Sisukord
Eessõna
9
Tänuavaldused
11
Esimene
osa
KÕIK
MÕTTEVÄLJARAVIST
1. Mõtteväljaravi
– murranguline ravimeetod 15
Mis on MVR? 15
Veidi taustast 17
Mary lugu 18
Uurimistöö algab 21
Mida sa võid oodata 23
MVR-i kasvav edu 24
Uus mõtteviis 26
2. MVR-i põhitõed: mida kujutab endast MVR
ja kuidas see toimib 29
Otsetee tervise juurde
31
MVR-i areng 32
Mõtteväljaravi 35
Probleemi põhjus 37
Ligipääs keha energiale 38
Tervendamine algoritmidega 40
Mõttevälja häälestamine 41
Hälbeid on võimalik eraldada 42
MVR-i jõud 46
Oled sa skeptik? 47
3. MVR-i toetav
teadus 51
Kaalukas tõendusmaterjal 51
MVR ja sinu füüsiline tervis 58
Südame löögisageduse muutuvus:
MVR-i jõu mõõtmine 52
Arstid ja MVR 71
Tervenemise saavutamine 75
Teine
osa
SISEMISE TERVENDAja äratamine
4. Algoritmide
ABC 83
Kõige tähtsam on häälestus 84
Stressitaseme määramine 86
Koputamine 87
Spektriseeria 92
Silmatõste alt üles 95
Psühholoogiline tagasikäik 96
Rangluu-hingamisharjutus 98
Norma lugu 101
5. Algoritmide
kasutamine 103
Trauma 106
Ärevus 119
Sõltuvused 136
Foobiad 144
Depressioon 149
Viha ja raev 152
Kinnismõtted 156
Süütunne 162
Häbi/kohmetus 165
Lennuväsimus 166
Füüsiline valu 172
6. Nõuanded,
kuidas probleemi jälile jõuda 177
Kui kaua mõju püsib? 178
Kõige levinumad probleemid 179
Kas sa oled keerukas juhtum? 181
Psühholoogilise tagasikäigu ohud
183
Kas mürkained kisuvad sind alla?
187
Uued edasiarendatud ravimeetodid
194
7. Apeksiprobleem 199
Mis on apeksiprobleem? 200
Kas sul on vajadus uskuda? 204
Kas asi on tähelepanu hajutamises?
205
Kas see on lihtsalt platseeboefekt?
208
Miks apeksiprobleem on tähtis 209
8. Mõned mõtted
lõpetuseks 211
MVR: uue aastatuhande ravimeetod
212
MVR-i uus põlvkond 214
Eesrindlik ravimeetod 216
Lisa
Kuidas leida arste, kes on teinud läbi
Callahani mõtteväljaravi tehnikate kursuse 219
Kontaktid 220
Register 221
Esimene osa
Kõik
mõtteväljaravist
1
Mõtteväljaravi –
murranguline ravimeetod
Kujuta endale ette, et sind rõhuvad emotsionaalsed
kannatused, kuid sa leiad mõne minutiga leevendust. Kujuta ette, et sind vaevab
krooniline stress, piinab nikotiinisõltuvus või halvab lennuhirm – kuid sa
suudad need ja teisedki kurnavad probleemid lahendada peaaegu hetkega.
Lahendust negatiivsetest emotsioonidest vabanemiseks pakub võimas
ravimeetod, mida nimetatakse mõtteväljaraviks (MVR). See on murranguline samm
psüühikahäirete mõistmise ja nendega toimetuleku teel. Kümned tuhanded inimesed
üle kogu maailma on juba kasutanud MVR-i, et jagu saada hirmudest, vabaneda
sundkäitumisest, toibuda purunenud suhtest, lõpetada kõige edasilükkamine,
vaigistada viha ja muret. See meetod on neile pakkunud kiiret ja ohutut
emotsionaalset värskendust ilma pikaajalise psühhoteraapia või ravimiteta.
Selle meetodiga ei kaasne riske. Sellega ei kaasne kõrvalmõjusid.
See meetod võib mõjuda ka sinu puhul.
Mis on MVR?
Mõtteväljaravi erineb kõigist teistest psüühilise ravi meetoditest, mida sa
eales oled kasutanud. Raviprotsess ise on täiesti ainulaadne. Ainulaadsed on ka
teaduslik alus, millele see meetod toetub, ja pretsedenditud tulemused, mida
see võib esile kutsuda.
MVR on süsteem, mis läheb sinu probleemi juurteni ja lahendab selle, olgu
tegemist foobia, viha, halva harjumuse, trauma, ärevuse, süütunde või murega.
Negatiivsed emotsioonid on niinimetatud mõttevälja (mõttevälja mõistet
käsitleme põhjalikumalt edaspidi) energeetilisel kujul kinni jäänud
kondenseerunud informatsioon. Mõtteväljas olev aktiivne informatsioon tekitab sinu elus kannatusi, häirides keha
sisemist energiavoolu ja põhjustades psüühilisi murranguid, mis õõnestavad emotsionaalse
heaolu tunnet.
Ravi võtmeks on keha biovälja mõjutamine, koputades sõrmedega
energiakanalitel asuvatele konkreetsetele kehapunktidele. Selle lihtsa
protseduuri käigus, mida üksikasjalikult tundma õpid, mõtled sa muret
tekitavale psüühikahäirele ja hindad oma emotsionaalse stressi tugevust
(skaalal ühest kümneni). Järgmiseks koputad kindlas järjekorras teatud
punktidele kehal. Nii kõrvaldad tasakaalutuse keha energiaringes, mille
tulemusena nõrgenevad või kaovad ka negatiivsed emotsioonid ja psüühikahäirete
sümptomid. Tänu uutele uuringutele, kus kasutatakse keha autonoomse
närvisüsteemi jälgimise vahendeid, saame nüüd teaduslikult mõõta ja määratleda
MVR-i poolt esile kutsutud muutusi organismis. Selge on, et MVR tervendab
põhitasandil – ja see toimub peaaegu silmapilkselt.
Aastate jooksul olen kirja pannud ja täpsustanud MVR-i definitsiooni:
MVR on psüühikahäirete ravimeetod, mis psüühilise
probleemi puhul rakendatuna kõrvaldab koodi abil mõtteväljas häired, mis on
kõigi negatiivsete emotsioonide algpõhjuseks. Kood on tuletatud MVR-i
kausaaldiagnostilise meetodi põhjal, mille abil töötati välja MVR-i algoritmid.
Loomulikult on selles definitsioonis mõndagi, millest sa praegu veel aru ei
saa. Kuid kui sa selle raamatu läbi loed, saab kõik selgeks. Veelgi tähtsam –
sa tunned MVR-i jõudu omaenda psüühikaprobleemide (ja isegi füsioloogiliste
probleemide) lahendamisel. Toime võib avalduda mõne minutiga, nagu on juhtunud
juba tuhandete inimestega. Lühidalt – sa võid oma elus uue lehekülje pöörata.
Veidi taustast
Kindlasti oled juba aru saanud, et mõtteväljaravi kujutab endast
radikaalset nihet psüühikahäirete ravis. Enamiku sellest sajandist on
emotsionaalse tervendamise tavapäraseks heakskiidetud meetodiks olnud vestlusel
põhinev teraapia. Veel kaks aastakümmet tagasi kasutasin ka mina ise seda
üldtunnustatud psühhoteraapia meetodit. Ma õpetasin seda kolledžis. Samal ajal
tegid mulle muret selle meetodi puudused.
Minu enda taust on äärmiselt tavapärane. Omandanud Ph D kraadi kliinilise
psühholoogia alal Syracuse’i ülikoolis, olin abiprofessor ning psühholoogiliste
teenuste ja uuringute juht Ida-Michigani ülikoolis (Psychological Services and Research at Eastern Michigan University),
seejärel pidasin loenguid Michigani ülikoolis, enne kui hakkasin tegelema
erapraksisega. Samuti olin Ameerika Psühholoogide Abielu- ja Pereteraapia
Akadeemia (American Academy of
Psychologists in Marital and Family Therapy) president. Kokkuvõttes on mu
taust täiesti traditsiooniline.
Ometi olen ma alati otsinud uusi tervendamismeetodeid. Ma olin kognitiivse
teraapia ja kliinilise hüpnoteraapia pioneer, kes lootis, et need päästavad
patsiendi traditsioonilise psühhoteraapia vigadest. Nagu paljud teised
psühhoterapeudid, tahtsin ka mina, et mu patsientidel hakkaks parem. Ma tahtsin
neid päästa kannatustest, tahtsin aidata neil taas elada normaalset elu. Kuid
ma tundsin, et tänapäeva psühhoteraapia veab patsiente alt. Ükskõik kas
ravisime depressiooni, foobiaid või purunenud suhteid – liiga palju patsiente
näis jäävat aastateks kalli psühhoteraapia lõksu, jutustama lõputult oma elust.
Nad taaselustasid valulikult oma trauma. Nad süüdistasid oma praegustes hädades
midagi või kedagi minevikust. Kuid päeva – või aasta – pärast ei olnud neil
mingeid tulemusi ette näidata. Nad lihtsalt ei saanud abi. Nad mitte ainult ei
kedranud oma ratast ühtsoodu edasi, vaid vajusid veelgi sügavamale
emotsionaalsesse mülkasse. Vahel tundus mulle, nagu õpetaksime me kolleegidega
oma patsientidele vaid seda, et nende elus võib olla palju rohkem viletsust,
kui nad on seni arvata osanud!
Kindlasti ei olnud ma ainus, kes mõistis selle elukutse troostitut
perspektiivi. Arutlesime koos psühholoogidest sõpradega sageli oma süngete
ülestähenduste üle. Me olime ühel meelel, et vaid väike protsent patsientidest
paraneb. Mu sõbrad olid sama pettunud kui minagi. Nad tunnistasid, et
traditsiooniline meetod enamiku inimeste puhul lihtsalt ei mõju ning et nende
enda pettumusest on hullem vaid patsientide illusioonide purunemine ja mõnikord
ka käegalöömine. Samal ajal rääkis enamik neist mulle: „Me anname patsientidele
parima võimaluse tervenemiseks – ükskõik, mis puudused sellel meetodil ka
poleks. Väike hulk edulugusid on parem kui üldse mitte miski.” Võib ju nii
olla. Kuid mina olin ikkagi heitunud, samuti minu patsiendid, kelle seisund ei
paranenud.
Erinevalt enamikest kolleegidest jätkasin ma otsinguid. Ma uskusin, et peab
leiduma parem meetod. Niisiis asusin uurima novaatorlikke raviviise, mis jäid
väljapoole traditsioonilist psühhoteraapiat, otsides õhinal uut ja tõhusamat
ravimeetodit. Sellel teekonnal sündiski MVR.
Mary lugu
Mõtteväljaravi kasvas otseselt välja minu pettumusest seoses Mary-nimelise
hilistes kolmekümnendates patsiendiga. Mary oli kahe lapse ema, kes võitles
lapsepõlvest peale tugeva hirmuga vee ees. Tegelikult oli see kõige tugevam
hirm vee ees, mida ma olin oma kolmekümneaastase praktika jooksul kohanud. See
lausa halvas naise, nii et ta ei suutnud teha isegi kõige tavalisemaid asju. Ta
ei suutnud minna vanni, kui vann oli vett täis. Ta ei suutnud isegi lapsi
vannitada. Ta käis küll duši all, kuid kiiruga ja suure pinge all. Iga kord kui
vihma sadas, oli Maryl pöörane hirm ja ta ei tõstnud jalgagi kodunt välja. Ta
elas Californias, kuid isegi kõige kaunimal päikesepaistelisel päeval ei suutnud
ta sõita mööda Pacific Coast’i maanteed, sest ookeani nägemine kohutas teda.
(Mäletan, kuidas Mary mulle rääkis, kui tänulik ta oli filmile „Lõuad” (Jaws), sest pärast selle filmi vaatamist
ei nurunud lapsed enam, et ta nad randa viiks.) Öösiti nägi naine õudusunenägusid,
kuidas mingi tundmatu müstiline jõud paiskas ta ookeani või „sai vesi ta mingil
muul moel kätte”.
1980. aastaks olin töötanud Maryga juba üle aasta, kasutades kõiki
teadaolevaid traditsioonilise psühhoteraapia võtteid. Kuid miski ei toonud edu.
Me proovisime Maryga ratsionaal-emotiivset teraapiat, patsiendikeskset ravi,
kognitiivset ravi, käitumisravi, hüpnoosi, lõdvestusharjutusi, bioloogilist
tagasisidet (biofeedback),
süstemaatilist tundetuks muutmist... Miski ei aidanud. Absoluutselt mitte
miski.
Nagu kõik mu kolleegid, kes ravivad foobiaid, nii sundisin ka mina Maryt
hirmule vastu astuma. Muidugi võib see meetod esile kutsuda nii tugeva
ärevusseisundi, et patsiendil tekib traumajärgne stress. Mõni patsient saab
sellise šoki, nagu oleks ta sõja läbi teinud. Kuid neil – nagu ka Maryl – ei
hakka parem. Nad ei saa peaaegu kunagi terveks. Tegelikult pole ma näinud
inimest, kelle foobiad oleksid täielikult välja ravitud. Vähemalt mingi jälg
häirest jääb alles. Mina olin pettunud, minu patsiendid, kes kannatasid
foobiate all, aga täiesti muserdatud.
Tegelikult ilmnesid Maryl vähesed paranemise tundemärgid. Mõne kuu pärast
suutis ta kartlikult istuda minu kodukontori aias oleva basseini ääres ja lasta
jalad madalasse vette. See nõudis temalt tohutut julgust. Ta tundis end iga
kord lausa kohutavalt, kui tollhaaval basseinile lähemale nihkus. Basseini
ääreni jõudnud, ei suutnud ta tegelikult vett vaadata. „See on tõeline piin,”
ütles ta mulle. Enamasti oli tal seansi lõpuks painav peavalu, mille kutsus
esile terve tunni vee läheduses viibimisest tekkinud stress.
Viimaks oli mu tarkus otsas, ma peaaegu ei lootnudki enam, et suudan Maryt
aidata. Kord pärastlõunal otsustasin puht lootusetusest teha ühe katse.
Istusime Maryga aias, bassein oli nägemisulatuses. Õige pea hakkas vee lähedus
Maryle mõju avaldama. Ta niheles toolil. Ta erutus vähehaaval ja ärritus
lõpuks. „Ma tunnen seda oma kõhuga,” lausus ta. „Iga kord kui ma vett näen või
sellele mõtlen, tunnen ma seda oma kõhuga.”
Samal hetkel tuli mulle mõte. Kuigi ma polnud nõelravi õppinud, olin siiski
hiina meditsiiniga piisavalt tuttav saamaks aru teooriast, et energia voolab
kehas mööda kanaleid, mida nimetatakse meridiaanideks ja millel asuvad
nõelravipunktid. Kui need energiakanalid ei ole tasakaalus, siis hiina õpetuse
järgi inimene haigestub. Ma teadsin, et täpselt silma all on mao meridiaani
lõpp-punkt – ja Mary oli öelnud, et tal on maos iiveldustunne. Hetke ajel,
meeleheites, laususin Maryle: „Koputa!” ja osutasin punktile tema silma all.
„Mõtle oma veehirmule ja koputa kahe sõrmega mõned korrad silma alla.”
Mary tegi seda.
Ma ei oodanudki, et midagi juhtuks. Kuid ausalt öeldes olin valmis proovima
mida iganes. Võib-olla, kõigest võib-olla tasakaalustab just rütmiline
koputamine Mary energiavoolu ja vallandab blokeeringud.
Kahe minuti pärast lõpetas Mary koputamise. Ta vaatas hämmastunult mulle
otsa.
„See on läinud!” hüüatas ta.
„Mis on läinud?”
„See hirmus tunne kõhus. See on täiesti kadunud!”
Enne kui jõudsin midagi lausuda, hüppas Mary toolilt püsti ja jooksis
basseini poole. Ta naeratas, lausa naeris – ja jooksis üha kiiremini. Äkki
taipasin, et kui Mary ei peatu, siis lõpetab ta basseinis – ja ma teadsin, et
ta ei oska ujuda! Sel hetkel olin mina
see, kes kartis!
„Mary, vaata ette!” hüüdsin ma ja tormasin talle järele.
Mary peatus. Ta pöördus ümber, lai naeratus näol. „Ärge muretsege, dr
Callahan, ma tean, et ma ei oska ujuda.” (See lause näitas, et kuigi ta hirm
oli kadunud, polnud ravi kahandanud tema otsustusvõimet; ta tundis vee ees
mõistuspärast aukartust.) Basseini äärel vaatas Mary korraks vee peegeldust,
kükitas siis ja pritsis vett näole. Ma jälgisin teda imestusega.
„See on läinud, dr Callahan,” hüüdis ta. „Ma ei karda enam.”
Nagu arvata võid, olin tummaks löödud.
Sel õhtul pani Mary end proovile. Kuigi ookean oli tema paljude
õudusunenägude keskmes olnud, tundis ta end küllalt kindlalt, et merega
vahetult kohtuda. Californias haruldase äikesetormi ajal sõitis Mary randa ja
kõndis vee poole. Ta liikus aeglaselt ja julgelt edasi. Vesi puudutas tema
keha, kui ta lainetesse astus. Külmad ookeanilained pritsisid ta põlved märjaks
ja ulatusid vahel isegi vööni. Kõige selle juures oli Mary hirmust täiesti
vaba!
Isegi nüüd, kakskümmend aastat hiljem, vestleme Maryga regulaarselt. Pärast
seda ravi „koputustega” kaks aastakümmet tagasi pole Mary veekartusest jälgegi
järel. Ja õudusunenäod on samuti kadunud.
Uurimistöö algab
Ravil Maryga olid hämmastavad ja ootamatud tulemused. Ausalt öeldes ei
osanud ma sellest mõnda aega üldse midagi arvata. Võib-olla oli tegemist
kordumatu õnneliku juhusega. Või olin komistanud millegi erilise otsa...
tõelisele läbimurdele foobiate ravis.
Ma püüdsin toimunust aru saada. Kuidas võis see ebatavaline tehnika, mis
oli kõige õpitu täielik vastand, mõjuda nii hästi ja nii kiiresti? Kas
koputamine mõjutas tõepoolest keha energiavälja, parandades Mary emotsionaalset
seisundit, kui aastad psühhoterapeutilist ravi polnud tulemusi andnud? Kas
kanali teatud punktile koputamine ergutas tõepoolest tervendava energia voolu
Mary kehas, nagu oleks taastunud vereringe blokeeritud arterites?
Algas tõsine uurimistöö. Ma lootsin, et tehnika, mis mõjus nii hästi
Maryle, toimib ka teiste patsientide puhul. Parimat lootes katsetasin mõnede
patsientidega. Tulemused tekitasid aga suure pettumuse. Meetod polnud teiste
patsientide puhul kuigi tõhus. Kasutasin seda foobiate ja ka muude
psüühikahäiretega patsientide raviks. Algusaegadel enne tehnika täiustamist oli
ravi edukus vaid kolm protsenti.
Ometi ei kaotanud ma lootust. Kui koputamine mõjus, oli tulemus väga
võimas. Ma tundsin, et olen teinud suure läbimurde isegi juhul, kui meetod
aitas vaid väikest osa patsientidest. Nii jätkasin uurimistööd.
Järgnevatel nädalatel avastasin, et mõne patsiendi puhul oli vaja koputada
tervet rida punkte – ja kindlas
järjekorras. Tegelikult said paljud inimesed sel moel abi ja mitte ainult
foobiate puhul. Aja jooksul ilmnes, et erinevas järjestuses koputamine kutsus
esile paranemise erinevatest emotsionaalsetest ja psüühikahäiretest. Ma
hakkasin aru saama, et kindlate emotsionaalsete häirete puhul oli vaja kindlaid
ravivalemeid ehk algoritme. Olenevalt
ravitavast probleemist oli üks rida koputusi teistest tõhusam.
Peagi olin ma (ja nüüdseks üha kasvav hulk teisi psühholooge ja tervishoiutöötajaid)
meetodit muutnud, et ravida mitte
ainult foobiaid, vaid ka paljusid teisi psüühikahäireid. Aastate jooksul tegin
uusi avastusi, mis täiustasid meetodit ja suurendasid selle edukust. Nüüd, kui
mul on seljataga kaks aastakümmet uurimistööd ja kogemusi, on mõtteväljaravi
tulemused psühholoogia vallas jätkuvalt võrreldamatult kõrged. MVR-i tulemused
on ettearvatavad ja mõõdetavad ning selle tehnika toime avaldub minutitega.
Kõige hämmastavam on võib-olla see, et psüühikas
kiireid muutusi valla päästes kutsub MVR esile ka südame löögisageduse muutuvuse paranemise ja paljude
terviseprobleemide lahenemise alates kroonilistest valudest ja lõpetades südame
arütmiaga. Kui selliste füüsiliste vaevuste ravi on edukas ja me võime neid
tulemusi mõõta kõrgetasemeliste seadmete abil, siis annab see mulle kinnitust,
et MVR on pääsenud ligi keha enda tervendamismehhanismile. See on tõepoolest
ainulaadne ja võimas tervendamismeetod.
Mida sa võid oodata?
Kui järgid tähelepanelikult käesolevas raamatus esitatud programmi, siis
võin sulle lubada järgmist. MVR-i abil saadud heade tulemuste protsent on
pretsedenditu, seega on põhjust oodata, et ka sind saadab edu. 75–80% patsiente
on MVR-ist abi saanud, kasutades käesolevas raamatus kirjeldatud valemeid ehk
algoritme. Seega on õige, et 75–80% inimestest võib loota täielikku lahendust
oma negatiivsetele emotsioonidele. Tänu selle tehnika veelgi keerukamatele
edasiarendustele – mida mina nimetan kausaaldiagnostikaks – on ravi edukus
tõusnud 98%-ni ja seda isegi kõige raskemate juhtumite puhul!
Mõtle sellele. Kui kasutasime enne MVR-i traditsioonilist psühhoteraapiat,
oli minu (ja mu kolleegide) ravi edukus foobiate puhul vaid viis protsenti.
Nüüd, kasutades kõige edumeelsemat MVR-i, on foobiate ja teiste psüühikahäirete
ravi edukus tõusnud 98 protsendini! Sellise edu tõttu usun kindlalt, et MVR
jõuab emotsionaalsete häirete algpõhjuseni – ja seda viisil, mida
traditsioonilises psühhoteraapias pole kunagi proovitudki.
Kui räägin MVR-ist konverentsidel, hämmastab enamikku minu psühholoogidest
kolleege ravi edukuse kõrge protsent. Lõppude lõpuks tunnevad nad ju
traditsioonilist psühhoteraapiat ja selle võimalikke tulemusi – ja nende „ravi”
edukus kahvatub MVR-iga võrreldes. Traditsioonilises psühhoteraapias ei kohta
sellist edu nagu MVR-i puhul. Kui oled käinud ravil, siis tead, et see on tõsi;
„terveks ravitud” patsientide arv on hämmastavalt väike, kuid seda peetakse
ikka veel normaalseks. Mis veel hullem, traditsioonilistel psühhoterapeutidel
kulub raviks kuid ja aastaid, et üldse mingit edu saavutada – ja pole ühtegi
garantiid, et probleem leiab kestva lahenduse.
Edasi lugedes märkad, et MVR ei sobi ühegi üldtunnustatud ettekujutusega
psühhoteraapiast. Samuti ei korda see traditsioonilise psühhoteraapia madalat
edukuse protsenti. Isegi kui patsiendid on väsinud kõigist teistest
meetoditest, kaasa arvatud ravimid, enne kui otsustavad proovida uue
ravimeetodi mõju – neid võib pidada „rasketeks juhtumiteks” –, toimib MVR ka
nende puhul.
Tõenäoliselt loed sa seda raamatut, sest sul on mingi konkreetne psüühiline
(aga võib-olla ka füüsiline) probleem, mille loodad lahendada. See raamat on
just sinule, mitte üksnes siis, kui su emotsionaalseid häireid peetakse
sobimatuks (foobia, sõltuvus tubakast või alkoholist), vaid ka siis, kui
psüühiline keeristorm on vägagi kohane (seotud mõne traumaatilise sündmusega
nagu vägistamine või armastatud inimese vägivaldne surm). MVR võib kaotada sinu
emotsionaalse häire jäljetult, vaigistades psüühilise valu ja ravides võib-olla
isegi mõnd füüsilist häda.
MVR-i kasvav edu
Kakskümmend aastat tagasi olin ma ainus mõtteväljaravi praktiseeriv arst.
Tänapäeval – ehkki enamik traditsioonilisi psühhoterapeute jääb MVR-i suhtes
skeptiliseks, sest teab sellest vähe – kasutavad seda revolutsioonilist meetodit
sajad psühhiaatrid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, koolinõustajad ja õpetajad
mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid kogu maailmas, sealhulgas Inglismaal,
Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Rootsis, Šveitsis, Hollandis, Taanis,
Jaapanis, Singapuris, Mehhikos, Brasiilias, Boliivias, Austraalias ja Kanadas.
Mõtteväljaravi kasutavaid arste ei rahulda traditsioonilised meetodid, nad
tahavad proovida MVR-i, et aidata inimesi, kes astuvad nende kabinetti. Peaaegu
kõik neist on nüüdseks saavutanud sama muljetavaldavaid tulemusi kui mina.
Tõelised kasusaajad on muidugi sinusugused inimesed – tuhanded inimesed. Nende
elu on märgatavalt paremaks muutunud. Ma usun traditsiooniliste
psühhoterapeutide püsivale skeptitsismile vaatamata, et ka sinu elu võib muutuda.
Hiljuti ravisin üht kolmekümne kolme aastast Farrah’i-nimelist naist, kes
töötas ühes suures Singapuri telefonikompaniis. Kui tema poiss-sõber kuu aega
varem nende suhte lõpetas, varises Farrah emotsionaalselt kokku. Ta oli
noormehesse meeletult armunud olnud ja arvanud, et nad on hingekaaslased,
igavesti lahutamatud. Pärast lahkuminekut oli Farrah täiesti murtud. Tal oli
hea haridus ja suurepärane töö, kuid äkitselt valdas teda abitusetunne ja ta
kaotas ohjad. Ta oli väga halvas seisundis ega suutnud leppida, et tema elu
armastus on läinud. Oli päevi, mil ta ei tõusnud üldse voodist. Ta peaaegu
loobus söömast. Oma kannatusi vaigistas ta rahustitega. Tundide kaupa vahtis ta
oma endise armastuse pilti.
Farrah ei mõistnud, kuidas nii paljutõotav suhe võis lõppeda nii suurte
kannatustega. „Ma arvasin, et ta on minuga õnnelik,” ütles ta mulle. Ja lisas
seejärel: „Ta tegi mulle haiget ja ma olen kibestunud.”
Ohjeldamatult nuuksudes palus Farrah minult abi. Ma rääkisin talle MVR-ist
ja me proovisime telefoni teel „retsepti”, millele olin nimeks pannud
„armuvalu”.
Mina juhendasin Farrah’t telefoni teel, tema aga koputas ükshaaval
vajalikele punktidele oma kehal. Kolme minutiga oli ravi sooritatud – ja Farrah’
emotsionaalsed kannatused olid kadunud. Ta ei nuuksunud enam. Ta lõdvestus. Ta
ütles, et skaalal ühest kümneni olid tema kannatused langenud kümnelt kolmele
ja seejärel ühele. Emotsionaalne torm oli vaibunud. Täielikult kadunud. Muidugi
ütles Farrah: „Loomulikult meeldiks mulle rohkem, kui mu poiss-sõber oleks
minuga.” Kuid ta leppis oma eluga. Ja väga oluline on, et see märkimisväärne
muutus tema psüühilises seisundis jäi püsima. Meie viimase vestluse ajal oli ta
oma murtud südame juba unustanud, ilmselt alatiseks.
Kas kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Õnneks ei pea sa minu väiteid MVR-i
kohta pimesi heaks kiitma. Seda eesrindlikku ravimeetodit on nüüdseks korduvalt
uuritud ja see on oma usaldusväärsust tõestanud. Sa võid seda ise järele
proovida ja tulemusi hinnata. Käesolevas raamatus tutvustan sulle sammhaaval
kogu programmi, mis võimaldab sul kogeda MVR-i mõju oma elus. Sa leiad, et see
programm, mida on proovinud juba tuhanded inimesed, on kergesti mõistetav ja
äärmiselt lihtsalt järgitav. Neid algoritme on kerge meelde jätta ja lihtne
kasutada. Kui järgid täpselt soovitatud koputamismustreid ja teisi protseduure,
on ravi sinu jaoks nauditav, isegi kui sa pole MVR-i õppinud.
Ükskõik kas loodad leida leevendust ärevusele, traumale, depressioonile, süütundele,
vihale, hirmule või murtud südamele – selles raamatus esitatud programm võib
sind aidata. Ja see programm mitte ainult ei kõrvalda sümptomid, vaid kaotab
peaaegu hetkega ka emotsionaalse valu algpõhjuse ning tavaliselt alatiseks.
Uus mõtteviis
See programm kujutab endast põhjalikku muutust psühholoogias, eriti
kliinilises psühholoogias. Ta jätab sotsiaalteadused seljataha ja viib
kliinilise psühholoogia tõsiteaduste (oma seaduste ja rangete ettekirjutustega)
hulka. Nüüdsest on võimalik emotsionaalsed probleemid minutitega täielikult
kõrvaldada. Meetodi teaduslikku alust tutvustatakse järgmise peatüki algul –
uurimistöid, teste, füsioloogilist tõendusmaterjali ja korduvaid kliinilisi
kogemusi, mis kinnitavad MVR-i tõhusust.
Enam ei pea sa leppima traditsioonilise psühhoteraapiaga, mis parimal juhul
aitab sul elada koos oma hirmude, ärevuse, depressiooni või teiste
probleemidega. Õige pea kasutad sa oma elus MVR-i. Enamik inimesi leiab oma
emotsionaalsetele ja isegi füüsilistele kannatustele kiiret leevendust, mis
võib kesta aastaid. Kui otsid uusi lahendusi, keera kähku lehte ja ära karda
kõrvalmõjusid, vaid hakka pihta!
2
MVR-i põhitõed: mida kujutab
endast mvr ja kuidas see toimib
Hiljuti ravisin Roy-nimelist
meest, kellele oli just pakutud ametikõrgendust kõrgtehnoloogiafirmas, kus ta
töötas. Roy oli neljakümne kahe aastane insener, kena välimusega ja pealtnäha
enesekindel. Kuid selle asemel, et uutest tööalastest võimalustest rõõmu tunda
– ja sellega kaasnevast märkimisväärsest palgatõusust –, ütlesid ta närvid
üles. „Ma ei saa magada,” rääkis Roy mulle. „Ma ei suuda tööle keskenduda.
Ärevus laastab mu.”
Roy oli sedavõrd liimist lahti, et näis, nagu oleks ta vallandatud, mitte
saanud ametikõrgendust ja parema palga. „Sellel uuel ametikohal korraldan ma
terve osakonna tööd ja vastutus on palju suurem,” rääkis Roy. Siis tegi ta
pausi, ohkas sügavalt ja lisas: „Ma tean, et see on tore ja et ma peaksin olema
vaimustuses. Aga kogu see olukord tekitab minus stressi. Et uus töökoht vastu võtta,
pean ma koos perega kolima Denverisse, kus asub kompanii peakorter. Minu tütar
õpib gümnaasiumis ja ta peaks oma sõbrad maha jätma. Ma ohin ja vähkren öösiti,
see kõik on minu jaoks kohutav.”
Siis rääkis Roy mulle veel ühest probleemist. Ta teadis, et uuel töökohal
tuleb tal palju avalikkuse ees esineda – ja see kohutas teda tõsiselt. Ta oli
alati kõnepuldis ebamugavust tundnud. Ta hakkas kogelema, sõnad jäid kurku
kinni, isegi pea käis ringi. Ta võis tunda, kuidas süda rinnus peksis. Ülahuule
kohale kogunesid higipiisad. Käed hakkasid värisema. Mõnikord kaotas ta publiku
ees mõttejärje ja läks aega, enne kui ta suutis end taas koguda ja jätkata.
Mida rohkem Roy ametikõrgendusele mõtles, seda enam tundus talle, et ta ei
peaks seda kohta vastu võtma. „See on tõesti irooniline,” sõnas ta. „Olen
aastaid sellest ametikohast mõelnud. Ja nüüd, kui ma selle saan, tahan
põgeneda.”
Otsustasime Royga proovida, kas MVR aitab tal välja tulla olukorrast, mida
ta kirjeldas kui „oma elu suurimat kriisi” ja „tõelist pöördepunkti”. Kas
suudame koos tema kannatusi leevendada, et ta saaks vastu võtta parima otsuse
enda ja oma perekonna seisukohalt?
Palusin Royl hinnata stressi tugevust skaalal ühest kümneni, kus kümme
tähendab kõige halvemat võimalikku enesetunnet. Ta vastas, et see on vähemalt
üheksa. Seejärel tutvustasin talle põgusalt mõtteväljaravi „ärevuseretsepti”.
Ta koputas läbi terve rea punkte oma kehal. Selleks kulus umbes kolm minutit.
Kui Roy oli lõpetanud, vaatas ta mulle otsa, kergendustunne silmis. „Mul on
palju parem olla,” sõnas ta. „Palju
parem. Ma olen päris rahulik. Mul ei ole enam nii halb nagu veel mõne minuti
eest.” See oli tõepoolest hämmastav. Skaalal ühest kümneni oli Roy ärevuse
tugevus tema enda sõnul langenud üheksalt ühele.
Nädala pärast Roy helistas ja pajatas headest uudistest: ta oli uue töökoha
vastu võtnud ja ootas põnevusega eesolevaid väljakutseid. Ta teadis, et uue töö
vastuvõtmine on parim otsus nii talle kui tema perekonnale, vaatamata neid
kõiki ees ootavatele ümberkorraldustele. Ta avaldas MVR-ile tunnustust, sest
see võttis kannatusekoorma ta õlgadelt, nii et ta suutis teha oma tulevikku
silmas pidades mõistliku otsuse.
Otsetee tervise juurde
Mõtteväljaravi pakub lihtsaid, kuid tõhusaid ettekirjutusi või „retsepte”
psüühiliseks (ja mõnel juhul isegi füüsiliseks) tervenemiseks. Nagu Roy
avastas, mõjus tehnika minutitega – mitte nädalate, kuude või aastatega nagu
traditsioonilise psühhoteraapia puhul.
Enamik terapeute, kes kasutavad nüüd minu meetodit, olid enne selle
katsetamist mõistetavalt üsna skeptilised. Kõigele vaatamata tundus see, mida
ma tegin, võimatuna. Need, kes proovivad MVR-i, on üllatunud, kui avastavad, et
see ravi on just nii edukas, nagu ma väidan. Miski traditsioonilises
psühhoteraapias või tänapäeva teoreetilises psühholoogias poleks saanud
niisugust pretsedenditut edu ennustada – ega ka seletada. MVR on tõepoolest
revolutsiooniline. Terminid, millega sa selle raamatu lehekülgedel tutvud – hälve, aktiivne informatsioon, mõtteväli jt –, on psühholoogias uudsed,
nagu ka tervendamismeetod ise.
Enne MVR-i kasutuselevõttu lasksin näiteks patsiendil, kes oli just
kaotanud armastatu, taaselustada purunenud suhte kõige piinarikkamad hetked,
üks valulik seanss teise järel. Sageli tekitas mitu tundi vältav ravi
patsiendile tõsiseid kannatusi. See traumeeris teda uuesti – mis oleks olnud
vastuvõetav, kui patsiendil oleks sellest parem hakanud. Kuid mul ei tekkinud
kunagi tunnet, et minust oleks olnud suurt abi patsiendi kannatuste
vähendamisel ja tema aitamisel tagasi normaalsesse, loovasse ellu.
Foobiatega patsientide puhul kasutasin lõdvestustehnikaid, seejärel aga
esitasin väljakutse nende vääradele tõekspidamistele, mis hirme tekitasid.
Hüpnoosi abil sisendasin neile positiivsust foobiatega võitlemiseks. Seejärel
seadsin nad vastakuti hirmu allikaga – rahvahulkade, putukate või avalikkuse
ees esinemisega –, pikendades vähehaaval, nädalate või kuude jooksul, patsiendi
viibimist hirmu allika mõju all. Kliendid rääkisid mulle, et kui nad isegi olid
lõpuks suutelised seisma kõrghoone rõdul või kõnelema inimeste ees, oli nende
enesetunne ikkagi kohutav. Jah, nad mõistsid, et nende hirm on irratsionaalne –
et nad ei peaks kartma –, kuid nad ei saanud hirmust jagu. Ma jõudsin järeldusele,
et ravi ei kaota nende hirme, vaid veenab neid tegelema asjadega, milleks neil
pole mingit kalduvust. Oli kindel, et ma ei kõrvaldanud nende hirmu allikat. Ja
nii jäid nende kannatused alles.
Nagu sa juba tead, ei nõua MVR pikka rida ebamugavaid raviseansse, milleks
kulub kuid. Samuti pole vaja kasutada nõelu ja keerukaid instrumente. Kuid see
nõuab olulist nihet lähenemises psüühikahäiretele, nende põhjustele ja ravile.
Nagu teisedki vaimse tervise professionaalid, nii olin ka mina õppinud pidama
negatiivsete emotsioonide peamiseks allikaks minevikukogemusi, erinevaid
tunnetuslikke faktoreid, kehakeemiat, närvisüsteemi ja aju ennast. Kuid selles
peatükis saad sa teada, et see pole sugugi nii.
MVR-i areng
Lapsena kannatasin ma ka ise foobiate all. Mäletan selgelt, kui jube oli
minna läbi tunneli või vaadata kõrghoone aknast välja. Isegi noorukieas, kui
teadsin, et need hirmud on irratsionaalsed, ei saanud ma oma foobiaid selle
arusaama abil kontrolli alla.
Aastaid hiljem, psühholoogiatudengina, ajasin ma oma rühmakaaslased
mõnikord lausa hulluks: kui nemad tahtsid laupäeva õhtul meelt lahutada,
soovisin mina arutleda ja vaielda nädala jooksul õpitu üle. Ma teadsin kuidagi,
et psüühiliste kannatuste kaotamiseks on rohkem võimalusi, kui meile õpetati.
Kogu oma karjääri jooksul olen jätkuvalt olnud uudishimulik, otsinud alati
vastuseid. Mul on meeles Albert Einsteini vastus küsimusele, kuidas ta tegi oma
tähelepanuväärsed loodusteaduslikud avastused. „Ma ei mõelnud peaaegu terve elu
mitte millelegi muule,” vastas tema. Minuga oli sama psühholoogia vallas. Ma
tahtsin innukalt õppida kõike, mida vaid sain, uurida uusi ideid ja teooriaid
psüühikahäirete päritolu ja ravi kohta. Miski ei huvitanud mind rohkem.
Kuid ma pole pidanud end seotuks ühegi psühholoogia- ega naaberteadusalade
koolkonnaga, ka praegu mitte. Aastate jooksul, juhindudes esimesest
positiivsest kogemusest oma patsiendi Maryga (vt 1. peatükk), keskendusin oma
uurimistöös erinevatele suundadele, mis minu arvates võisid selgitada, mis toimus
mitte ainult Mary, vaid ka tuhandete järgmiste patsientidega. Kui
mõtteväljaravi hakkas kuju võtma, toetusin paljudele teadusvaldkondadele. MVR-i
on mõjutanud tegelikult kvantfüüsika, bioloogia, nõelravi, idamaised arusaamad
meele ja keha loomupärasest energiaringest ja ka kliiniline psühholoogia. Ma
pole nõelravi õppinud, kuid olen seda meetodit iseseisvalt uurinud. Ma olen
sageli öelnud, et kui oleksin kõiki neid valdkondi mingitel kursustel tundma
õppinud, siis poleks ma tõenäoliselt oma avastusteni jõudnud, sestap läksin
sellele seiklusele vastu üksi, astudes mööda oma rada, kuhu see ka ei viinud.
Seda võib nimetada teadmatuse jõuks.
Rakenduslik kinesioloogia
Minu psühhiaatrist kolleeg dr Harvey Ross tutvustas mulle lihaste testimise
meetodit, mille oli välja töötanud kiropraktik dr George Goodheart. Goodheart
nimetas seda teadusala rakenduslikuks
kinesioloogiaks.
Testi ajal palus Harvey mul tõsta vasaku käe horisontaalselt küljele ja
püüdis seda siis alla suruda. Ma suutsin edukalt survele vastu panna, hoolimata
sellest, et ta rakendas küllaltki suurt jõudu. Seejärel palus ta mul mõelda
millelegi, mis mind endast välja viib. Keskendusin kujutluspildile, et mu kodu
on tulekahjus hävinud. Samal ajal püüdis Harvey taas mu kätt alla suruda,
rakendades sama suurt jõudu nagu varemgi. Seekord, kui mu meeli valdasid
negatiivsed mõtted, ei suutnud ma kätt üleval hoida. Tundsin end jõuetuna. Sel
hetkel taipasin, et see oli parim näide meele ja keha vastastikmõjust, mida
eales olin näinud ja kogenud!
Peagi hakkasin mõtlema küsimusele: kui oleks mingi võimalus probleemile
keskendumise ajal jõudu säilitada, kas see võiks siis tähendada, et probleem
kaotab oma jõu?
Nõelravi
Nõelravi mõjutab keha energiaringet. See iidne (vähemalt viis tuhat aastat vana)
tervendamissüsteem põhineb eeldusel, et energiavoolu stimuleerides on võimalik
aktiveerida keha enda tervendav energiavõrgustik. Kuigi mõtteväljaravi on palju
võimsam kui nõelravi, andes etteennustatavaid ja koheseid tulemusi, kasutab see
sama energiaringet – koputatakse samadele kehapunktidele, kuhu torgatakse
nõelad. Koputades teatud punktidele kindlas järjekorras, saab psüühilisi
probleeme kõrvaldada. Ma selgitan lühidalt, MVR-i ja nõelravi peamine erinevus
on see, et minu meetodi puhul kuulub ravi juurde ka tehnika, mida ma nimetan mõtete häälestamiseks. Koos teiste
sellele meetodile eriomaste elementidega võib MVR esile kutsuda palju jõulisema
tervenemise kui nõelravi.
Neurolingvistiline
programmeerimine
Uurimistööd neurolingvistilise programmeerimise (NLP) vallas on näidanud,
et teatud silmaliigutused võivad mõjutada ligipääsu mälestustele, samuti
vähendada stressi ja soodustada lõdvestumist. Kõik inimese kogemused on NLP
teoreetikute järgi kodeeritud süsteemidesse, mis vastavad tajusüsteemidele
(visuaalne, auditiivne, kinesteetiline), mille kaudu inimene suhestub
maailmaga. Olles osaliselt mõjutatud NLP tõekspidamistest silmade liigutamise
kohta, olen MVR-i algoritmide ehk „retseptide” väljatöötamisel kaasanud ka
mõned silmaliigutused, mis muudavad MVR-i toime tõhusamaks.
Teised
uurimisvaldkonnad
Minu tutvus muude teadusvaldkondadega on mõtteväljaravi arengusse samuti
oma panuse andnud. Kui olin tunnistajaks MVR-i kasutavate patsientide
hämmastavale paranemisele, suunasid nende „tohutud hüpped” mind uurima näiteks
kvantteooriat, et leida võimalikke selgitusi sellistele märkimisväärsetele
muutustele. David Bohmi suguste kvantteoreetikute kirjutised aitasid mul
mõista, miks MVR suutis paljudel patsientidel esile kutsuda nii olulisi
muutusi. Samuti äratas minu huvi uurimus ajupoolkerade erinevustest, kus
väideti, et ümin võimaldab ligipääsu paremale ajupoolkerale.
Kokkuvõttes on kõigis neis valdkondades tehtud uuringud olnud mulle toeks
ja aidanud kaasa minu enda avastustele, viies välja MVR-i peenhäälestuseni.
Mõtteväljaravi ei sarnane ühegi
teise psühholoogilise ravimeetodiga ei aluselt, millele ta toetub, ega ka
tulemustelt. Winston Churchill on öelnud: „Inimesed komistavad sageli tõe otsa,
kuid enamik neist tõuseb ja jätkab teed, nagu poleks midagi juhtunud.” Kui minu
teele sattusid psüühiliste kannatuste põhjused ja ravi, siis võtsin ma need
õnneks oma südameasjaks. Tulemuseks on mõtteväljaravi.
Süüvigem nüüd mõtteväljaravi ja seda toetava teaduse üksikasjadesse.
Mõtteväljaravi
Einstein näitas, et kõik on energia (E = mc²); mõtteväljaravi põhineb
eeldusel, et ka mõte on energia. Pole üllatav, et ajus tekkinud energiat võib
näha ja mõõta selliste keerukate seadmetega nagu elektroentsefalograaf (EEG).
Kujutle, et see mõtteenergia on seotud väljaga – see pole vahetult vaadeldav,
kuid on sama tõeline nagu magnetväli või gravitatsiooniväli. Isegi kui sa
magnetvälja või gravitatsioonivälja ei näe, võid välja mõju kogeda; sama on
mõtteväljaga.
Sõnaraamat ütleb välja kohta:
„Inimese käitumise põhjuslikeks teguriteks olevate jõudude kompleks.” Mõtteväli
on MVR-i põhimõiste. See mittemateriaalne „struktuur” või „konstruktsioon” võib
sisaldada suurt hulka informatsiooni, kuid psüühilisi kannatusi ravides
keskendume informatsioonile, mis tekitab sinu negatiivseid emotsioone. Kui sa
kardad madusid, piinled purunenud abielu tõttu või oled depressioonis töökoha
kaotuse pärast – nende kannatuste põhjus on mõtteväljas. Kuna selle meetodi
puhul on õnnestumiseks väga oluline, millele sa ravi ajal mõtled, võtsin kasutusele
sõna „mõtteväli”, et näidata, kust võib seda olulist infot leida.
Pea meeles, et mõttevälja ei saa vahetult jälgida – ja seega ka muret, valu
või hirmu, mida sa tunned. Kuid see ei muuda neid vähem reaalseks. Minevikus ei
suutnud füüsikud näha elektrone, kuid nad tõestasid nende olemasolu kaudselt.
Mõned teadlased lähenevad psüühilisele kannatusele minust erineval viisil.
Nad väidavad, et peamine negatiivseid emotsioone tekitav informatsioon asub
ajus ja et nende emotsioonide keskmeks on aju mandelkeha, mida ei saa muuta.
Kui see teooria kehtib, siis pesitsevad valulikud elukogemused ajus jäädavalt;
me saame parimal juhul tähelepanu neilt kõrvale juhtida või kasutada ravimeid
nende põhjustatud valu vaigistamiseks. Kuid me ei saa neist lahti, enne kui tulevikukirurgia
või tulevikuravimid seda võimaldavad.
Minu enda uurimistöö – mida toetasid MVR-i tulemused – seab selle teooria
kahtluse alla. Kui see vastaks tõele, siis ei saaks MVR nii kiiresti
emotsionaalset segadust välja juurida. Briti bioloog Rupert Sheldrake on
kirjutanud: „Mälestus asub ajus samavõrd kui telestuudiost tulev pilt
televiisoris.” Tõendusmaterjalid näitavad meile, et negatiivsete emotsioonide
puhul pole tegemist „riistvara”, vaid „tarkvaraga”. Ja seda tarkvara saab
kiiresti muuta, sest tema inertsmass on väga väike.
Probleemi põhjus
Mis on emotsionaalse kannatuse põhjuseks, kui lähtuda mõttevälja
kontseptsioonist? Mina nimetan seda hälbeks
mõtteväljas. Nagu sa võib-olla tead, viitab termin „hälve” füüsikas ja
astronoomias mingile erinevusele või kõrvalekaldele normist, mis eeldab
juhuslikkust. Kuid mõtteväljaravis on hälve harva juhuslik; see on ainulaadne
entiteet, mis sisaldab väga erilist tüüpi aktiivset
informatsiooni (mõiste kvantfüüsikast) – mõttevälja peent, kuid selgelt
eristatavat aspekti –, mis vallandab negatiivsed emotsioonid. Psüühiline
segadus näiteks ei teki traumast või
armastatu kaotusest. Need kogemused tekitavad hälbe ja hälve kutsub esile,
suunab ja kontrollib kõiki olulisi muutusi kehas – mõjutades keemilisi aineid,
hormoone, närviteid, tunnetust ja aju aktiivsust –, mille tulemuseks on
konkreetse negatiivse emotsiooni, näiteks hirmu, viha või depressiooni
kogemine. Kui sa muretsed, kui sind vaevab liigsöömine või kui sa oled
ärevuses, on mõtteväljas hälve. Hälve hoiab endas informatsiooni, mis juhib
neid ja kõiki teisi negatiivseid või
häirivaid emotsioone.
Kuigi ma olin teadlik selle emotsionaalset segadust tekitava entiteedi
olemasolust mõtteväljas, ei teadnud ma aastaid, kuidas seda nimetada. Ma otsisin
nime, mis sobiks olemasolevate teadmistega, kuid mida poleks uue informatsiooni
lisandumisel vaja muuta. Siis tuli mulle pähe sõna „hälve” ja ma lõin lahti
sõnaraamatu, et vaadata, mida see tähendab. Üks sõnaraamatus antud
definitsioonidest äratas minus erilist huvi. See defineeris hälvet kui „üht vaimse rahutuse
põhjust”. Säärast selgitust lugedes teadsin, et olin leidnud täiusliku sõna
kirjeldamaks seda entiteeti mõtteväljas. Ma parandasin seda definitsiooni vaid
natuke, muutes selle „vaimse rahutuse põhjuseks”.
Hälve on analoogne raku mõistega bioloogias ja aatomi mõistega keemias. See
on kõiki häirivaid emotsioone põhjustav algühik. Pea meeles, et kui
emotsionaalse segaduse põhjustaks sündmus ise – armastatu kaotus näiteks –,
siis ei saaks sa tormi vaigistamiseks kuigi palju teha; lõppude lõpuks pole
toimunud sündmust võimalik muuta. Õnneks, tänu mõtteravile on võimalik hälvet kaotada.
Ligipääs keha energiale
Ma mainisin juba keha energiaringe osa MVR-is. See programm tugineb ida traditsioonile
ja selle arusaamadele energia olemasolust ning tähendusest kehas. Vaatleme seda
õpetust veidi lähemalt.
Hiinlased kasutavad eluenergia kirjeldamiseks terminit qi. Kui selle energia vool on tõkestunud või tasakaalust väljas,
siis võib see Hiina traditsiooni järgi esile kutsuda füüsilisi haigusi. Nagu
nõelraviarstid on välja arendanud viisid valu kõrvaldamiseks ja füüsilise
tervise parandamiseks, mõjutades energiavoolu kogu keha läbivas niinimetatud
energiakanalite võrgustikus, nii olen mina tõestanud, et neile
energiakanalitele ligi pääsedes on võimalik ravida emotsionaalseid kannatusi.
Lääne teadlased, kes on lähenenud nendele iidsetele teadmistele teaduslike
meetoditega, ei eita keha energiaringe olemasolu. 1940. aastatel püstitas
Harold Saxon Burr Yale’i ülikoolist hüpoteesi, et sisemine energiaringe on
inimeste ja kõigi elusolendite võtmeks. Ortopeed ja kirurg Robert O. Becker, M
D, kasutas elektromagnetilist energiavälja, et stimuleerida murtud luude
paranemist loomulikul teel, ning leidis, et elektromagnetvälja saab kasutada
konnade amputeeritud jäsemete taastumise soodustamiseks.
Mõned eriti huvipakkuvad uuringud viis läbi dr Björn Nordenström, tuntud
Rootsi teadlane ja radioloog, Nobeli komitee endine president. Tema kaks
aastakümmet kestnud uurimistöö dokumenteeris elektrilise vooluringi olemasolu
kehas. Nordenströmi huvi selle valdkonna vastu tärkas, kui ta vaatles halo
halvaloomulise kopsukasvaja ümber ja hakkas otsima sellele nähtusele selgitust.
Ta tuvastas kehas ringleva energia, mis tema arvates oli füüsilise heaolu
seisukohalt sama oluline nagu vereringe. Ta näitas, et elektrilise vooluringe
kandjaks on rakkudevaheline ruum ja veresooned, ning uskus, et inimese
energiaringe häiretel võib olla oma osa raskete haiguste, näiteks vähi tekkimisel.
Ta võttis ette novaatorliku uurimistöö, mille käigus metastaatilise vähiga
patsiente, kelle seisundit peeti surmaga lõppevaks, raviti elektrivooluga – ja
seda paljutõotavate tulemustega. Prantsuse biokeemik Jacques Hauton kirjutas,
et Nordenstromi avastused viisid ta järelduseni, et elektriringe „pole mitte
üksnes sama keerukas kui vereringe, vaid... osaleb ka kogu füsioloogilises
elutegevuses.”
1995. aastal tõestas Pierre de Vernejoul kindla tõendusmaterjali abil
energiakanalite võrgustiku olemasolu. Koos teadlaste grupiga süstis ta kahjutut
radioaktiivset ainet techneetium 99m vabatahtlike kätesse ja jalgadesse
kohtades, mida kasutati nõelravipunktidena energiakanalitel. Seejärel jälgiti
gammakaameraga aine liikumist organismis. Teadlased avastasid, et radioaktiivne
isotoop liikus mööda energiakanaleid, mille hiinlased olid kindlaks teinud juba
tuhandeid aastaid tagasi. Kui sama ainet süstiti suvalisse kohta kehas, ei
liikunud see mööda konkreetseid kanaleid. Kokkuvõtteks: energiakanalite süsteem
on tegelikult olemasolev, selgelt määratletud võrgustik – seesama, mida
hiinlased on kasutanud juba aastatuhandeid.
Nagu sa teada saad, on mõtteravi võtmeks algoritmid: sa koputad
energiakanalitel punktidele, mis on valitud konkreetse emotsionaalse (või füüsilise)
häire raviks ja seatud kindlasse järjestusse nagu koodluku šiffer. Kui
järjestus ei ole õige või punktid pole sobivad, siis lukk ei avane, kuid kui
kõik on õige, leiab aset kiire ja tavaliselt kestev tervenemine. „Retsepti” iga
probleemi jaoks on eelnevalt kontrollitud sadadel ja mõnel juhul tuhandetel
inimestel ning see on algoritmina nüüdseks laialdast tunnustust leidnud. Igaüks
võib saavutada oma patsientide juures etteennustatavaid tulemusi.
Tervendamine algoritmidega
Kui oled kasutanud oma emotsionaalsete probleemide ravimiseks
traditsioonilist psühhoteraapiat, võib tervendava algoritmi mõiste osutuda
sulle raskesti arusaadavaks. Paljude minu patsientidega oli algul nii – kuni
nad ise algoritme proovisid. Iga algoritmi võtmeks on koputamine konkreetsetele
punktidele kehal, mis on valitud kaheteistkümne tähtsama energiakanalitel
paikneva punkti hulgast. Pea meeles, et see lühike retsept on iga emotsionaalse
häire puhul erinev – st foobiate jaoks on oma kindel koputuste järjestus,
„armuvalu” jaoks oma jne. Selles mõttes on iga algoritm justkui rätsepatööna
õmmeldud, mitte poeriiulilt ostetud ülikond; iga algoritm on mõeldud konkreetse
psüühikahäire raviks. MVR-i eriomasus avab alati ukse tervenemisele. Tervendav
energia on kehas olemas, oodates, et õige algoritm selle valla päästaks ja seda
stimuleeriks, andes tulemuseks täieliku tervenemise.
Pea meeles, et neid eriomaseid retsepte pole loodud vaistlikult ega
katse-eksituse meetodil. Nad kasvasid välja teadusliku tõendusmaterjali
tähelepanelikust hindamisest minu ja teiste teadlaste poolt. Viimastel aastatel
on neid oluliselt täiustatud keeruka protseduuri, kausaaldiagnostika abil, mis
on muutunud MVR-i osaks ja millest ma räägin pikemalt edaspidi. See on meetod,
mille abil me saame täpselt määrata „koodi” konkreetse psüühikahäire raviks.
Pea meeles, et iga algoritmi – tegelikult iga osa igast algoritmist – on
testitud, enne kui see lisati tervendamistehnikale. Vahel tundsin end Thomas
Edisonina, kes katsetas paljude erinevate hõõgniitidega, enne kui leidis selle
ühe, mis töötas. MVR-is on viimaseks kohtunikuks olnud tegelik edu – kas
patsiendil hakkab parem. Ja viimaks tervenevad peaaegu kõik.
Mõttevälja häälestamine
Sa avastad, et MVR-i toimimiseks on vaja veel midagi peale õige algoritmi.
Sama oluliseks ravi osaks on „mõttevälja häälestamine” – mõtlemine oma
emotsionaalsele probleemile ravi ajal. Pea meeles, sinu sihtmärk on hälve ja
kuna see asub sinu mõtteväljas, siis pead sa talle ligi pääsema, mõeldes
psüühikahäirele.
Mõttevälja häälestamiseks ei pea sa keskenduma. See protsess hõlmab
lihtsalt tahtlikku mõtlemist probleemist, mis sulle nii palju kannatusi
valmistab. Algoritmi kasutades pead suunama oma tähelepanu inimesele,
sündmusele, olukorrale või millele iganes, mis on seotud sinu emotsionaalse
häirega, kuid see ei nõua erilist pingutust.
Mõttevälja häälestamine võib sind tõenäoliselt endast välja viia. Kui sa
oled näiteks leinas lähedase sõbra surma pärast või kangestud hirmust koerte
ees, siis tähelepanu suunamine sellele probleemile või olukorrale teeb sind
mõistagi kurvaks, kartlikuks, ärritunuks või murelikuks. Kui see on nii, siis
aktiveerub sinu füsioloogia – vallanduvad emotsioonidega seotud keemilised
ained. Need ebameeldivad tunded ja kogemused võivad olla küllalt tugevad, et panna
sind kahtlema (ehkki lühiajaliselt), kas asi on ikka seda väärt. Pea seda
väikeseks kasutoovaks „ohverduseks”. Lisaks viitab seda laadi psüühiline ja
füsioloogiline reaktsioon, et mõtteväljas on üks või mitu kõrvaldamist vajavat
tugevat hälvet. Kui tunned mõttevälja häälestamisel ja algoritmi rakendamisel
mõne minuti vältel segadust ja ärritust, on tasuks emotsionaalse probleemi
kadumine mõne minutiga. Ravi ei oleks tõhus, kui sa ei mõtleks kannatusi
tekitavale probleemile. Sa ei saa mõttevälja tervendada, kui see pole
häälestatud.
Kahtlemata erineb see raviviis kõigist teistest, mida sa tead. Kui sa saad
näiteks nõelravi, ei nõuta selle juures „mõtete häälestamist”. Seda ei nõua ka
tavaarstid ega kiropraktikud. Nendele ei ole oluline, millele sa mõtled, kui
oled parajasti nende hoole all. Sinu hambaarst ei palu sul keskenduda
purihambale, kui ta seda plombeerib; sinu hambad ei reageeri ravile sinu
mõtetest olenevalt. Niisugustel juhtudel on see, millele sa mõtled, ebaoluline.
Ma olen mõnikord ärgitanud skeptikuid oma seisukohta proovile panema ja lasknud
patsientidel kasutada algoritme mõttevälja häälestamata – ning seejärel
korranud protseduuri mõttevälja häälestamisega. Milline erinevus!
Kui häälestad mõttevälja ja samal ajal stimuleerid vastavaid energiakanaleid,
võid negatiivse emotsiooni kõrvaldada, kaotades hälbe, mis on psüühikahäire
põhjuseks – ja seda vaid mõne minutiga. Kõrgusekartus, mis on sind võib-olla
aastakümneid vaevanud... lein aastaid tagasi surnud isa või ema pärast... kogu
see emotsionaalne kaos kaob, tavaliselt alatiseks.
Pärast edukat MVR-i märkad, et su kannatused on kadunud. Mõned inimesed
arvavad ekslikult, et see on nii sellepärast, et nad ei mõtle enam probleemile.
See on tüüpiline reaktsioon, kuid sa peaksid teadma, et pole võimalik öelda:
„Ma ei mõtle sellele probleemile,” kui tegelikult sellele ei mõtle. Pärast
MVR-i ei kannata sa enam sellele probleemile mõtlemise pärast, sest probleem on
kadunud.
Hälbeid on võimalik eraldada
Üks huvitavamaid aspekte selles protsessis on, et hälvet on võimalik eraldada. Kasutan seda terminit
sellepärast, et algoritm kaotab hälbe probleemses mõttevälja osas, kuid ei
mõjuta mõttevälja mitte mingil muul moel. Kui sa oleksid näiteks sattunud
liiklusõnnetusse, milles sinu armsam sai tõsiselt kannatada, siis suudaksid sa
avariid detailselt meenutada. Kõik sügavad elukogemused oleksid samuti alles,
kuid tänu MVR-ile ei tekitaks emotsionaalsed laengud sulle kahju. Need ei
kutsuks esile piinavaid, kurnavaid kannatusi. Kui segadust tekitavad
emotsioonid on kõrvaldatud, võivad detailid sündmusele mõeldes muutuda isegi
selgemaks. Ebamugavustunne ja valu puuduvad.
Autoavarii ise ei põhjusta emotsionaalset tormi, seda teeb hälve. Õnneks
eraldub hälve automaatselt ülejäänud mõtteväljast ja see on võimalik
kõrvaldada. Kõik muu mõtteväljas jääb täpselt nii, nagu oli. Kui mõtled pärast
ravi sündmusele, mis vaid mõne minuti eest vallandas emotsionaalse tormi, siis
enam sellist emotsionaalset reaktsiooni ei teki. Kui nägid seoses selle
emotsionaalse probleemiga õudusunenägusid, siis kaovad ka need. Kui hälve on
kõrvaldatud, kaovad kõik psüühilise segadusega seotud jääknähud.
Muidugi räägib enamik traditsioonilisi psühhoterapeute sulle, et kui sa
oled näiteks kaotanud oma armsama, pead läbi tegema pikaajalise leinaprotsessi.
Nad võivad öelda, et lein on vajalik, isegi soovitav. Kuid mina olen alati
arvanud, et see on mõistuspärastamine. Nad lihtsalt ei tea, kuidas valust
vabaneda, ja siis ütlevadki patsiendile: „Valu, mida sa tunned, on normaalne ja
tervendav.”
Üks perearst, kes leinas oma armastatu surma pärast, ütles: „Kõige
kaastundlikum soovitus, mille ma sain oma sõpradelt ja kolleegidelt, kes ei
olnud MVR-iga tuttavad, oli minna oma valu sisse ja tunnetada seda, see pidi
kestma umbes aasta. Aga selgus, et selleks ei kulu aastat. Tegelikult kulub
selleks vaid mõni minut.”
Kui inimesed tahavad kannatada, siis on see nende valik. Kuid ma võin
aidata neil kõrvaldada negatiivsed emotsioonid alatiseks!
Üks minu esimesi patsiente oli naine nimega Julia. Ta ligines
neljakümnendale eluaastale ja tal oli diagnoositud vähk. Loomulikult oli see
sünge väljavaade talle endale ja laastav hoop ta perekonnale. Ta sõitis oma
kodust Chicagost Californiasse, et kuulda teise arsti arvamust, kuid see polnud
sugugi julgustavam kui esialgne prognoos – tal oli jäänud elada umbes aasta.
Julia arst soovitas naisel pöörduda minu poole, sest lootis, et ma suudan
aidata tal selle emotsionaalse krahhiga toime tulla. Suure osa oma
ärkvelolekuajast nuttis Julia kontrollimatult. Päeva jooksul esines tal mitu
paanikahoogu. Julia reaktsioon ebakindlale tulevikule oli täiesti mõistetav ja
isegi kohane. Ma ei pidanud tema probleemi psüühiliseks – kes siis ei
reageeriks sarnasele olukorrale hirmu ja murega? Tema ravi oli seega täiesti
erinev sellise patsiendi ravist, kes tuleb minu juurde näiteks ämblike kartuse
pärast, mis on kohatu reaktsioon
süütule loomakesele. Ometi hoidis emotsionaalne hävitustöö Juliat hüsteeria
äärel, nii et ta ei suutnud ei tegutseda ega nautida järelejäänud aega koos
abikaasa ja väikeste lastega.
Kasutasin Julia puhul mõtteväljaravi. Polnud mingit vajadust lasta tal
mõttevälja häälestada, ta ei suutnud nagunii millestki muust mõelda. Ma palusin
tal keskenduda kohutavale haigusele, mis tema elu ohustas. Siis sooritas ta
minu juhatusel raviprotseduuri.
Julia lausus, et juba mõne minuti pärast tundis ta end hoopis teise
inimesena. Mõtteväljaravi ei mõjutanud vähki. Kuid kui ma palusin tal pärast
ravi mõelda haigusele ja sellele, kuidas haigus võib tema elu enneaegselt
lõpetada, ei läinud ta endast välja. Ta rääkis haigusest asjalikult, vabana
tunnetest, mis alles mõne minuti eest olid teda vallanud. Veenmaks iseennast,
et ma pole lihtsalt Julia tähelepanu haigusest kõrvale juhtinud, palusin tal
rääkida, millised tunded on tal seoses tema elu ähvardavate asjaoludega. „Noh,”
vastas ta, „see kõik ei meeldi mulle mitte sugugi, see on selge. Kuid näib, et
minu ärevus ja hirm on kadunud. Praegu tunnen ma end sellele kohutavale
diagnoosile silma vaadates üllatavalt tugevana.” Peaaegu hetkega oli tema
suhtumine ellu tunduvalt muutunud. Muidugi oleks ta eelistanud teistsugust
olukorda. Kuid teda vallanud emotsionaalset ängi polnud enam.
Mis Juliaga toimus? Nüüd peaksid sa juba ise vastust teadma. MVR-i abiga
oli hälve kahjustatud mõtteväljast kõrvaldatud; tugevad emotsioonid, mis olid
Julia halvanud, olid kadunud.
Mõtle järgmisele tõigale: kui mõtteväli on enne ravi häälestatud, tekitab
see tohutuid kannatusi, kuid pärast ravi seesama häälestatud mõtteväli
patsiendil enam endast väljaminekut ei põhjusta. Ma võtan seda kui selget
tõendit, et ravi tulemusel on mõtteväljas midagi muutunud. Nüüd oleme tänu südame löögisageduse muutuvuse mõõtmise
tehnoloogiale (sellest räägin kolmandas peatükis) võimelised täpselt mõõtma
muutusi, mis MVR-i tulemusel autonoomses närvisüsteemis toimuvad. Aset leiavad
reaalsed, tõendatavad füsioloogilised ja emotsionaalsed muutused. Me tegeleme
ravi ajal inimese häirete peamise põhjuse, hälbega, ja kõrvaldame või eemaldame
selle. Kannatustest ei jää jälgegi. See on ennustatav protsess, nii toimub iga
patsiendiga.
Kui ma jälgisin Julia sarnaseid patsiente, mõnda mitme aasta vältel, siis
oli iseloomulik, et edukad ravitulemused jäid kestma. Muremõtted kaotasid
täielikult võime vallandada psüühilist tormi. Isegi kui sa püüad emotsionaalset
segadust taastada, ei suuda sa seda.
Pea meeles, et MVR ei muuda sündmust, mis sinu kannatused põhjustas.
Näiteks ei too see tagasi abikaasat, kes su maha jättis, ega tee nii, et kõik
on jälle hästi. Või kui sa oled kaotanud lapse, siis pead selle tegelikkusega
elama kogu ülejäänud elu, seda tragöödiat pole võimalik kustutada. Kuid MVR kõrvaldab valu ja kannatuse, mis seoses
selle sündmusega on kestnud nii kaua. See võimaldab sul hakata taas oma elu
juhtima ja isegi nautima.
MVR-i jõud
Kas mõtteväljaravi mõjub tõepoolest ka sinu puhul? Õige varsti saad sa seda
teada. Nagu märkisin esimeses peatükis, toimivad algoritmid järjekindlalt
75–80% inimeste puhul – see protsent on palju kordi suurem kui traditsioonilises
psühhoteraapias. Üks MVR-i kõige hämmastavamaid iseloomulikke jooni on, et
tulemused saavutatakse väga kiiresti, sa tead peaaegu kohe, kas ravi oli
edukas.
Aastate jooksul on kiirus, millega see ravimeetod mõjub, andnud mulle
suurepäraseid võimalusi ravi täiustamiseks. Kui töötasin traditsioonilise
psühhoterapeudina, tegelesin nagu teisedki arstid millegagi, mis meenutas
noolemängu, kus ma viskasin nooli märklaua suunas, kuid ei näinud kunagi, mida
nad tabasid. Pole ime, et traditsioonilistel psühhoterapeutidel on raske kedagi
aidata. MVR-i puhul tean kohe, kas tabasin märki. Kui ma pole tabanud kümnesse,
olen saanud teha korrektuure ja täiendusi, mis on aja jooksul tõstnud MVR-i
edukuse protsendi enneolematult kõrgele.
Täna on mõtteväljaravi tulemuslik igas vanuses, igast ühiskonnakihist ja
kultuurist pärit inimeste puhul isegi kõige tõsisemate probleemide korral (see
on olnud edukas ka koerte, kasside ja hobuste juures!). Üks mu patsient –
nimetagem teda Lindaks – oli läbi elanud ühe kõige kohutavamatest traumadest,
mida on võimalik ette kujutada. Neli jõuguliiget, kes olid Linda korterisse
sisse murdnud, vägistasid naist korduvalt ja väga jõhkralt ning hoidsid terve
nädala vangis, kasutades teda kordamööda seksuaalselt ära. Kui ta minu juurde
tuli, painas juhtunu teda ikka veel ja ta kannatas pidevalt selle kohutava
sündmuse tõttu, kuigi sellest oli möödas juba kümme aastat. Kogu selle aja
polnud ta suutnud ühegi mehega kohtama minna ega isegi jääda meesterahvaga
kahekesi. Ta oli lahutatud, tema poeg oli vägistamise ajal nelja-aastane. Linda
ütles, et kõige hullem sellel kohutaval nädalal oli see, et laps viibis
vägistamise ajal samas korteris ja sissetungijad ähvardasid korduvalt tappa nii
tema kui ka hirmunud poisi.
Linda reaktsioon juhtunule oli täiesti õige. Keda ei traumeeriks nii
kohutav kogemus? See oli tõsieluline sündmus, mitte irratsionaalne hirm. Kas
teda on võimalik aidata, et ta saaks oma kohutavatest emotsionaalsetest
kannatustest üle? Kas ta suudab taas elada normaalset elu? Enamik vaimse
tervise asjatundjaid vastaksid neile küsimustele eitavalt, olles kindlad, et
see trauma jääb naist alatiseks vaevama. Ma teadsin, et Linda juhtum paneb
mõtteväljaravi tõsiselt proovile.
Nagu enamik MVR-i seansse, kestis ka Linda seanss umbes viis minutit. Ja
nagu oligi oodata, näis naine kohest kergendust tundvat. Tema kannatuste tase
langes kümnelt ühele (skaalal ühest kümneni). Kuigi vägistamise kohutavat
tegelikkust ei olnud võimalik kustutada, olid kõik Linda emotsionaalse tormi
jäljed kadunud. Ma jälgisin teda veel kaks aastat. Häireid ei esinenud enam.
Painajad olid alatiseks kadunud. Ja muide, pärast tema poja ravimist oli ka
poiss ilmselgelt emotsionaalsetest kannatustest vaba.
Oled sa skeptik?
Paljudele inimestele, eriti neile, kes on õppinud traditsioonilist
psühholoogiat, tundub mõtteväljaravi parimal juhul veidrana. Oma tausta ja
hariduse tõttu ei suuda nad uskuda, et MVR võiks toimida. Nende arvates ei ole
see mõistlik viis emotsionaalsetele probleemidele lähenemiseks. Kui nad aga on
kord tulemusi näinud (ja mõned neist ise kogenud), tekib huvi. Isegi
skeptikutel on raske eitada fakti, et see on praegu olemasolevatest
ravimeetoditest kõige võimsam ja tulemuslikum.
Kui kirjeldan mõtteväljaravi oma praktikantidele, räägin sageli, et mõtteväljaravi
väljatöötamisel uurisin eelkõige loodust – ja MVR avaldas end mulle. Ma
avastasin emotsioonide kontrolli süsteemi, mis on tihedalt seotud
energiakanalitega ja mille loodus ise on loonud uuenemiseks ja tervenemiseks.
MVR mõjub, olgu tegemist viha, ärevuse, depressiooni, armukadeduse või muu
negatiivse emotsiooniga. Energiakanalite võrgustiku aktiveerimisel õigete
koodidega võib hälbe mõtteväljas kaotada, kõrvaldades psüühikahäire
süvatasandil.
Tähelepanuväärne on, et kui sa oled praegu veel veidi skeptiline või isegi
kahtled, kas selles raamatus esitatud meetod tõepoolest aitab, võib MVR ikkagi
toimida ka sinu puhul. Et ravi annaks tulemusi, ei pea sul olema usku ravi
edukusse. Pole vaja ei mõista ega aktsepteerida õpetust, millel see põhineb. See
mõjub samamoodi nagu tõhus antibiootikum, ükskõik kas sa usud seda või mitte.
Psühholoog Gale L. Joslin, Ph D, jutustas loo, kuidas lonkis kord koos
sõbraga Los Angeleses Venice Beach’i laudteel ning kirjeldas kaaslasele oma ärevust
psühhofarmakoloogia eksami pärast, mis neil mõlemal järgmisel päeval ees
seisis. Selle jalutuskäigu ajal rääkis sõber Gale’ile ravitehnikast, mida oli
just õppinud – mõtteväljaravist – ja mis võis aidata ärevuse ja ka paljude
teiste psüühikahäirete puhul. Ta tegi Gale’ile ettepaneku seda proovida.
Gale oli nõus ja hetk hiljem juhendas sõber teda, kuidas MVR-i algoritmi
kasutada. Ta laskis Gale’il koputada punktidele kulmude juures, silma all,
kaenla all ja rinnal ning kasutada ka teisi ravi elemente (sealhulgas numbrite
lugemist ja ümisemist). Gale ütles hiljem: „Ma olin kindel, et mu sõber on
hull! Aga kuna ta oli minu parim sõber, siis pidasin seda naljaks ja tegin,
nagu ta palus.”
Gale märkas üsna kiiresti, et toimub midagi tähelepanuväärset. Enne ravi
algust hindas ta oma ärevust subjektiivsete stressiühikute skaalal kümne
vääriliseks – see tähendas, et enam hullem olla ei saanud. Kuid pärast ravi oli
ärevus kadunud. Gale püüdis ärevustunnet tagasi kutsuda, kuid ei suutnud. See
oli läinud.
Järgmisel päeval sooritas Gale eksami, kusjuures ärevusest polnud jälgegi.
Kolmetunnise eksami sooritamiseks kulus tal üks tund ja ta sai väga hea
punktisumma. Nüüd on ta diplomeeritud psühhofarmakoloog ja juhtiv MVR-i
praktiseerija. Gale kirjutas oma kahekümneaastase kogemuse põhjal:
„Efektiivsuse poolest pole ma eales näinud midagi MVR-i sarnast. Juhtumitele,
mille ravi oleks varem kestnud kuid või aastaid, kulub nüüd enamasti üks või
kaks seanssi.”
Aastatega olen leidnud, et parim viis skeptitsismi hajutamiseks on ravida
inimesi MVR-i algoritmidega avalikkuse ees, sealjuures ka telesaadetes. Ma
selgitasin teleprodutsentidele, et ei taha nende saadetes MVR-ist üksnes
rääkida, sest vaatajatele on palju kasulikum näha selle tehnika rakendamist
vabatahtlikel – mida tõsisem ja pikaajalisem psüühikahäire, seda parem. Ühes
telesaates, mis salvestati Bonaventure’i hotellis Los Angeleses, ravisin MVR-i
abil kolme inimest, kes kartsid kõrgust ja kellel oli klaustrofoobia. Seejärel
sõitsid need vabatahtlikud ilma vähimagi ärevusemärgita hotelli välisseinal
paikneva klaasseintega liftiga, mis oleks enne akrofoobia ja klaustrofoobia
ravimist nende jaoks tõeline õudus olnud.
Ma olen telestuudios ravinud inimesi, kes kartsid muuhulgas madusid, nõelu,
ämblikke, rotte ja redeleid. Kui osalesin Regis Philbini hommikuses saates, kus
rääkisime ühest minu varem kirjutatud raamatust, ütles Regis: „Test on
järgmine: selle mehe ravimeetod kas mõjub või ei mõju. Me saame harva võimaluse
panna need autorid proovile, kes oma raamatutega siia tulevad.” Muidugi oli
olemas võimalus, et ma otsesaates läbi kukun. Kuid üldiselt oli minu ravi
edukuse protsent telesaadetes 90, mis aitas hajutada paljude skeptitsismi.
Kui inimesed küsivad, mis tõestab, et MVR toimib, viitan sageli meetodit
toetavatele teadusuuringutele ja ärgitan inimesi seda järele proovima (vt 3.
peatükk). Sagedamini hajutan aga inimeste kahtlused neid ravides. MVR mõjub
isegi siis, kui mõlemad, nii patsient
kui ka arst, on skeptiliselt meelestatud. Ravi on nii võimas, et suudab
üle olla igasugusest skeptitsismi negatiivsest mõjust.
Järgnevaid peatükke lugedes näed, kui kiiresti võib mõtteväljaravi sinu
puhul mõjuda. Pea meeles, et kuigi raamatus kirjeldatud meetodi
väljatöötamisele ja täiustamisele kulus aastaid, on tulemused näha juba mõne
minutiga. Minu määratluse järgi on raske juhtum see, kui psüühikahäiret ei
õnnestu lahendada viie minuti jooksul. Õnneks on raskeid juhtumeid suhteliselt
vähe.
Hiljuti ravisin Nancy-nimelist patsienti, kes oli aastakümneid võidelnud
ärevusega. Ta oli ligi kakskümmend aastat käinud psühhoterapeudi juures. Tõsi,
ligi kakskümmend aastat – ja ilma mingite paranemismärkideta (kuigi tal oli
terve kuhi arveid, mis võib igaühes ärevustunde vallandada!)
„Minu arst ei ole tegelikult kuigi palju minu abistamiseks teinud,” ütles
Nancy mulle. „Mul pole sugugi parem kui kakskümmend aastat tagasi.”
„Miks sa siis oled nii kaua tema juures käinud?” pärisin mina.
Ta oli hetke vait, mõeldes küsimuse üle järele. Seejärel aga vastas: „Mulle
meeldib, kui ma saan kellegagi oma probleemidest rääkida.”
Võib-olla tõesti. Aga ma küsisin Nancylt: „Miks sa siis mõne sõbraga ei
räägi?”
Olen kuulnud psühhoteraapiast kõneldavat kui „sõpruse ostmisest”. Võib-olla
on seda vaja, kuid sõber, vaimulik või isegi baarmen võib pakkuda sama ärakuulamisteenust
palju väiksema raha eest. Igatahes, kui Nancy minu kabinetist lahkus, ei
kuulunud ärevus enam tema probleemide hulka.
Põhjus, miks traditsioonilisel psühhoteraapial on nii vähe õnnestumisi,
seisneb selles, et ta on mänginud „vale mängu”. Probleem pole põhimõtteliselt
tunnetussüsteemis, minevikukogemustes, ajus või närvisüsteemis. See on
mõtteväljas.