltsenergia kogunemine viia sõltumusliku käitumiseni. Kõik,
alates seksuaalsest sundkäitumisest, söömishäiretest, mõnuainete kuritarvitamisest
kuni inimestevaheliste sõltuvussuheteni välja, on tagasiviidav ühe või mitme
energiakeha väljapaiskumiseni tundmuslikul tasandil ja nende asendamiseni
võltstahte, -tundmuste ja/või maskidega.
Karmakoorem eeterlikul tasandil
Tunded kerkivad esile eeterlikult tasandilt, mis
tähendab, et nad võnguvad sagedusspektri madalamas osas kui tundmused, mis
kerkivad esile astraaltasandilt, hingemaailmast. Järelikult on tunded tihedamad
ja vähem selgepiirilised kui tundmused. Mõned neist on nii tihked, et meenutavad
kehalisi aistinguid. Tegelikult on paljud tänapäeva tsiviliseeritud maailmale
omastest kõige tavalisematest hingeliskehalistest vaevustest ja stressiga
seotud haigustest eeterlikud hädad, mille on põhjustanud karmakoorma kogunemine
eeterlikul tasandil. Krooniline väsimus, keskendumishäired, alaline ja
ägedaloomuline masendus, ärevus ja paanikahood, samuti hingeldamine, seljavalud
ja jämesoolepõletik on vaid mõned tuntumaist vaevustest, mille põhjuseks on
liigne karmakoorma kuhjumine eeterlikul tasandil.
Tunded ja aistingud on määratlemata energia
avaldumisvormid eeterlikul tasandil ja nagu kõigil energia liikidel, nii on ka
tundeil ja aistinguil vaja liikumiseks energeetilist keskkonda. Kui pole
piisavalt määratlemata energiat, mis selle keskkonna moodustaks, tõkestub
teadlikkus sisekeskkonda ja inimene leiab end eeterlikul tasandil iseendast
väljapoole lukustatuna, millega kaasneb tundlikkuse, Enese-teadlikkuse ja
naudingu kadu.
Karmakoorem looduslik-ainelisel tasandil
Aistingud kerkivad esile looduslik-aineliselt
tasandilt, mis tähendab, et nad võnguvad sagedusspektri madalamas osas kui
tunded. Kui määratlemata energia ei saa karmakoorma tõttu looduslik-ainelisel
tasandil vabalt voolata, on tulemuseks kehaliste aistingute ja naudingu kadu.
Selle tagajärjel võivad ilmneda mitmesugused seksuaalhäired, näiteks
impotentsus ja enneaegne ejakulatsioon meestel ning orgasmihäired naistel.
Tegelikult on igasugune vastumeelsus loomuliku seksuaalse erutuse ja naudingu
suhtes tagasiviidav samale põhjusele – häirele määratlemata energia
edasikandumises ja muundamises looduslik-ainelisel tasandil.
Karmakoorem võib
vastupidavusele ja jõule avaldada hävitavat mõju ja seega mõjuda häirivalt ka
kehalisele suutlikkusele. Kuhjudes looduslik-ainelise keha strateegilistesse
punktidesse, võib karmakoorem luua isegi soodsa pinnase vigastuste tekkimiseks.
Vigastusi võib ette tulla alati, kui järk-järgult kuhjunud karmakoorem sunnib
inimest tihkuse korvamiseks looduslik-ainelisel tasandil tegema üliväikseid
liigutusi, mis kurnavad keha selle kõige nõrgemates punktides, milleks on
liigesed ning kõõluste ja kõhrede ühinemiskohad. See lisapinge võib põhjustada
tõsiseid vigastusi, eriti sportlastel, kes nõuavad oma looduslik-aineliselt
kehalt tippvormi.
Kui karmakoorem muutub looduslik-ainelisel
tasandil liiga võimsaks, võib inimene vihastuda ja öelda halvasti oma
lähedastele, püüdes asjatult saavutada looduslik-ainelisel tasandil nende endi
ja nende energeetilise süsteemi üle mõningast kontrolli. Kui sõnalised
väljapursked ei too kergendust, võib inimene aga muutuda lausa vägivaldseks.
Vägivallapursked võivad olla suunatud nii välja- kui sissepoole, aga ka
korrapäratult pendeldada mõlema variandi vahel. Vägivald võib olla passiivne
või ennast läbisuruv. Passiivne vägivald võib avalduda rituaalse
sadomasohhistliku seksuaalse käitumisena, ennast läbisuruv vägivald aga muutuda
plahvatusohtlikuks ning avalduda seksuaalse või lihtsalt kehalise vägivalla
näol.
Neil, kes oma viha sissepoole suunavad, võib
karmakoorem tekitada sõltumuslikke käitumismudeleid. Kuigi enamasti on
sõltumuslik käitumine eeterlikul tasandil aset leidvate häirete tagajärg,
võivad sõltumuslikud mudelid kanduda üle ka looduslik-ainelisele tasandile, kus
nende tõttu häirub seksuaalenergia ja praana vool. See võib omakorda katkestada
naudingut tekitavate ühendite tootmise ajus. Selline kehakeemia häirimine võib
viia kehalise sõltuvuseni, eriti kui mõjutatud inimene ei ole võimeline ei end
ega oma vahetut ümbrust kontrollima.
Karma ja kultuur
Karmalist kiindumust ei tohiks vaadelda vaid
üksikisiku või suhteprobleemina. Seda tuleks vaadelda laiemalt, kultuurilise
probleemina. Kujundades isiksusi ning tõkestades ligipääsu Ise’le, avaldab
karmakoorem ja selle tekitatud kiindumus ühist mõju kogu kultuurile.
Kuna ühine kavatsus kujundab kultuuri ühist
tahet, võib öelda, et määratletud energia kannab vähemalt osaliselt vastutust
poliitiliste, sotsiaalsete, hariduslike ja majanduslike tavade, ühtlasi ka
klassierinevuste ja sotsiaalse surve kujundamise eest. Kõike eelnevat on
võimalik kasutada naudingu pärssimiseks ning lähedusele, rõõmule ja
õndsustundele juurdepääsu piiramiseks.
On üldteada tõsiasi, et igas kultuuris on
klassierinevused ja ootused, mis tõusevad sotsiaalse survega pinnale, ning et
inimestelt oodatakse ühiskondlikule seisusele vastavat käitumist, mõtlemist ja
isegi tundmist. Enamikes kultuurides kirjutatakse väärtushinnanguid inimestele
ette kestva kultuurilise arengu käigus. Need ettekirjutused on küll kultuuri
poolt omaks võetud, kuid karmakoorem on neid kujundanud. Iga üksikisik õpib
kiiresti selgeks, et omaenda tahte peab vähemalt osaliselt allutama ja
kohandama ettekirjutustega, sest vastasel korral on tagajärjeks kannatus.
Ühel või teisel moel annavad ettekirjutused
elule teatava sisemise vormi, kuid enamasti ei ole see vorm sobiv. Sellest
tulenevalt ei suuda paljud inimesed loomuldasa nende ettekirjutustega kohaneda.
Sellele õnnetule vähemusele jääb kaks valikuvõimalust, millest kumbki ei ole
rahuldav. Esimene võimalus on saada ühiskonnast välja tõugatud. Teine võimalus
on väärtushinnangud vastumeelselt heaks kiita, mis aga muudab inimese
loomupäratuks – ta on võõrandunud enesest ja teistest, võimetu pidevaks
läheduseks ning vastuolus omaenese dharma’ga (eluteega).
Koos läheduse ja kaastunde kaotusega, mis dharma
hülgamisega kaasneb, hakkab inimene end ja oma lähedasi samastama asjadega.
Sellise ebaloomuliku kõrvutamise tulemusena hakatakse Enese-väärtust määratlema
üha enam selliste ajalike ja pealiskaudsete omadustega nagu kehaline ilu,
aineline rikkus, saavutused spordis, töös jne, mitte aga kestvamate väärtustega
nagu iseloom, ausus, kaastunne ja tarkus.
Kui läheduse saavutamist ja dharma
järgimist varjutab reeglite ja ootuste laviin, muutub kahesus (“mina-sina”
arusaam) iseennast põlistava tõena pühaduseks. Selle tulemusena muutub kõik,
mis jääb väljapoole isendilist meelt ja ego, teiseks. Isegi
mikrokosmoses leiab aset jagunemine, mis viib tasakaalu ja Enese-teadvuse
kaotuseni. Selle tagajärjel muutuvad isekas soov, hirm ja vajadus kontrollida
sündmusi nii seesmiselt kui ka väliselt peamiseks üksikisikute, rühmituste ja
rahvaste tegusid ajendavaks jõuks. Kui inimesed hakkavad tõelist eesmärki (dharma’t),
mida toetab Ise, silmist kaotama ja asendavad selle võltseesmärkidega, mida toetab
kultuur tõeliste eesmärkide asemel, lükatakse inimeste era- ja avalikus elus
liikvele murrangulised sündmused, mis sunnivad rühmi ja terveid rahvaid
üksteisele vastu astuma. Ja see kõik leiab aset asjatust püüdest kontrollida
sündmusi, areneda (sageli teiste arvelt) või lihtsalt ellu jääda.
Keda sa armastad?
Karmakoorma ja selle tekitatud kiindumuse
tagajärgi võib ühel või teisel määral leida kõigist maailma kultuuridest ja
kõigi inimeste seast, sõltumata tehnoloogilisest arengutasemest või kultuuripärandist.
Loomu poolest toetavad kultuurid karmalist kiindumust osana oma
väärtushinnangute, normide ja tabude süsteemist, kuigi teadlased on kindlaks
teinud, et patriarhaalsed kultuurid, näiteks Põhja-Euroopas ja Põhja-Aafrikas,
on loomu poolest rohkem survet avaldavad kui matriarhaalsed kultuurid.
Tegelikult on isegi kõige sallivamates kultuurides, näiteks juudi ja hopi
kultuuris, reeglid ja/või seadused, mis määratlemata energia vaba kiirgumist
piiravad. Need reeglid vastandavad sageli teineteisele üksikisiku tahte ja
rühma ühise tahte. Kuigi reegleid peetakse üldise heaolu jaoks vajalikuks, on
oluline mõista, et määratlemata energia vaba voolamine ei ole samastatav
määratletud energia vaba voolamisega. Võib osutuda vajalikuks piirata
määratletud energiat ning isendilisest meelest ja egost esile kerkivaid
tegusid. Ent määratlemata energia piiramine, sõltumata õigustusest, toob alati
enesega kaasa ebameeldivaid mõjutusi nii üksikisikuile kui ka rühmadele ja
ühiskondlikele institutsioonidele, kuhu üksikisik kuulub. Lõplikus vaatluses
selgub, et määratlemata energia allasurumine
või sublimeerimine ei loo ülesehituselt paremat ja korrapärasemat
ühiskonda, vaid hoopis vastupidi. See loob kultuuri, mis alahindab inimsuhteid
ja ühiskondlikke institutsioone ning külvab tulevase rahulolematuse ja ebakõla
seemneid.
Mõjutused, mis tulenevad määratletud energia
liigsest kuhjumisest inimese energiavälja, ja nendega kaasnevad soovimatud
kultuurilised mõjud tekitavad tõepoolest vajaduse luua uus paradigma ning
ühtlasi ka uus kultuur nii üksikisikuile, suhteile kui ka ühiskondlikele
institutsioonidele. Üksnes siis leiavad inimesed endis rõõmu ja rahu ning
vastastikusel usaldusel, lähedusel ja armastusel põhinevad suhted, mille poole
ju püüeldaksegi. Kui piisavalt palju inimesi on ületanud karmakoorma mõjutused,
tõuseb esile uus kultuur, mis põhineb koostööl, jagatud vastutusel ja
Enese-teadvusel. See asendab jätkusuutmatuid kultuure toetava maailmakorra, mis
üksnes piiras Ise’t ja seisis vastu jagatud lähedusele ja dharma’le.
Mida sa sellest õpid
Käesoleva raamatu eesmärk on vabastada sind
karmakoorma mõjust ja selle tekitatud kiindumusest. Sa saad teada, kuidas
karmakoorma põhjustatud kiindumused on mõjutanud sinu isiksust (sinu isendilist
meelt ja ego) ja suhteid teistega ning mismoodi kiindumuse loodud mudelid on
imbunud su tõekspidamiste süsteemi, häirinud sinu vaba tahet ning juba ette
kindlaks määranud sinu tunde- ja mõtteelulise ning vaimse elu suuna.
Kui oled teada saanud, kuidas karmakoorem sind
tihke ja raske määratletud energiana on mõjutanud ning kuidas sa seda senini
korvanud oled, kujundades käitumuslikke, tundmuslikke, vaimseid ja
mõttemudeleid, õpid selgeks lihtsad oskused, mis aitavad sul karmakoormat ja
selle tekitatud kiindumusi üles leida, ära tunda ja vabastada.
“Tšakraravi ja teadlikkus karmast” on midagi
enamat kui lihtsalt raamat. See on astmeline tee, mille käigus tugevdad oma
piire, elavdad isiklikku keharuumi jäävate tšakrate, kätes ja jalgades asuvate väiksemate
energiakeskuste, ülal- ja allpool isiklikku keharuumi paiknevate tšakrate ning
põrnatšakrate talitlust, suurendad praana voolu meridiaanides, ergutad aprana
tegevust (see on vajalik karmakoorma ja soovimatute maskide vabastamiseks) ja
lõpuks kogud kokku ning taaslõimid väljapaisatud energiakehad ja energeetilised
väljendusvahendid. Selle käigus õpid jääma keskendunuks kõrgemale meelele ja
järgima omaenese dharma’t, toimides õigesti, nii et Ise saab kerkida
sinu teadvusse ja sa võid kogeda lapselikku õndsustunnet, mis on sinu
sünnipärane õigus.
Kui uurid seda raamatut ja hakkad karmakoorma
mõjutusi ning kiindumusi vaikselt ületama, avastad, et avardunud teadlikkuse,
sisemise jõu ja enesekindluse jagamisest kaaslase, perekonna või sõpradega saab
sinu suurim rõõm. Ja kui su ellu tuleb rohkem rõõmu ja sa järgid julgelt
omaenda dharma’t, siis leiad õige pea, et universum on sulle toeks
kõigis ettevõtmistes. Sinu ja nende, kellega oma tarkust jagad, elu täidavad
nauding, rõõm, lähedus ja õndsus.
2. peatükk
… rahu on rahutuse isand. Seepärast pühamees päevamatkal
ei jäta koormavankrit. Kuigi on ilusaid asju, mida kaeda,
jääb ta erapooletuks ja rahulikuks.*
Daodejing, 26
Ise tundmaõppimine
Ehkki
sa ei pruugi sellest täielikult teadlik olla, olete sina ja Ise – ainukordne
alge, millest kõik muu on esile kerkinud – üks. Karmakoorma ületamise käigus
kasvab sinu teadlikkus sellest ainulaadsest suhtest üha enam, kuni lõpuks koged
ühtsust Ise’ga igal hetkel. Seniks aga on oluline saada ettekujutus sellest,
mis see Ise on, kuidas ta toimib ja mida ühtsus Ise’ga endast kujutab.
Jooga-, tantristlikus, taoistlikus ja
džainistlikus kirjanduses on Ise kohta palju kirja pandud. Enne kui jätkame, jäta
meelde: Ise ei ole teadmiste siht ning sel ei ole piiritletavaid omadusi, seega
on Ise täpne määratlemine võimatu. Veelgi enam, kuna vaim, aru, hing ja madalam
meel, samuti meele rollid ja tahud, lähtuvad Ise’st, ei ole ühelgi neist
tegevusväljadest võimet mõelda või mõista, mis Ise tegelikult on, sest Ise on
nende algseim põhjus ehk looja. Sellist paradoksi võib võrrelda probleemiga,
mille ees seisavad unenäoolendid, kes püüavad asjatult kujutleda oma loojat,
unenäo nägijat, kellele nad võlgnevad oma olemasolu ning kelle teadvuses nad on
ja tegutsevad.
Jooga, tantrism ja suured Ida usundid nõustuvad
igasugusest kogemusest sõltumatult tõsiasjaga, et sa juba oledki ühenduses
Ise’ga, olenemata sellest, kas seda endale teadvustad või mitte, ning et Ise on
inimese vaimu, hinge, aru ja keha, aga ühtlasi ka kõige muu nähtumuste
universumis leiduva algseim põhjus. Kuid Ise ei vasta täpselt sellele, kellena
sa end ette kujutad, või vähemalt mitte sellele, kellega sa end igapäevaelus
samastad. Õigem on ehk öelda, et Ise on alus sellele, kes sa oled praegu ja kes
sa olid enne, kui isikupärastusid ja hakkasid end samastama teistest
lahusseisva isega, osaga endast, mis koosneb isendilisest meelest ja egost. Kui
sa hetkel päris täpselt aru ei saa, mida ma eelnevaga öelda tahan, võid pidada
end heasse seltskonda kuuluvaks, sest enamik maailma mõttetarku, prohveteid,
teolooge ja psühholooge on olnud Ise’ga samasuguses hädas nagu sina praegu.
Tõsi on see, et Ise’t ei ole võimalik tundma õppida, kasutades isendilist meelt
ja ego.
Ise’t võid sa mõista üksnes siis, kui seda
vahetult koged, mis tähendab, et sul on vaja vähemalt ajutiselt ületada
isendiline meel ja ego.
Enne kui jõuad Ise vahetu kogemiseni, võid
rahuldada oma intellektuaalset uudishimu (ja sellest võib üsna palju kasu
olla), õppides tundma, kuidas nähtumuste maailm, kaasa arvatud sinu
eraldiseisev ise ja sinu olemuse erinevad tahud, on Ise’st tekkinud ja kuidas
Ise üha jätkuvalt mõjutab kõike igas nähtumuste universumi maailmas ja mõõtmes.
Ise talitluslik olemus
Kristlikus terminoloogias vastab Ise Pühale
vaimule. Joogas viidatakse sellele kui atman’ile. Sanskriti keeles
tähendab atman ‘see, mida ei saa kahestada’. Talitluslikult on Ise ehk atman
sama, mis iga inimolendi keskmes olev ainulisus, ja ühtlasi ka universaalne
väli, millest on tekkinud kahene universum. Ise on nii aegruumi allikas kui ka
alus ning teadvus, energia ja aine, mis seda kõigis maailmades ja mõõtmeis
täidab. Ise on elus ja teadvel. Ise on inimelu allikas ning seda hingestav
õndsuse, rõõmu, armastuse ja naudingu igavene läte.
Ainukordne alge, mida tuntakse Ise’na, on
talitluslikult sama, mis universaalne teadvus ehk brahman. Samamoodi
nagu brahman, jääb ka Ise väljapoole lineaarset-järjestikust aega,
kuuludes sinna, mida nimetatakse igavikuks ehk igavikuliseks ajaks. Ise’t
tõepoolest ei piira aegruum, nagu meie seda viie meelega või loodu ükskõik
millise nähtumusliku külje kaudu kogeme. Seega ei saa Ise iialgi surra ega allu
sünni, elu ja surma rütmile. Ise ei muutu iialgi ning teda ei piira nähtumuste
universumile arengu ja taandarenguga pandud piirid. Ta on olemas kõikjal ja
täidab aegruumi kõigis mikro- ja makrokosmose mõõtmeis.
Pidades silmas, et Ise’s on koos kõik, mis
kunagi oli, on ja saab olema, ei vaja ta enam midagi, sest temas ei puudu
miski. Ta ei ihka jumaldamist ja teda ei pea lepitama. Kuna temas on olemas
kõik, ei mõista ta eales millegi üle kohut, sest kohtumõistmine käiks vaid tema
enese üle. Piltlikult võib tõesti öelda, et nähtumuste universum on Ise
peegeldus ja inimolendid on loodud Ise näo järgi. “Ja Jumal lõi inimese oma näo
järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks” (Esimene
Moosese raamat 1:27).
Mandukya upanišad nimetab Ise’t “Santam
Sivam, Adwaitam (Mand UP VII). Ise on rahuküllane, õnnistatud ja
mitte-kahene. Ise on vaikne, piiritu ja terviklik. Ta on tark ja õnnis. Ise on
isikupäratu absoluut. Ta sisaldab eneses kõike tekkinut ja seetõttu ei ole
teist.
Vedaantas kirjeldatakse atman’it (Ise)
kui satchitananda’t – igavest olemasolu, universaalset teadvust ja
õndsust, mis on teiselpool põhjuslikkust kiirguv rõõm.
“Bhagavadgita’s” selgitab Krišna, et atman’it
(Ise) võib tunda üksnes siis, kui teadjat, teadmisvälja ja seda, mida teatakse,
kogetakse kui ühtainust.
Seisundina on Ise igikestev elu koos kõigi selle
lahutamatute tunnustega, kuid ilma ühegi piiranguta, mida tavaliselt
seostatakse maise eluga. Kuigi järeldusi Ise olemasolu kohta võib kaudselt teha
aru abil, saab tema olemasolu kinnitada üksnes vahetu kogemusega. Vilunud
meistri jaoks on ainsad vahendid, mis võivad sellise kogemuseni viia, kõrgem
meel (vaim, aru ja hing), madalam meel (ning selle rollid ja tahud) ja inimese
energeetiline süsteem. Kahjuks on karmakoorem need energia- ja teadvusväljad
enamasti sedavõrd varjutanud, et Ise vahetu kogemine on peaaegu võimatu.
Ise oled sina ... mingis mõttes
Ise kerkib iga inimolendi mikrokosmoses
teadvusesse inimsüdame parempoolsest osast ja avardub sealt üha edasi, kuni
täidab isikliku keharuumi kõigis maailmades ja mõõtmeis. Seejärel kiirgub ta
väliskeskkonda nagu päike, “paistes ühtmoodi nii pühakute kui patuste peale”.
Et saada ettekujutust, mida tähendab elu ühtsuses Ise’ga, võime kasutada
järgmist võrdpilti.
Kujutle hetkeks, et oled kinos ja vaatad ihuüksi
filmi, mille stsenaariumi autor, produtsent, režissöör ja peategelane oled sina
ise. Nüüd kujutle, kuidas mõne aja pärast on film ja roll, mida sa etendad,
sind sedavõrd endasse haaranud, et sa unustad, kes oled, ja hakkad end
samastama filmi peategelasega. Lõpuks võid sa neisse mõtteisse, tundeisse ja
aistinguisse, mida filmi sündmused ja tegelased esitavad, sedavõrd süveneda, et
film muutub tõelisemaks kui tõeline maailm ise.
Nüüd kujutle, et sinu kiindumus mängitavasse
rolli ja sündmustesse kinolinal on täielik. Kui sinu kehastatavat tegelaskuju
miski ohustaks, tunneksid ka sina hirmu. Kui sinu tegelaskuju pääseks,
tunneksid aga kergendust. Kui kaotaksid midagi, mida armastad, oleksid rusutud,
kui saaksid selle tagasi, rõõmustaksid. Aja jooksul lükkaksid sa tagasi isegi
mõtte sellest pettekujutlusest välja murda kui enesehävitusliku teo ega teeks
seega midagi. Sa jääksid kütkestatuks sündmuste külge kinolinal, elades
meelepettes, mille ehtsuses oled veendunud. Isegi kui sul tekiks hetkelisi
kahtlusi, annaksid sinu isendiline meel ja ego ning seotus teiste näitlejatega
veenvalt tunnistust sellest, et ulm on igati ehtne. Tõtt öeldes just selline
ongi inimese seisund. Inimolendid samastavad end nii kindlalt tegelaskujudega,
keda nad kehastavad, samuti tegelaskujudega seotud aistingute, tunnete ja
mõtetega, et nad on lihtsalt unustanud, et film nende meeles (mida nad
tunnetavad kõigi meeltega ning töötlevad isendilise meele ja ego abil) ei ole
tõelus. Nad on unustanud, et nad pole mitte üksnes filmi loojad, vaid ka kõik
tegelaskujud, kaasa arvatud seegi, keda nad kehastavad.
Nüüd kujutle, et pärast enese samastamist
tegelaskujuga kinolinal meenus sulle, et film ei ole tõelus, ning sa otsustad
end mitte enam samastada selle tegelaskuju ning tema mõtete, tunnete ja
aistingutega. Eemaldudes tagajärgedest – filmist – ja pöördudes tagasi põhjuse
– Ise – juurde, meenub sulle taas, kes sa tegelikult oled. Sulle meenub, et
tegelikult olid sa produtsent, režissöör ja kõik ülejäänu, millest sai kokku
film, ning ühtlasi ka Ise, kellest see kõik tuli. Niipea kui oled vabastanud
end pettekujutlusest, maya’st – näivast tõelusest –, vabastad end
karmalise kiindumuse tagajärgedest ning valust ja kannatusest, mida see sulle
põhjustas, kui end ekslikult samastasid tegelaskujuga kinolinal.
Tõega leppimine ja enda vabastamine ei muudaks
sind vaimsemaks või inimesena paremaks. Sulle lihtsalt meenuks, kes sa olid,
ning sa hakkaksid end taas samastama sellega, mis oli tõeline, kui sa nautisid
filmi oma meeles. Sisuliselt seda kujutabki endast karmakoorma ületamine.
Loobudes kiindumusest tagajärge, isendilisse
meelde ja egosse, ning pöördudes tagasi põhjuse, Ise juurde, ületad sa
järk-järgult karmalise kiindumuse, koged enda algset ühtsust Ise’ga ning tunned
rõõmu õndsusest, lähedusest, armastusest ja naudingust, mis Ise’st esile
kerkivad.
Teadvus loodusmaailmas
Mitmikmaailmana, mitmemõõtmeliste olenditena,
koosnevad inimolendid teadvusest, energiast ja ainest, mis hõljub aegruumi
väljas. Eespool loetletud viis peamist ‘‘ehituskivi’’ on tekkinud Ise’st, universaalsest
teadvusest, mis neid jätkuvalt ka toetab.
Loodusmaailmas on
universaalse teadvuse avaldumine suuremal või vähemal määral piiratud, mistõttu
Ise ei saa ilmsiks tulla kogu oma täiuses. Mineraalide maailmas ilmneb teadvus,
mille sanskritikeelne vaste on cit, aistimisvõime madalaima vormina,
tulles esile enesekohase vastusena ärritajatele. Teadlaste hulgas teatakse seda
kui aatommälu. Taimede tundlikkus on pisut enam arenenud, kuigi jääb veel
uinuvaks teadvuseks. Sama tüüpi piiratud tundlikkus väljendub ka
mikroorganismide juures, kes kuuluvad ühtaegu looma- ja taimeriiki.
Loomariigis muutub teadvus kesksemaks ja
keerukamaks vastavalt elusolendi keerukuseastmele, saavutades ülima arengu
inimeses, kellel on kujunenud nii aru, tunnetus, taju, tunded ja tahe ning kes
suudab vaimu, aru, hinge, madalama meele ja keha väljendusvahendite kaudu tuua
ilmsiks Ise’t kogu selle täiuses.
Tuleb siiski täheldada, et üksiku eluvormi
teadvuse arenguaste sõltub sellest, millise võnkesagedusega määratlemata
energiat ehk praanat ta oma energeetilise süsteemi (tšakrad, aurad ja
meridiaanid) kaudu suudab edasi kanda ja muundada. Loomi hingestava energia
võnkesagedused on palju piiratumad kui inimestel ja enam arenenud inimese
võnkesagedusriba ulatus on palju suurem kui vähem arenenud inimesel.
Kõikumisi tuleb ette kõigi elusolendite teadvuses, neid põhjustavad läbi energeetilise süsteemi kiirgava energia (määratlemata energia) võnkesageduste kõikumised. Kuid kõikumised ei saa ületada tšakrate ja meridiaanide võimet energiat edasi kanda ja muundada ning aurade võimet energiat talletada.